- Reset + Prindi

Rahvusvahelisel sotsiaaltöö päeval Tallinna Õpetajate Majas

19.03.2019

Kallid sotsiaaltöötajad, head inimesed!

Just nimelt head inimesed, sest teie tagate inimväärikat olemist nendele, kel on meie ühiskonnas keeruline. Teie tänase päeva moto – väärtustagem inimsuhteid – võtab sotsiaaltöö olemuse lihtsalt ja kenasti kokku. 

Sotsiaaltöö sõnas on muidugi aga ka see teine pool, töö. Täna on teie pidupäev, kuid mulle ei ole omane pidada pidupäevakõnesid, parema meelega räägin asjadest, mida me koos teeme või võiksime teha. Teeme omavalitsustes, vabakonnas ja riigiasutustes otsustajate abiga, aga mis seal salata, tihti ka nende kiuste ja mõistmatust kohates.

Vabariigi aastapäeva kõnes rääkisin pikalt sotsiaaltööst. Põhjus oli seesama frustratsioon, mida ilmselt paljud teistki on tundnud. Meie riigi valitsemise mudel lubab kohalikul omavalitsuses oma inimeste heaks absoluutselt kõike teha. Ei ole ette kirjutatud, et seda võite ja seda ei või. Paraku võimaldab see päris paljudel omavalitsustel ka mitte midagi teha.

Näiteks külastades Agrenska fondi, mis tegeleb harvikhaiguste ja sügava puudega lastega, kuulen lapsevanemate lugusid sellest, kuidas nad on läinud oma kohalikku omavalitsusse abi saama ja neile on öeldud, et sellist asja ei ole ette nähtud. Nad on läinud Agrenska fondi tagasi, ja sealt on neile antud paberid, et mõnes vallas siiski niimoodi tehakse. Ja kui ei ole tingimata isegi kästud teha, siis kuskil keelatud ka ei ole. Läbi sellise lukuaukude süsteemi jõuavad inimesed abini!

Mõtleme sellele, kuidas me vihkame, kui peame mõnes ametiasutuses käima rohkem kui korra. Me teame väga hästi, et need inimesed on sunnitud käima palju-palju kordi läbi pisikeste lukuaukude ja peenikeste torude selleks, et oma lähedastele abi saada.

Sellepärast – kui teate, et olen teie volikogus rääkimas käinud, võite olla kindlad, et olen nendega samast probleemist kõnelenud – sotsiaaltöö on nende vastutus ja kohustus ning neil on selles palju vabadusi. Kui te ei leia kohapeal toetust ja mõistmist, aga teate, et olen teie volikoguga kohtunud, isegi kui te samal ajal ruumis polnud, võite julgelt mulle viidata.

Eesti ei ole sotsiaalvaldkonnas näidanud samasugust edu kui hariduses ja majanduses. Milleks me kasutame oma suurenevat maksuraha, kas ilusate või vajalike asjade jaoks?

Teatud määral on ka paratamatu, et inimesed ei taha mõelda keerulistest asjadest. Kuulsime ka enne valimisi, et 6% inimestest läksid valimiseelsel debatis korda sotsiaalküsimused. See ongi umbes niipalju, kui on puuetega inimesi ning nende lähedasi ja toetajaid. On meie kõigi ühine töö teha kõikidele, ka eelarve koostajatele, selgeks, et niimoodi see asi käia ei tohi.

Rääkides eelarvetest, siis alati ei peagi teadma, mida konkreetset on saadud teha või mida mitte. Teinekord võib vaadata lihtsalt makropilti ja näha, et on ühinenud kaks sarnase demograafilise struktuuriga omavalitsust ja neil on olnud sotsiaalkulude tase inimese kohta seitse korda erinev! 

Meil kõigil on suur töö ees, et meie kohalikud omavalitsused saaksid aru, et nõrgemate aitamine on prioriteet, isegi kui valija seda alati ei osunda. Probleemidest rääkides ja seda ebamugavuse loori eest sikutades saame seda arusaamist muuta. 

Näiteks seda, kuidas korraldatakse riigis hariduslike erivajadustega laste õpet. Paberite järgi 18 põhikooli koos selle karbiga, mis neid ümbritseb. Need koolid antakse üle kohalikele omavalitsustele, rahastamisele mudel 175/50, majakarp on RKASi oma ja saab valla omaks. Küsin, et kas keegi on üldse haridus- ja teadusministeeriumis mõelnud, et see kool on õhtuti sotsiaal- ja rehabilitatsioonikeskus? Ei mis, see on põhikool ja seaduse järgi tuleb see meil üle anda! Ja mis on tulemus? Kolm kooli on seni üle antud. Kuigi praegu peetakse neid tublisti edasi, hakkab edaspidi seal jälle toimuma postkasti loterii. Ülejäänud koolid on täna veel ministeeriumi käes, aga protsessid käivad ja pean ütlema, et kohaliku omavalitsuse poolt ei ole see alati tundunud vaba valikuna see kool üle võtta, aga keda see huvitab? Mind huvitab.

Mis on täna haridusliku erivajadusega lapse kool? Hommikuti on see kool, õhtuti on see rehabilitatsiooniasutus. See ei ole lihtsalt üks põhikool. Erivajadusega lapse koolitamise iga aasta võrdub kolme aastaga. Üks kaotatud aasta sellise lapse elus on suurem kaotus kui see, et ma võtaksin oma lapse aastaks koolist ära. Nende tõenäosus ühiskonnas hakkama saada kukub iga süsteemist väljas oldud kuuga.

Norm-õppekavaga laste panek sellistesse koolidesse on täna HTMi poolt lausa ära keelatud, kuigi nad vajaksid võibolla sotsiaalset rehabilitatsiooni.

Me peame kõva häälega rääkima ja neid näiteid korjama. Saatke meilegi neid näiteid ja kasutan neid hea meelega. Loomulikult ei ole mul Kadriorus võimalust vahetult konkreetseid probleeme lahendada, aga ma saan neid lugusid absoluutselt igal pool edasi jutustada. Toetuge mulle ja sellele tööle, mida ma saan teha.

Tunnistan, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on palju muutunud paremaks – tõusulaine tõstab lõpuks kõiki paate, ka sotsiaaltöö oma. Täna vajaks ta aga kiiremat eelisarengut kui tavapärast „kui saame 4% ressurssi juurde, siis paneme 4% ka sotsiaaltööle juurde“.

Viimastel aastatel tehtud pilootprojektid on ka näidanud, et asi ei ole paljalt rahas, vaid inimeste tahtes. Kui politsei tegi Pärnumaal eksperimendi, et mida tuleks rohkem teha, et koduvägivalla all kannatavaid naisi paremini aidata. Lõppjäreldus oli see, et juurde polegi vaja raha. Vaid tuli hoopis helistada. Erinevatel ametkondadel üksteisele ja kohe. Usun, et ka teie tunnete, et vahel oleks vaja otsemat ja selgemat kanalit, kuhu abisaamiseks kiiremini saaks pöörduda.  

Ma tean, et meie sotsiaal- ja noorsootöötajad teevad oma tööd suure südamega, aga ma näen, et masinavärk krigiseb mingis teises taktis ja rütmis. Jagage meiega oma mõtteid ja kogemusi, kuidas seda masinavärki paremini tööle saada.

Neist asjust tuleb üha julgemalt edasi rääkida, ükskõik, mis tagasipeegelduse võime esmalt saada. Minu jaoks ei ole asjad hästi, olen näinud ikka sügavat mõistmatust ka meie kohtadel toimetavate inimeste silmis, kellel on kohustus aidata, aga ei ole seda sotsiaal- või noorsotöö kogemust. Korraldage oma volikogu liikmetele kohviõhtuid enne ja peale valimisi ja rääkige neile sedasama juttu.

Ma arvan, et see teeb nägemise ja arusaamise paremaks. Midagi pole teha, tavaline keskmine inimene, kes on volikokku valitud, ei oska hinnata erivajadustega laste käitumist ja toimetulemist ega seda, kas nad on saanud õiget abi. Seda oskate ikkagi teie. Me ju teame, et kui lihtsustatud õppekava laps ei kaota näiteks esinedes pead, vaid suudab olukorra iseseisvalt lahendada, on see tohutu edu. Need, kes igapäevaselt nende teemadega kokku ei puutu, nemad seda vahet ei näe. Kui õpiksime näitama, mis see edu, see pisikene edenemine on, siis see ka võibolla aitaks. Ka sellest positiivsest rääkides, mida on õnnestunud volikogude eelarvete ja maksumaksja raha abiga ära teha.

Üks uus võimalus selleks on ka juurde tekkimas. Presidendi kantselei juures tegutseb erarahastajate toel Presidendi Kultuurirahastu, andes välja preemiaid silmapaistvatele tegijatele valdkondades, millele me presidendi ameti jõu ja väärikusega abiks tahame olla.

Sellest kevadest lisandub sotsiaaltöö preemia – 5000 eurot inimesele või organisatsioonile, kelle tegevus aitab parandada ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste toimetulekut. Põhjalikuma info leiate president.ee lehelt ja ma kutsun teid üles kandidaate esitama. Ka see on viis, kuidas meie lugusid jagada – nii positiivseid kui ka paraku mitte nii positiivseid. Jutustame siis neid oma lugusid!