- Reset + Prindi

Tallinna Ülikooli Päeva aktusel

100 aastat õpetajaharidust Tallinna Ülikoolis.
100 aastat õpetajaharidust Tallinna Ülikoolis.
© Mattias Tammet/Vabariigi Presidendi Kantselei

18.03.2019

Tere, kallis Tallinna Ülikooli pere, armsad Eesti õpetajad!

Mujal maailmas küsitakse eestlastelt tihti, miks on Eesti oma PISA testi tulemustega nii kõrgel kohal. Muidugi – ega me lõplikku tõde keegi ei tea, aga ma arvan, et sellele küsimusele vastamiseks peaksime süüvima nimelt meie hariduse ajalukku.

Ärkamisajal, kõigest mõnikümmend aastat pärast pärisorjuse kaotamist, alustasid eestlased rahakogumist eesti lastele mõeldud kooli tarvis. See kool pidi jõudma algharidusest kaugemale ja olema kõrgem eestikeelne kool.

Mõelge korraks sellele! Need inimesed olid sajandeid olnud pärisorjad ja olid saanud vabadeks maaomanikeks. Ometi ei rahuldunud nad lihtsalt oma maa ja talu eest hoolitsemisega ja laste pere heaks tööle panemisega. Nad mõistsid, et soovivad anda oma lastele midagi palju enamat – hariduse.

Meie koolides käisid ka tüdrukud, sest tähelepanuväärselt mõistsid kõik, et haridust on vaja anda ka tüdrukutele. Miks? Tark rahvas sünnib tarkadest emadest. Miskipärast on eestlased seda alati teadnud. Muidugi arutleti üsna palju ja kaua selle üle, kui kõrgele peaksid tüdrukud püüdlema.

20. sajandi alguses enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist pidid mõned professorid Tartu Ülikoolis tulema toime protestidega selle vastu, et nad lubasid naisüliõpilasi õigusteaduste loengutesse. Eesti naised, kes ei olnud kunagi arvanud, et nemad haridust ei vääri, muidugi ei jätnud jonni.

Eesti Vabariik hakkas kohe soodustama võrdsust hariduses ja on toetanud meie naiste hariduspüüdlusi. Algusest peale, nii tüdrukute kui ka poiste jaoks.

Tuletan siinkohal meelde meie esimese haridusministri, Peeter Põllu kirjutist aastast 1909:

„Tähtis on see, et kõik lapsed ühes õpivad, ühiskondliku rahu pärast. Lapsed ei tunne, kui nad õigesti on kasvatatud, seisuvahesid ja seda vahet ei tohi nendele ka mitte kooli läbi külge kasvatada, kui üht osa nagu "paremat" teistest ära lahutatakse ja eemal hoitakse. Lapsed peavad endid kõik ühe rahva ühesuguste liikmetena tundma, rahvakool ei tohi mitte vaeste kool olla“.

Siin ta on, Eesti ühtluskooli sünnitunnistus. Eesti ütluskool on meie suurim loodusvara. See, et kõik meie koolid on ühteviisi head. Niipalju head, et kõik lapsed, kes õppida tahavad, saavad minna Tartu Ülikooli, mis kuulub ju maailma parimate hulka. Tulla siia ülikooli, mis kuulub nende ülikoolide hulka, mis on  traditsiooniliselt andnud õpetajaharidust – ja oleks minu teha, siis võib-olla taaslooks seda kaubamärki rohkemgi kui praegu – ja nii edasi.

Peeter Põllust sai Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi, esimese eestikeelse keskkooli direktor.

See ajalooõppetund seletabki, miks Eesti tänapäeval PISA testides häid tulemusi teeb, sest haridus on põhiõigus. Kõik vajavad haridust.

Minu vanaema on lõpetanud nii selle Tütarlaste Gümnaasiumi, kui käinud samas õigusteaduskonnas, kus siis, kui tema oli kaheksa-aastane (sünniaasta 1910), võitlesid naised selle eest, et nad võiksid seal käia. Natuke hiljem ei olnud see enam probleem. Tema oli talupere – seejuures rentnikutalu – kaheteistkümnes laps ja kaheksas tütar. Ja ometi läks ta ülikooli. Vaat see on asi, millest oleme alati aru saanud – haridus peab olema kättesaadav, eriti neile, kellel ei ole suurt midagi pärida. See on see, mis viib meie rahvast edasi. Kuidas see Indrekki muidu kooli oleks sattunud.

21. sajandi alguseks oleme teiste riikidega koos ühesuguse dilemma ees. Nimelt oleme koolisüsteemi valmistanud oma laste jaoks enda kogemust järgides.

Nii oleme teinud kooli, mis ei sobi 21. sajandi ülimalt lühikesse tehnoloogilisse tsüklisse. Varem oli lihtne. 20. sajandil tehnoloogiad ainult arenesid ja lootusetult moest läksid vaid petrooleumilamp ja hobuveok. Muu tehnoloogia muutus efektiivsemaks, aga püsis kasutuses. Sellepärast saigi teha õppekavu ja mõelda 50 aastat ette.

Täna on tehnoloogiline tsükkel on ülimalt lühike ja peame hakkama teismoodi mõtlema. See tehnoloogia, mida me täna kasutame – needsamad mobiiltelefonid – on 10 aasta pärast täiesti primitiivsed. Ja paljud asjad, mida me arvasime, et jäävad meiega pikemaks ajaks, on täiesti liigsed.

Nüüd peamegi mõtlema, kuidas me lapsi siis sellises ühiskonnas ette valmistame. Üks asi on tehnoloogilise tsükli lühenemine, teine asi on globaalsus. Meie lapsed hakkavad elama ja töötama terves maailmas ning neid tuleb selleks ette valmistada.

Lisame siia veel, et tänu meid ümbritsevale tehnoloogiaplahvatusele ei ole lapse teadmised enam ainult funktsioon tema vanusest ja koolis käidud aastatest. Tema teadmistele lisanduvad tema enda huvid, mida ta on ise netiavarustest täiendanud. Ja me peaksimegi püüdma lähtuda nendest teadmistest, mis neil olemas on.

Peaksime innustama neid katkendlikke teadmisi tervikuks siduma ja kasutama, selleks, et juurde õppida ja areneda.

Inglise keel on kõige selgem näide. Teame, et algklasside laste keeleoskuse tase ei vasta sellele, mis on nende õpikus kirjas. Suur osa neist tegelikult räägib, aga ei oska kirjuta ja paljud ei tea, mis on rumalad sõnad. Aga iseenesest saate ju aru, et järelikult õpiku abil neid õpetada – nii, nagu see täna on ette nähtud – suurt mõtet ei ole. Aga ka matemaatika, astronoomia, teised ained, mille vastu lapsed ise huvi tunnevad – neil on tohutult erinevad teadmised. Mida me sellest järeldame? Ma kardan, et me järeldame sellest, et kui me kiiresti järele ei mõtle, mida lastele õpetada ja kuidas, siis hakkab seal koolis veelgi igavam. Juba täna tihtipeale on. Eriti poisid ei taha õppida, tundides on igav. Tüdrukud on alati talunud rohkem neid tunde, mis ei innusta. Aga see ei ole põhjus, miks peaksime lastele pakkuma seda, mis ei innusta.

Mis tähendab, et minu arvates tuleb meil eesti hariduse teise sajandi alguses ära unustada see „seitsmeaastased esimene klass, kaheksaastased teine klass“ ja niisugused teadmised, nagu neil siis õppekava järgi on. Mis selle asemele peaks tulema? Ilmselgelt on meil vaja tagasisidel põhinevat õppekava, mis keskenduks rohkem igale lapsele ja oleks palju otsesemalt seotud lapse huvide ja teadmiste tasemega. Ehk et me tegelikult vajame alg- ja põhikooli – aga ma arvan, et varem või hiljem ka gümnaasiumi tasemel – õppekava, mis sarnaneb natuke arvutimänguga. Nii hirmsasti, kui see ka paljudele ei kõla. See peaks olema arvutis ja sellises vormis, et laps saaks testida oma teadmisi ja leida innustavaid programme, põhinedes sellel tagasisidel, mida ta on saanud ja mis innustaks edasi minema.

Jah, lapsed peaksid enam-vähem kaheteistkümnenda klassi lõpus teadma ikka neidsamu füüsika, matemaatika, keemia põhitõdesid ja oskama keeli, aga nad peaksid seda saama teha teisiti. Ühendades neid punkte, mida nad teavad ja kattes neid teadmatusevälju, mis neil on. Ja see on viis pakkuda neile innustavat koolikogemust ilma selleta, et nii vanemad kui õpetajad peaksid koolis rahuliku õhkkonna hoidmise pärast hulluks minema. Klassi ees õpetamisest, ma arvan, saab selline õppimise toetamise tegevus.

Siis ei ole meie õpilastel koolis igav, ma loodan.

Esitan siinkohal juba mitmendat korda üleskutse otsustajatele, kelle seas on meie õpetajad, koolidirektorid, haridusministeerium, ministrid: andkem meie õpetajatele need vahendid, mis võimaldaksid meie lastel kogeda tagasisidel põhinevat õppimist, mille käigus nad saaksid areneda.

Selliseid mudeleid on maailmas loodud ja kasutatakse. Tean paari kooli ise, need on küll kallimad erakoolid. Kui nad on üldhariduses, kui nad on spetsialiseeritud kutsehariduses, siis võivad nad olla ka odavad, isegi tasuta. Aga see ei ole mingisugune ulme, millest ma räägin. Sellised asjad on olemas. Minu arust e-riigina võiksime kiiremini kui teised jõuda selleni, et meie lapsed saaksid sõltumatult, õnnelikult ja koos oma klassikaaslastega õppida täiesti erinevaid asju ühel ajal ja korraga.

Ja täpselt sama peaks kehtima ka keelte õpetamise kohta. Meie lastest saavad ju maailmaränduritest kodanikud ja neil on vaja osata paljusid keeli. Füüsilise kohalolu kaudu saab üks kool õpetada kolme, võib-olla nelja keelt. Keeleõppeks on tänapäeval olemas imelised vahendid, mis võivad lastel aidata internetipõhise õppega omandada palju rohkem keeli kui ükski kool Eestis või kusagil mujal pakkuda suudab.

Keelekümblusel ja kontaktidel põhinevad keeleõppeprogrammid on juba näidanud oma väärtuslikkust ja ei ole võib-olla hea, kui lapsel on kättesaadav interneti vahendusel ainult inglise keel. Täna inglise keel selgelt domineerib. Aga kindlasti on võimalik üle interneti ka teistesse keeltesse süüvida.

Kallid otsustajad, meie õpetajad vajavad neid vahendeid kohe. Muidu kaotavad meie lapsed kooliskäimise vastu huvi. Meil on juba olemas palju toredaid e-õppevahendeid, tuleb lihtsalt mõelda süsteemselt läbi, kuidas sellest kujundada selline arvutimäng, mis võimaldab minna kooli, läbida algklassid ja põhikooli ja jõuda gümnaasiumisse välja. Nende käiguradade loomine on muidugi üks keeruline ja põhjalikku läbimõtlemist nõudev töö, aga minu arvates me peame seda oma lastele pakkuma.

Mõned inimesed usuvad endiselt, et peaksime pigem piirama laste ligipääsu uuele tehnoloogiale, aga mina usun, et see oleks vale. Kuigi meile on see harjumatu, on nemad sellega harjunud. Nad kasvavad tehnoloogia sees ja tulevikus peavadki olema veel rohkem valmis toimetama üheskoos kõikvõimalike sõltumatute masinatega. Tegelikult peaksid nad juba praegu õppima, kuidas tulla toime tehisintellektiga. Mida loota tehisintellektilt, mida mitte? Algoritmi ja kitsa tehisintellekti esinemise vorme tuleb järjest juurde ja nende turvaline, eetiline arendamine ja kasutamine muutub väga tähtsaks. Meie ei oska seda oma lastele hästi õpetada. Aga mida siis teha?

Peame möönma, et me ei oska endale nende maailma ette kujutada. Ja siis rõhutama ühte väga lihtsat asja: tehnoloogia võib üle võtta inimese mehhaanilised oskused, isegi lihtsamad kognitiivsed oskused. On siiski üks valdkond, milles oleme inimestena kõige paremad – see on inimeseks olemise kunst! Sellest saabki meie laste töö tulevikus. Kuna igapäevased tavalised toimetamised toimuvad tänapäeval paljuski ilma igasuguse suhtluseta, siis inimeseks olemine on kasvav tööstusharu. Selles ei ole mingisugustki kahtlust. Arvan, et üsna pea töötab 80–90% meie tööjõust aladel, mis eeldavad eelkõige empaatiat teise inimolendi suhtes.

Ka õpetajatöö – kui ta suudab toetada õpilasi arvutiprogrammide vahendusel tasemelt tasemele ronides – jääb endiselt olema selle väikese ühiskonna loomine, mis on kool ja mis on klass. Kõike muud võivad teha masinad, aga teise inimese suhtes kaastundlik ja märkav ja tähelepanelik olemist, seda peab õpetama inimene. Olen kindel, et peame üha rohkem tegelema koolides sellega, et meie lapsed oleksid hoolivad kodanikud. Et nad saaksid aru, kui oluline on olla mõistlik ja mõistev ühiskonna liige ja samas osata ka iseennast kehtestada. Kasutada oma õigusi teiste omi riivamata. Niimoodi me tagamegi, et meie lapsed on alati suutelised iseenda ja oma sõprade eest seisma ning suhtuvad lugupidavalt kõikidesse teistesse inimestesse. Need on asjad, mida me võib-olla ei ole koolihariduse andmisel alati nii esmatähtsaks pidanud. Ka täna ei tee me lõpueksamit, küpsuseksamit inimeseks olemises. Aga võib-olla peaksime.

Me kasutame kõiki praeguse aja huvitavaid tehnoloogilisi lahendusi ja tunneme puudust mõnest uuest, alles tekkivast, kui loome oma uut kooli, mille aluseks on tagasiside ja sõltumatu õppimine. Aga see ainus ennustatav koht on just seesama hooliva ja empaatiavõimelise inimese kasvatamine.

Meie lapsi ja lapselapsi (mul on ka kaks, neli ja kaks aastat vanad) ootab ees ilmselt üks kahest tulevikuühiskonnast. Ühes on kõik toredad uued tehnoloogiad, mis teevad ära kõik igava ja nad saavad tõesti spetsialiseeruda sellele, et oma igapäevases töös tegeleda teistele inimestele toeks olemisega.

Teine olukord on see, et neil tuleb toime tulla kliimamuutustest tingitud keeruliste ja raskete probleemidega. Jah, neid abistab ikka tehnoloogia, aga tõenäoliselt peavad nad opereerima ebasõbralikus maailmas.

Selles ohtlikus maailmas on veelgi tähtsam osata mõelda ennast teise inimese nahka, olla empaatiline, luua inimlikke sidemeid üle riigipiiride ja üle ookeanide, võtta arvesse teise inimese vaatepunkti ja igasuguses keerulises klimaatilises olukorras jääda kaastundlikuks inimolendiks.

Nende mõtetega usaldan oma laste ja lastelaste tuleviku taaskord Eesti õpetajate kätesse. Meie sajandipikkune edu emakeelse hariduse andmisel saab meid ainult julgustada, et küllap tuleme toime ka nüüd. 21. sajandi väljakutsetest me kõiki veel ei tea. Õpetame oma lastele ka seda, et tulevik ongi keeruline ja et elukestev õppimine tähendab ka seda, et me ei suuda neile täna anda tulevikuks vajalikke teadmisi. Aktsepteerime seda, aga anname neile midagi enamat. Anname neile humanistlikud väärtused. Meie tänast ühiskonda vaadates tundub mulle, et sellest on meil võib-olla jäänud natuke puudu. Tänan kuulamast.