- Reset + Prindi

Vabariigi President märtsiküüditamise 70. aastapäeval Maarjamäel

Vabariigi President märtsiküüditamise 70. aastapäeval Maarjamäel © Mattias Tammet/presidendi kantselei

25.03.2019

Märtsikuu 70 aastat tagasi oli karge ja lumine. Kevade ootuse lõikas paljudes meie kodudes läbi kurjuse koputus uksele.

Kalju Lepik on paguluses kirjutanud:

Magav maimuke kambrist kisti,
taadi sülest kogunisti.
Mulla alla taat magama -
sinna kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi.
Risti ei kellegi haual.

Rattad ruttasid raual.

Kellele ma kaeban kurja,
kurjale, et kargaks turja.

See märtsikuu päev 1949. aastal oli neile 20 000 inimesele senise elu lõpp. Kõik läksid – sülelapsed, vanavanemad, emad ja isad, tütred, pojad. Kellelegi ei halastatud.

Nii, nagu ka juunis 1941 ja vahepealsetel ning hilisematel rasketel aastatel. Sest viidi kogu aeg. Võeti tänavalt kaasa emad ja isad. Seda võis juhtuda iga päev.

Küüditati eestlasi, venelasi, juute, sakslasi – paljude erinevate rahvuste esindajaid. Nad kõik olid vaenlaseks totalitaarsele režiimile. Nad ei sobinud selle võimuga. Võõra võimuga, kes meid ei usaldanud ja meid kartis.

Massiline vägivald rahulike elanike vastu oli okupatsioonirežiimi juurutamise küüniline vahend, sest hirm oli see, mis pidi kindlustama nende süsteemi kestmise. Süütuid inimesi nimetati „rahvavaenlasteks,“ „bandiitideks“, „natsionalistideks“ või „kulakuteks“ ideoloogilistel ja propagandistlikel põhjustel, vaenu ja umbusu külvamiseks, julmade tegude õigustamiseks.

Mälestades täna küüditatud kaasmaalasi, mälestame kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, sõltumata nende rahvusest, nende kodumaast ja usutunnistusest. Nad kõik on inimsusevastaste kuritegude ohvrid, nad kõik on totalitaarsete režiimide ohvrid.

Kõige väärikam monument kõigile nendele süütutele ohvritele on vabaduse, õigusriigi ja demokraatia kindlustamine. Ainult vabadus, õigusriik, kõik meie demokraatlikud vabadused üheskoos hoiavad ära õuduste kordumist, sest sellised kuriteod saavad toimuda vaid demokraatlike vabadusteta ühiskonnas.

Seda arusaamatum on totalitaarsete režiimide ülistamine või õigustamine, sest meie Eesti inimesed on just demokraatia ja õigusriigi puudumise tõttu kõige enam ja kohutavalt kannatanud. Meie mäletame neid aegu veel väga selgelt. Me oleme ise kodus neid mälestusi kuulnud. Me jagame neid mälestusi oma lastega. Ja me ei soovi mitte kunagi totalitaarset režiimi siia tagasi. Ükskõik, millist päritolu – ka mitte koduskasvanud.

Kuid alati peame meeles hoidma, et miski ei pruugi olla kunagi kindel ja inimeste õigused ja vabadused võivad kaduda vaid mõne üksiku hetkel kasuliku valikuga või vähemalt neutraalsena tunduva valikuga, mis on tehtud muud moodi, kui demokraatlikest väärtustest lähtuvalt. Tuletan meelde teie saatusekaaslase, küüditamise üle elanud Lennart Meri mõtet ajast, kui meie saamine Euroopa Liitu ja NATOsse oli suur küsimärk: „Molotovide ja Ribbentroppide aeg on möödas ega tule kunagi tagasi,“ – ja ta lisas tingimuse – „kui me oma põhimõtetele truuks jääme. Kui me tõestame suurtele, et vabaduse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted võivad väikeriigi tõsta suurtest suuremaks.“

Vaid demokraatlik ja vabadusi austav riik saab apelleerida rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. See kõik on meie kindlustuspoliis.

Kallid kaasmaalased!

Me ei ole üksi, ja me ei taha enam iial olla üksi. Meiega koos on meie liitlased – ja nad on meie liitlased, sest nad hindavad samu väärtusi. Need on riigid, kus peetakse oluliseks demokraatiat, kodanike õigusi, õigusriiki. Maailmas ei ole olnud ega ka tule lihtsaid aegu, kus demokraatlikel väärtustel rajanev maailm püsiks iseenesest ning ilma samameelsete riikide koostöö ja pideva pingutuseta. Maailm püsib vaba ainult siis, kui me hoiame maailma vabana. Koos saame seista totalitaarse mõttelaadi taastulemise ja kõikehaarava julmuse vastu. Saame seista ühiskonna eest, kus keegi ei tunneks hirmu.

Kallid sõbrad, kallid kokkutulnud!

Siin, selle monumendi juures on kõige parem hoida meie iseseisvust, demokraatiat ja kodanikuvabadusi. Siin, sellest mustast müürist hoiatatuna, saame olla kindlad, et kurjus enam kunagi meie inimeste ustele ei koputa. Siin, selle värske monumendi juures, mis juba on saanud paljudele kohaks, kus meenutada, kuhu tuua küünlaid, kuhu tuua lilli, kus käia mõtisklemas – siin on hea mõelda. Vabadus on kõige kallim.

Hoiame Eestit!