- Reset + Prindi

Saaremaa Ettevõtjate Liidu ettevõtluskonverentsil "Head ühendused aitavad Eestit turundada läbi Saaremaa"

14.02.2019

Tore on, kui käid Hanaholmenis ja siis kutsutakse ka Saaremaale rääkima. Tõsi, ka sellel suvel rääkisime teiega Saaremaa tulevikust ja sellest, kuidas saaks Saaremaa kasu 21. sajandi trendidest. Ja ka täna räägite te palju ühendustest ja haridusest, mis on mõlemad olulised. Kui vaatame Saaremaa ettevõtete profiili, siis võiks ju ka siinne koolikorraldus sellele vastata. Räägime me siis paadiehitusest, mida siin saab õppida, või sellest, mis keeli parasjagu Saaremaa gümnaasiumites õpetatakse – kas neid, mille jaoks on õpetajaid või neid, mille järele ettevõtjate arvates on tarvidust ja vajadust.

Selliseid igapäevaseid tänase, homse ja ülehomse võimaldajaid on palju. Samal ajal peame vaatama, kui palju maailm meie ümber tervikuna muutub. Ja kui me vaatame, siis tegelikult näeme vist enda ümber saarelist eluviisi toetavat muutust. Paljudes ettevõtluse harudes on geograafia pildilt täiesti kadunud ja näeme, et arenenud riikides tekib igal aastal juurde sadu tuhandeid inimesi, kes tegelikult justkui ei töötagi kuskil. Nad müüvad oma suhteliselt kitsalt spetsialiseerunud oskusi väga paljudes suundades korraga. Nad ei pea enam ühte kohta kokku kogunema, et midagi ära teha. Nad saavad hakkama ilma turundusosakonnata, ilma igasuguse vahenduseta iseenda töö pakkumisega erinevatele kontinentidelegi. See on oluline ja kindlasti positiivne muudatus – isegi kui meri on vahel, on võimalik teha palju kaugtööd. Kindlasti on see ka küsimus kohalikule omavalitsusele ja tervele riigile, sest nii töötavate inimeste puhul tekib alati küsimus, kuidas me kogume maksud. Ja mida me neile inimestele pakume, kes töötavad näiteks Saaremaal, aga olles korraga Kanadas, Aafrikas ja Austraalias.

Üsna selgelt vastab meie tänane riigi pidamise mudel rohkem tööstusajastule. Inimesed tulid hommikul ühte kohta kokku, tegid palju tööd ära ja õhtul saadeti arved välja, kliendid maksid need ära ja siis tuli riik ning korjas oma maksujõe kohe sealt samast värava tagant kokku. See aeg on läbi. Maksujõgesid ettevõtetest, no need on muidugi endiselt olemas, aga arvan, et peame järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas me lendame rohkem nagu lillelt lillele ja korjame vähehaaval seda ressurssi kokku.

Miks meile üldse peaks võimaldatama seda ressurssi koguda? Mis on meie pakkumine neile inimestele? Mina näen tulevikus riiki ja ka kohalikku omavalitsust pigem võimaldajana, et kokkuleppel nende inimestega, kes tahavad selles piirkonnas panustada, olla selline turvaline dokk. Ja vastavate kokkulepete alustel saab toetada avalikke teenuseid. Ilmselgelt jaguneb see mitmesse eri kihti, eri tasemetesse.

Peame hakkama selle peale kiiresti mõtlema, sest muidu kaob neil uutmoodi tööd teha tahtvatel inimestel panustamise huvi ära. Kuna nad on globaalsemad kui meie tänane teenusepakkumine, ja kui nad teenivad piisavalt hästi, siis nad võtavad omale erakindlustused, panevad oma lapsed erakoolidesse seal, kus neile sobib jne. Kui nad ei teeni piisavalt hästi, siis tekib meil tegelikult uus sotsiaalne riskigrupp, kes elab hetkel küll ära, aga kindlasti ei suuda iseendale vajalikke teenuseid tagada. Ja niimoodi hakkab digilõhe murendama ühiskonna kui terviku toimetulekut.

Saaremaa on täna Eestis mingis mõttes hea katselabor oluliste muudatuste tegemiseks. Need inimesed, kes Saaremaad meie riigikorralduses ja poliitikas esindavad, peaksid seisma nende muudatuste eest, mis on vajalikud 21. sajandi tööga ja tööturul toimetamiseks, see mõjutab seda meretagust piirkonda siin kiiremini kui mujal. Tegelikult ka riikide turul toimetamiseks, sest inimesel on valik, kuhu ta oma maksud maksab. Tänu sellele, et haldusreform õnnestus Eestis lõppude lõpuks viia läbi ju ainult Saaremaal, mille eest ma saarlasi kiidan ja tänan, on Saaremaa ka kompaktsem kui teised Eesti piirkonnad ja teil on katselabori roll.

Siin on küll 30 000 inimest, aga ühtne terviklik piirkond, millel on selgelt põhjendatud vajadus kiiremini muutuda kui mõnel teisel piirkonnal ja seetõttu ei maksa olla liiga tagasihoidlik. See on oluline võimestaja ja nõudke neilt, kes lähevad siit kevadel Tallinnasse teid esindama, et nad paneksid Saaremaa teistest piirkondadest 21. sajandiks kiiremini valmis. Saaremaal ja tervel Eestil on sellest kindlasti palju võita. Räägime küll globaliseerumisest, aga üha väärtuslikumaks muutub ka hea elukeskkond ja Saaremaal see kahtlemata on. Arvan, et Saaremaal on just nimelt võimalus seda suurt geograafia ja töö omavahelist lahknemist hästi ära kasutada.

Räägime kasvõi reisijateveo mahtudest saare ja mandri vahel. Nii, nagu Tallinna ja Helsingi vahel ei olnud võimalik praegust mahtu ette planeerida, oleks mõistlik ka siin ettepoole vaadata, sest kaugtöö tegija peab saama hästi ja korralikult liikuda. Siin juba mainiti internetti ja selle olulisust ja kaugtöö tegemiseks teisi variante ei ole. Internet on elektripõhine teenus – elektrivarustus on ka üks teema, mis Saaremaal on. Saarlased ise on alati teadnud, kuidas on neil varustuskindlusega, aga kui elekter läheb pikemaks ajaks ära ja ka mõni mandriinimene juhtub parasjagu siin olema, siis kuulevad sellest teised ka.

Ma siiski ei soovita mõelda selle paradigma piires, et meil on vaja ühte või kahte head jämedat kaablit, mis tuleksid ja tooksid Saaremaale elektrit. Kui meie Taastuvenergia Koda ütleb, et 2030. aastaks võiks Eesti energeetika (v.a transport) olla üleni roheline, siis mida see meile ütleb? Et me tegelikult praegu ei tea, mis pidi elektrit liigutada – kas mandrilt siia või siit sinna. Pigem me teame, et asume mere ääres, kus on ka madalaid rannikualasid ja kus on suur tuuleenergia tootmispotentsiaal. Võib-olla peame me 10, 15, 20 aasta perspektiivis rääkima ka laineenergia ärakasutamisest. Vaat siin ma nüüd ei tea, võib-olla on hiidlased saarlastest natuke paremas positsioonis, aga no lainetab ikka siin ümber ka. Ei tasu ennast kinni mõelda sellesse, mis on praeguse aja võimalused ja vajadused, vaid jätta siia paindlikust, et ka tulevikutehnoloogiad siia ära mahuks ja nad jõuavad meieni palju kiiremini, kui meile endile tundub.

Kui vaatame 20. sajandit, siis tol ajal oli võimalik teha 30 ja 50 aasta plaani sel väga lihtsal põhjusel, et kõik tehnoloogiad, mis 20. sajandi alguses eksisteerisid, olid veel üsna ebaefektiivsed ja nende produktiivsust oli võimalik oluliselt tõsta. Nad kõik elasid ka selle sajandi üle, peale petrooleumilambi ja hobuveoki. Teised tehnoloogiad muutusid sajandi keskel paremaks, efektiivsemaks, hakkasid vähem kaaluma, hakkasid sajandi lõpuks vähem saastama, sest tehnoloogiale esitati uued nõudmised. Kui vaatame meie põlvkonda, siis oleme näinud paljude tehnoloogiate surma. Ja ma ennustan, et see protsess on pigem kiirenev kui aeglustuv. Uusi tehnilisi lahendusi tuleb kiiresti peale ja nende eluiga jääb järjest lühemaks.

Kuigi täna on Saaremaa selgelt asjade tegemise ja tootmise äris, siis tasuks mõelda sellele, milline on Saaremaa 20–25 aasta pärast. Vaadates meie viimase 30 aasta arengut, siis miks tulid meile Rootsi ja Soome ettevõtjad? Nad tulid siia 1990ndate alguses ja keskel ühel väga lihtsal põhjusel – neil kodus ei kannatanud toota. Ja kui me täna teame, et Eesti elujärg on umbes nagu Soomes 1994. aastal, siis millise järelduse me sellest saame teha? Ilmselt selle, et võib-olla väga paljut enam ei kannata kodus toota. See kehtib ka Saaremaa ettevõtjate kohta. Huvitav on, et puidutehnoloogia ekspordis ja mujalt inimeste töölevõtmises oma ettevõtte arendamiseks ei ole saarlased sugugi maha jäänud. Saare Erek – tehas Hiinas. Arvan, et see on väga paljude Saaremaa ja ka teiste Eesti ettevõtete tulevik.

Vaadake, milles asi on. Kui maksame oma inimestele maailmas paarisajast riigist 33. kohal olevat keskmist palka, siis see tähendab, et väga suur osa maailma tarbijatest on meist märksa madalama ostujõuga ja neile ei ole võimalik meie juures toodetud tooteid müüa ja peame minema neid asju ka ise mujale tegema. Loodame, et siia kohapeale saame jätta disaini ja mõned olulised funktsioonid. Arvan, et meil tekib ka siin üha kiirenevas tempos uusi tehnoloogia iduettevõtteid, millele täna ei oska mõelda. Seda tänu sellele, et tehnoloogiline tsükkel on lühenenud, ja ka tänu sellele, et Eesti tervikuna on tehnoloogia suhtes riigina vastuvõtlik.

Mida ma selle all mõtlen? Ma mõtlen, et ega ei ole ülemäära palju riike, kes näeksid, et tulevad digitaalsed tehnoloogiad, või geenitehnoloogia või robotid, ja asuksid vastavalt kiiresti oma seadusandlust kohaldama. See on Eesti tugevus ja nišš, mis on meid siiamaani kandnud ja kindlasti kannab edasi. Kui me ka edaspidi jälgime, mis silmapiiril toimub, mis tehnoloogilised muutused meid ees ootavad ja oleme selleks valmis, siis suudame kõiki neid uusi tehnoloogiaid kiiresti kasutusele võtta. Valmis peame olema just seadusandliku raamistiku mõttes, et Eestis saab teha neid asju, mida veel mujal teha ei saa. Meie neid tehnoloogiaid leiutama ei hakka, jääme alatiseks kiireteks järgijateks, sest meid on ainult üks miljon ning tänapäeva teadus ja tehnoloogia on iga riigi jaoks liiga suur.

Kui näiteks Saksamaal ei kujutanud keegi ette, et avalik teenus võiks olla internetis, seal nähakse ka täna väga palju takistusi ja tõrkeid, miks see ikkagi nii olla ei saa, siis meie oleme kõik need asjad ära teinud. Kogu maailm pelgas seda, et kas inimeste geeniandmeid ikkagi saab turvaliselt koguda ja uurida ning tagada inimestele seejuures, et need andmeid ei leki näiteks kindlustusfirmadele, kes võiksid teha sellest oma järeldusi tervisepoliiside hinda määrates. Meie oleme seda juba 20 aastat teinud, teised ei ole. Nüüd, kui suur osa meie inimestest on juba saanud oma geenitestide tulemused, siis näeme, et sellest hakkab juba tõusma ka reaalset tulu meditsiinisüsteemile. Kokkuhoid suure tõenäosusega.

Need kaks näidet on sellised, mis meile endile võiksid selgitada, miks Eesti on 30 aastaga õnnestunud. Kui meenutame, siis keskmine pension Eesti iseseisvudes oli umbes kaheksa eurot, täna on üle 400. Keskmine palk – umbes 30 eurot, täna on 1300. Need on need töövõtted, mis on meile tegelikult edu toonud. Ja arvan, et need töövõtted peavad meil selliseks jääma.

Järgmine teema on, kas masinad ja inimesed saavad ühiskonnas koos eksisteerida. Võrreldes paljude teiste riikidega on Eesti teele asunud. Meie liikluseeskirjad ütlevad, et mida siis teha, kui auto ja robot kokku põrkavad, kuidas seda siis menetleda. Maailmas ei ole selliseid riike palju. See on tegelikult mingis mõttes samm kõrvale ehk näide ühe tehnoloogia põhisest seadusandluse muudatusest. Kui mõtleme, et selliseid meie seas elavaid ja toimetavaid masinaid tuleb palju, siis on meil tegelikult vaja üldist ja põhimõttelist läbivat muudatust seadusandluses olukorras, kus kõik subjektid ei ole inimesed. Masinad on teistsugused, nad on kitsalt osavad, aga laias mõttes on nad meile arusaamatud ja tõenäoliselt käituvad teistmoodi kui me nendelt eeldame. Põhjuseks on see, et meil inimestena on animistlikud instinktid ja me arvame, et kui üks robot on milleski tark, siis on tal ka mingi kognitiivne võime natuke laiemalt aru saada, näiteks meist endist, aga tal ei ole seda.

Kui maailmas leiavad aset sellised muutused, milline on siis esimene koht, kus seadusandlus võimaldab selliseid süsteeme kasutada? Ja kuidas me tagame, et meie inimesed, masinad ja ettevõtjad, kes neid masinaid teevad, on kaitstud – nii füüsilises kui ka juriidilises mõttes. Kui oleme selles vallas esimesed, siis meie ühiskond muutub taas kiiremini kui teised. Oleme juba tõestanud, et suudame muutuda kiiremini kui teised ühiskonnad. Need samad digiteenused – me oleme harjunud, et nad on olemas, ja kui neid ei ole, hakkame kohe virisema. Samal ajal teistes riikides inimesed ikka veel katsuvad varbaga vett.

Me oleme toonud ühiskonda olulise muutuse. Ja täpselt samasugune muutus saab ilmselt olema see, kui meil on näiteks koduhoolduse robotid, mis aitavad vanuritel kodus toime tulla ja tagavad, et neil ei oleks igav. Või meil on tänavatel rohkem erinevaid funktsioone kandvaid masinaid ja seadmeid võrreldes tänapäevaga. Praegu on ainult pitsakuller, aga see on alles algus. Ka see on üks teema, millega minu arust tasub Eestil tervikuna tegeleda. Meie saarel on liiklustihedus ikkagi väga väike, inimasustus suhteliselt hõre. Teame ise, et eriti talvel ei ole siin tihedat liikumist. Seda arvestades, miks ei võiks Saaremaa olla see katsekoht, kus me kõige esimesena vaatame, kuidas me niisuguse ühiskonnana toime tuleme, kus on segamini inimesed ja masinad.

Mind vaevab juba pikemat aega, et kui tuleb järjest rohkem näiteks isejuhtivaid sõidukeid, siis ma kardan, et esimene 20–30 aastat, kus on nii inimjuhte kui ka masinjuhte, tuleb võrdlemisi keeruline. Me peaksime selle peale mõtlema. Peaksime tegema selgeks, kuidas meie ühiskond vajab kaitset. Peaksime vaatama, kus luua selliseid polügone, kus inimesed on rohkem informeeritud, rohkem harjunud masinatega koos ühes ühiskonnas elama ja seetõttu tulema toime nii, et riskid ei kasva. Miks see koht ei võiks olla Saaremaa? Aga see on üks tehnoloogia, mille peale me suudame täna juba mõelda. Ma olen üsna kindel, et kusagil nurga taga on veel neid tehnoloogiaid, mis on juba peaaegu valmis ja ootavad ning otsivad kohta, kus edasi tegutseda.

Mina näen küll Saaremaad 25–30 aasta pärast üsna teistsugusena. Ma näen teda kindlasti ainult roheenergiast toituvana. Ma näen teda saarena, mis toodab energiat rohkem, kui ta ise tarvitab; seejuures ei ole need installatsioonid ülearu koledad ega nähtavad. Ma näen Saaremaad kohana, kuhu paljud inimesed, kes on pärit siit või kuskilt mujalt, on tulnud rahu otsima. Nad töötavad iseseisvalt, omaenda kodukontorist, nad vajavad riigi teenuseid ja maksavad makse siia seepärast, et see on parim koht, kuhu nende arvates makse maksta saab. Ma näen seda ka saarena, kus isegi teenuse pakkumine avaliku sektori poolt võib oluliselt erineda ülejäänud Eestist, sest siin on kasutusele võetud uusi tehnoloogiaid kiiremini kui kusagil mujal. Ja see kõik on Saaremaast teinud võib-olla Eesti ühe edukama piirkonna.

Mida on vaja teha selleks, et alustada? Kõigepealt ei tohi maha magada praeguse ajastu trende. Võtame ühe vägagi lühiajalise, lokaalse ja hea potentsiaaliga näite sellest ja järgmisest aastast. Saaremaa on ju meresõidu ajaloo ja Antarktika avastamise aspektist väga tähtis koht ja tuleb Bellingshauseni tähtpäev. Ja kust on Bellingshausen pärit? Ta on pärit siit. Arvan, et kiire toimetamise korral on võimalik piltlikult öeldes Viini keskplatsidele panna üles kirjad kutsega „Saaremaa – van der Belleni ja Bellingshauseni maa“. Ärge magage ka selliseid lühiajalisi trende maha, mis võiks tegelikult väikesele seltskonnale nagu saarlased, olla piisava kiirusega toimetamiseks kättesaadavad ja mis ei vajagi veel tulevikutehnoloogiast mõtlemist. Samas võiksid kõik need asjad olla lahendatud ikkagi võimalikult palju tehnoloogiat kaasates. Ka teie pakkumine ei pea inimesteni jõudma ju ainult klassikalisi teid ja meetodeid pidi. Üha enam on võrkturundust, suust suhu info liikumist internetis. Võiks näidata, et meie, saarlased, jõuame sellele laevale, mis on praegu lahkumas, ja et me teeme ühe, suhteliselt virtuaalse, aga võimsa regionaalse turustuskampaania, mis üksiti põhjendab ka ära – kohe hakkame siin rääkima lennuühendustest ja kõigest muust – nende olulisuse ja vajalikkuse.

Pikaajalisi trende tuleb tabada, aga oskus pikaajalist trendi pardale võtta kasvab ka sellega, kui lühiajalist trendi hästi kiiresti rakendama õppida. Selline väike väljakutse teile siin kiirtoimetamiseks. Saaremaal on praegu palju klassikalise tootmise ettevõtjaid. Isegi olen veidi tolmune, sest olen hommikul ühes sellises juba käinud. Mina ei arva, et nende ettevõtete tulevik kõige selle pärast, mida ma praegu rääkisin, oleks kuidagi erakordselt keeruline sellepärast, et tööjõu hind kasvab ja tööjõudu õieti nagu polegi. Vastupidi, neil on väga palju ruumi areneda.

Mitmete näitajate järgi on Eesti palk 75% Euroopa Liidu keskmisest, aga tootlikus ainult natuke üle poole. Eesti majanduse maht tervikuna on veerand promilli kogu maailma majandusest, aga Eestis kasutatud energia, meie jalajälg, on pool promilli, kaks korda suurem. Ehk oleme maailma keskmisega võrreldes, ühe ühiku toodangu kohta kaks korda energiamahukamad. Hea küll, suurel määral on seal ka statistilist sees, sest kui sa toodad ja müüd elektrit, siis sa oled ise CO2 emiteerinud, ja kui sa näiteks toodad ja müüd põlevkiviõli, siis sa ei ole. Siis on see, kes selle õli ära põletab. Aga ikkagi, suurtes piirides on meil ka traditsioonilistes tehnoloogiates ruumi toimetada. Midagi ei ole teha, aga makrotrendidega tuleb ikkagi arvestada, neid saab kasutada igas ettevõttes konkreetselt ja ma soovin teile suurt edu, et tootlikkuse tõstmise ja energiasäästlikkusega siin saarel usinasti toimetada ja tegutseda.

Muidugi on mul hea meel, et saare ettevõtjad on ettevõtlikud ka selles, et ehitada meie õmblusteta ühiskonda, et toimetada mittetulundussektoris. Siin mainiti jahiseltsi, lisaksin siia ka SAR-i tegevuse, mida on samamoodi Saaremaa ettevõtjate poolt oluliselt toetatud. Tänan kõiki neid, kes ka oma kogukonnas toimetavad ja teevad. Kui vallavanem ütles, et ta teeb rohkem kui seadus ette näeb, siis eks tegelikult teevad Eestis kõik inimesed alati rohkem, kui seadus ette näeb. Teevad ka ettevõtjad ja teevad õpetajad. Kõik teevad alati natuke rohkem. Aga see ei tulene mitte ainult sellest, et oleme nii hirmus tublid, vaid ka sellest, et meie seadus ei kirjutagi meile täpselt nii palju ette nagu tihtipeale mujal maailmas, mida üldse teha võib ja mida teha ei kannata. Paljudes riikides ei kannata näiteks sotsiaalteenuseid pakkuda kolmanda sektori kaasamisel. Aga meil kannatab. Paljudes riikides oleksid vallavanema võimalused ettevõtlust toetada ja arendada või ka sotsiaalsüsteemi toetada ja arendada oluliselt piiratumad. Meil on palju toimetamisvabadust ja ega me ju ei taha, et see vabadus ükskõik mis põhjusel vähenema hakkab. Vabadus on samal ajal muidugi alati tunnetatud vastutus, nii et vabaduse tarvitamisel peab ka seda teist poolt meeles pidama. Kas saab paluda riiki, et ta kiiremini kohaneks muutuva tööturuga ja töö iseloomuga ning muudaks oma industriaalajastu maksusüsteemi, kui teame, et süsteemis on üksjagu sees ümbrikupalku? Kui kõik need pooled on omavahel tasakaalus, siis me jätkame kiire arenguga. Kui midagi läheb tasakaalust välja, siis keegi osapooltest kaotab lootuse ja lihtsalt enam ei jaksa.

Soovin teile kõikidele edu! Mina näen Saaremaad suure potentsiaaliga piirkonnana ja arendame siis seda!

Aitäh ära kuulamast!