- Reset + Prindi

Vabariigi President EASi konverentsil „Made in Estonia“

Vabariigi President EASi konverentsil „Made in Estonia“ © EAS

03.04.2019

Räägime ekspordist ja eksportööridest. Loodan, et Eesti eksport kasvab samas heas tempos kui seni ja ei kannataks meie mõningate tegemiste, tegematajätmiste või tegevuste pärast edaspidi.

Eksport moodustab Eesti SKT-st ümmarguselt neli viiendikku ja import veel rohkem. Olgem ausad – just tänu majanduse nii suurele avatusele on meie inimesed enam kui terve põlvkonna jooksul saanud seda loomulikuks pidada, et kogu maailmas toodetud kaubad on siinsamas, iseenda kodus, meile alati kättesaadavad.

Inimesed võtavad seda kui kõige enesestmõistetavamat asja ja nii ongi hea, sest see näitab, et meie majandus on üldjoontes heas seisus ja tasakaalus. Nii tarbimise kui ka tootmise poole pealt ja et me pole teinud suuri vigu.

Oleme Maailmapanga andmetel oma 78% suuruse ekspordiga SKT-st avatuse poolest maailmas 16. kohal. Kõik maad, mis meist eespool on, peale Vietnami, on väikesed maad, ja kõik peale Vietnami kuuluvad ka jõukate riikide hulka. Avatus loeb, kui asi puudutab kaubavahetust, ent selle tähendus on laiem.

Kaupade liikumisega on sama oluliseks muutunud osalemine ka kapitali ja töö liikumises. Olukorras, kus kõik on liikumises ja muutuv, peab meil olema pidev võimekus muuta oma ärimudelit ja kohaneda muutuva keskkonnaga. Eksportivatele ettevõtetele on see sama oluline kui tehnoloogilise taseme hoidmine.

Olen viimastel aastatel igal võimalikul ja ka võimatul juhul rääkinud ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsejatele, eks nende seaski on ettevõtjaid, et odavale riigile omaste ärimudelite aeg saab Eestis ümber ja tuleb otsida uusi lahendusi. Nendes uutes lahendustes on vältimatult sees senisest veel tugevam välismajanduslik mõõde – on vaja ära kasutada ühisturust ja vabakaubanduslepetest kolmandate riikidega tulenevaid võimalusi. Ja näha samas ka neid piiranguid, mida nad meie senistele ärimudelitele toodavad, et nendest piirangutest mööda minna ja uusi võimalusi ära kasutada. Mõelge, mida tegid Soome ettevõtjad aastal 1995, kui nende elujärg ja tootmiskulu oli umbes seal, kus meie omadega täna oleme. Nad ei nõudnud meie eemal hoidmist ühisturust – vastupidi nad kasutasid võimalust, et meie olime saamas osaks ühisturust ja tõid oma vähemtootliku töö meile.

Paljusid ettevõtjaid ootab paratamatult ees üsna sarnase suurusjärguga ärimudeli kohandamine ja see kohandumine pole üldse kerge. Ma ei ole pime. Kui ütlen vahel, et midagi ei ole teha ja nüüd tuleb mõelda nii nagu Skandinaavia ettevõtted üheksakümnendate keskel, siis tuleb üksjagu negatiivset tagasisidet, sest kõlaksin justkui hoolimatult.

Täna tundun siin võibolla peorikkuja – teie siin räägite ekspordist, aga mina räägin, et võibolla tuleb minna hoopis mujale asju tegema.

Eesti majanduses tajutavates pingetes ei ole tegelikult mitte midagi üllatavat – sellised kohandumised on viimase kolmekümne aasta jooksul aset leidnud kõikides arenenud maades. Samuti pole midagi Eestile eriomast selles, et paljud ettevõtjad püüavad paratamatut vajadust muutuda ja uusi piiranguid arvesse võtta kas ignoreerida või võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükata. Loomulikult on võimalik, et minevikku on poliitiliste otsustega võimalik natuke kauem kinni hoida ja raha kulutamisega aega isegi natukene tagasi osta, aga see ei ole kindlasti pikaajaline lahendus.  

Nii on väärtusahelate ja ärimudelite muutumise suunas mõtlemine ja tegutsemine väga tähtsad. Ma küll kahtlen, kas siin näitena toodud uute ministrikohtade loomisest abi oleks, aga võibolla oleks neist siiski rohkem abi, kui lihtsalt avada väravad ja püüda jätkata meie jaoks juba täna kättesaamatu mineviku ärimudeli pikendamisega.

Eesti on oma 35%-se maksukoormusega ju nagunii Euroopa keskmisest viie protsendipunkti võrra soodsam riik ja see ei ole üldse ebaoluline konkurentsieelis.

Euroopas on selle kohta näiteid, mida tähendaks ulatusik välistööjõu kaasamine pikas perspektiivis. Minu hinnangul mõjub ühiskonna tervisele paremini, kui vaatame tagantjärele teiste riikide Euroopa Liidu laienemise järel tehtud katseid ja valikuid.

Suurbritannia avas oma tööturu meile ja teistele saatusekaaslastele kohe, olime õnnelikud ja tänulikud ja see sobis meile. Saksamaa ja Prantsusmaa näiteks ei avanud. Juhtus see, et Saksamaa ja Prantsusmaa kapital – sest kapitali vabaliikumine toimus kogu Euroopa Liidu piires – saabus siia piirkonda, asus tegema tehaseid ja tootmist siinkandis. Küll vähem meil ja rohkem Kesk-Euroopa idapoolses servas, aga ära jäi kahtlemata dramaatilisem tööjõu liigutamine.

Kus tööturg kohe lahti tehti, sinna liikus tööjõud ja ettevõtted laienesid rõõmsalt kohapeal. Kas järeldus on see, et keskmised sissetulekud stagneerusid üsna ühtmoodi nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Suurbritannias? Järeldus, mille ühiskond tegi, oli nende erinevate lähenemiste puhul võrdlemisi erinev.

Nii või teisiti, ükskõik mida sellest ajaloo eksperimendist arvame, ei ole Eestis konsensust kiiremale tööjõu impordile. Nii lihtsalt on.

Kui vaatame meil kohapeal toimuvat, siis Baltika teatas märtsi lõpus õmblustööde lõpetamisest Eestis ja sama tegi Sangar. Need ettevõtted polnud sugugi esimesed – tunamullu lahkus Eestist näiteks suur kaablite valmistaja. Ei ole vaja ettenägelikkust väitmiseks, et see on alles algus ja niisugust tüüpi ettevõtted Eestis enam toota ei saa. Samas käisin vististi kevadel Haapsalus ja sealsete kohalike omavalitsuse inimeste sõnutsi on nende suurim probleem tööjõupuudus. Kõik vähem tootlikest ettevõtetest vabanenud inimesed olid omale leidnud kõrgema lisandväärtuse ja parema palgaga töö.

Selles mõttes oli Baltika ja Sangari koondamised, küll teadmata konkreetset kuupäeva, juba ammu selge.

Ehkki ajalehed kirjutasid ootamatust sadade töötajate koondamisest, olid paljud ettevõtted juba vägagi valmis koondatuid tööle võtma ja andsid teada, et nemad õmblevad kõrgema lisandväärtusega ja sellist kaupa, mis maksab rohkem või kasutavad paremat tehnoloogiat. Sellekohaseid teateid hakkas kohe tulema.

Nende näidete põhjal on meil, mille üle mõelda. Ei piisa vaid ütlemisest, et jõukate riikide perre jõudnud Eestisse sobivad järjest vähem üheksakümnendatel domineerinud väärtusahela osad. Sedastuses lahendust ei ole.

Ehk on lahendus elukestvas õppes, kui ennast täiendatakse pidevalt ka siis, kui koondamisohtu ei ole ja ettevõtte tehnoloogiline tsükkel on näiliselt stabiilne. Ei saa ju ettevõtte tootlikust tõsta, kui tema töötajad ei ole valmis uut tehnoloogiat külge võtma. Ka ühe ettevõtte sees toimetades peame pidevalt edasi liikuma keerukama töö tegemisele.

Postindustriaalne ühiskond toimib lihtsalt teisiti kui industriaalühiskond ja töö, töötamine, organisatsioon ning ärimudelid muutuvad tulevikus kiiresti ka edaspidi. Ühe ükskord ära õpitud ametiga ei ole oma elu ära elada tõenäoliselt kellelgi võimalik.  

Elukestev õpe tagab nii ettevõtete väärtusahelas ülespoole liikumise, kui ka majanduskasvu jätkumise. Oluline on seegi, et majanduse struktuurne ümberkujunemine ning mööda väärtusahelate ülespoole rühkimine oleks toetatud avalikest teenustest.

Üha enam inimesi töötab sõltumatult otse üle interneti, kasutades oma kitsaid oskuseid võibolla paljudes eri riikides ja ettevõtetes korraga. Kuidas muuta meie industriaalajastu sotsiaalsüsteemi aluseks olevat maksusüsteemi selliseks, mis aitaks inimestel kohaneda ja ümber õppida? Kuidas seda kohandada selliseks, et me samal ajal OECD reeglitega vastuollu ei läheks, aga muutuksime inimestele turvaliseks dokiks, kus nad saavad lihtsalt makse maksta ja vastu teenuseid. See aeg on selgelt ümber, kus sa lähed hommikul ühele aadressile tööle ja sealt voolab maksujõgi maksuametisse ja õhtul ootavad sind koduaadressile kohale toodud riigiteenuseid.

Nüüd on vaja lennata lillelt lillele ja mõelda, kuidas see maksuraha üksikult ja sõltumatult töötavatelt inimestelt kätte saada, sest 21. sajandi töötamine ei tundu enam tähendavat seda, et efektiivsuse saavutamiseks peab alati ühte kohta füüsiliselt kokku koonduma.

Maailm on põnev, aga see ei tähenda, et asjad siit ära kaoksid. On üsna selge, kusagil jääb tootmine, ka õmblustootmine alles. Ja nõustun Eesti ettevõtjatega – loomulikult

peame olema oma kaubaga luksuskaupade turul, kui on vaja maksta ikkagi maailma 33ndat keskmist palka. Õnneks on meie mahud piisavalt väiksed ja seetõttu sobitumegi paremini Aasia luksuskaupade turule. Meil on seal kõlaritootjaid ja loodan, et sinna tuleb rahvast juurde.

Samamoodi on ka õmblusega. Olen käinud mäesuusasaapa sisusid tootvas tehases ja nemad laienevad ning toimetavad. Nende kaup on kahtlemata luksuskaup, mille hind on selline, et kannatab Eestis toota.

Ent ometi ei ole midagi teha ja tootma tuleb ikkagi minna mujale. Need algsed kaubandus- ja müügikontaktid, mida ettevõtetel on, neid saab süvendada seda  logistikaahelat osaliselt mujale suunates ja Eesti ettevõtja võtab juba täna üsna palju inimesi tööle mujal. Saarlased teevad Hiinas puitmaju, meie suuremad digiteenuste eksportijad evivad programmeerijaid väga mitmel pool, näiteks Serbias. Ukrainas avati just selline inkubaator, kuhu loodetakse Ukrainast paremaid ajusid koondada, et nad võiksid töötada meie ettevõtete ja ettevõtjate jaoks.

Siin peitub minu jaoks oluline järeldus, kui mõtleme täna Eestist, Eesti majandusest ja ekspordist. SKT ei sobi parimal moel kirjeldama meie arengut, see on tegelikult RKT, mida peaksime vaatama. Erisus on selles, et SKT kajastab Eesti kui geograafilise koha konkurentsivõimet – kui hästi areneb konkreetselt meie maal majandus, kajastamata meie ettevõtete ja kogu majanduse konkurentsivõimet. Pisikese majanduse suuremaks tegemiseks ei ole ühel hetkel muud teed, kui tuleb minna minna ja võtta inimesed mujal tööle. Tuleb viia oma tehnoloogia, ideed mujale ja võtma inimesed tööle seal. Kui me seda ei teeks, poleks meil ühtegi ükssarvikut sündinud.

Väikesel riigil ei ole muud ruumi kasvada, kui oma tegevust olulisel määral skaleerida.  Ei saa muidugi salata, et suurem osa meie turgudest arenevas maailmas on väiksema ostujõuga kui meie enda oma. Peamegi mõtlema, kuidas neile üldse kaupu ja teenuseid pakkuda. See on majandusarengu seaduspära kui tõusta riigina 30 aastaga maailma vaesemate riikide hulgast alguses keskmise sissetulekuga ja üsna kiiresti rikkamate riikide saba otsa. Omaenda peas ei toimu muutus niisama kiiresti ja nii on meil raske mõista, kuhu edasi ja kuidas peaksime toimetama. On üsna selge, et nii nagu see juhtus põhjanaabritega, juhtub ka meiega.

Üsna õpetlik on vaadata näiteks Põhjalast pärit ettevõtete pilti Poolas. Seal on Põhjala tootvad ettevõtted, kes kuidagipidi äraseletatult toodavad ja pakendavad Norra punast kala seal. Nende tootmiskulu on all ja kogu Kesk-Euroopa on turg. Pealegi pole Norras olnud kunagi nii palju töökäsi, et Kesk-Euroopa turgu või muud maailma kalaga varustada. On normaalne, et ekspordist rääkides peame rääkima üha rohkem sellestki, millises faasis oma mõttetegevuse ja töötulemuse ekspordime ning mida see meie majandusele tähendab.

Olen nõus sellega, et meil võiks olla avalikus sektoris rohkem Eesti riigi müügimehi. EASi ja teiste toetavate struktuuride töö ongi leida Eesti ettevõtjatele need võimalused minna ja võtta inimesi palju mujal tööle. See on samamoodi oluline osa Eesti majanduse arengust. Kasvuvõimalus ja -potensiaal on just nimelt meie eksportivad ettevõtted, sest täna te juba kauplete.

Selge on see, et on piirkondi, ütlen ausalt, kus tasub ainult kaubelda, näiteks Ukrainas. Võtke inimesi tööle teenuste arendamiseks, aga ärge palun sinna kapitali viige, me ei jõua seda käia poliitikutelt tagasi küsimas.

Euroopa Liidus on Rumeenia ja Bulgaaria võrdlemisi madalate tootmiskuludega, samuti Lääne Balkan. Üha rohkem Eesti ettevõtjaid toimetab arenevatel turgudel – seal on näiteks võimalik kasutada arenguabiraha, mitmeid võimalusi.

Olen püüdnud aru saada, miks need turud üldse meile atraktiivsed on. Põhjus on selles, et Lääne-Euroopa rikaste riikide turud on küllastunud. Seal on omad traditsioonilised tegijad, sa pead neile enne tegema aastakümneid allhanget, kuni lõpuks suudad enda kaubamärgi sisse saada.

Arenevad turud on hoopis teine koht, seal tulevad meie ettevõtjatele kokkulepped ja lepingud kiirelt. Sealsete Eesti ettevõtjate häda on muidugi selles, et seal müümiseks tuleb sinna lähedale neid kaupu ka tegema minna. Siin tehtud asju arenevatel turgudel müüa on päris lootusetu.

Kaupade ja teenuste ekspordiks on suure potentsiaaliga muidugi see osa arenevast maailmast, kus kasvukiirused on väga suured. Aafrika Liit on kiitnud heaks Aafrika vaba turu kõigi nelja vabaduse (kaubad, teenused, tööjõud, kapital) kujundamiseks. Ratifitseerimine juba käib.

Kusjuures digitaalne vabadus jõuab neil ilmselt kätte enne Euroopat. Nad peavad reeglitest kinni üha paremini, alguses siis supra rahvuslikul või siis multilateraalsel tasemel Aafrika Liidus. Smart Africa kongressilt on paljud Eesti digiettevõtjad saanud võimaluse sealkandis toimetada, aga ilmne on, et palju tööjõudu me sinna ise sisse ei pane ja teeme koostööd kohalikega.

Ei ole minu as EAS-ile loosingeid pakkuda, aga paljud maailma riigid on mures sellise röövkapitalismi ja tootmise/teenuste kontsentreerumisega. Piltlikult öeldes, kui ostad omale wordi või exceli, siis on nende funktsionaalsus täpselt teada ja pead oma vajadusi kohandama. Meie ettevõtjad nii ei tee. Me teeme pisikesi asju väikestes kogustes ehk tailor-made. Just nimelt e-teenuste ekspordis on äärmiselt oluline, et me ütleme, et me ei ole ühtegi pidi teie maitsele, teie kultuurieelistustele ohtlikud ja me ei ole ohtlikud teie enda ettevõtluse arendamisele ja SME-dele (väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted), sest neid me ise tegema ei hakka. Otsime ikka kohalikke koostööpartnereid. Täpselt sama käib ka tootva tööstuse kohta – me ei ole ohtlikud ja liiga mastaapsed ning toetame alati kohaliku majanduse enda võimekust, sest oleme ise nii ohutult ja armsalt pisikesed.

Olen alati valmis tegema teie ettevõtetele vajalikku country pitch’i. Siia tulnud inimesed ei tea vahel, mis koht see Eesti on ja kas siin leidub poliitikuid, kes tabavad mikrot ja makrot.

Olen alati valmis teid kaasa võtma ka meie visiitidele, aga alati konkreetsete plaanidega – lennukitäie inimestega, kes lihtsalt tahavad ringi vaadata, ei ole minul mitte midagi peale hakata. Ent kui mul on viis ettevõtet, kellel on regioonis plaanid, siis mõnda suurde ajalehetoimetusse sattudes õnnestub ikka see info jutu sisse sokutada. Samamoodi on võimalik presidentide ja peaministritega kohtudes neid ettevõtteid reaalselt aktiivselt tegelikult toetada.

Mulle jäi kõrva ettevõtjate küsimus, et miks meil ei ole esindajat Lõuna-Koreas. Minu hinnangul peaks ka olema, sest Lõuna-Koreas on meil koostöö sealse Harjumaaga ehk Gyeonggi provintsiga, kes annab välja e-residentsuse kaarte.

Eestit seal millegipärast teatakse ja armastatakse. Võibolla aitas ka see, et andsime olümpiamängude ajal e-residendi kaardi ühele sealsele meediamogulile ja seejärel olid kõik ajalehed mitu päeva Eestit täis. Kindlasti on võimalik seda ära kasutada, meil on seal hea maine.

Kui on vaja kontakte, siis võtke ühendust Vabariigi Presidendi Kantseleiga. Meil on seal aktiivseid sõpru, kelle kaudu oskame teid vahendada. Ehk tuleb ühel hetkel saatkond, ei tea, aga seni tegeleme alternatiivsete töömeetoditega. Saatkond on lõpuks ainult paar tähtsat inimest ja üks pikk auto, kohalikud kontaktid on alati rohkem väärt.

Aitäh ära kuulamast ja edu teile!