- Reset + Prindi

Vabariigi President Eesti 2035 seminari avamisel

12.02.2019

Mul on olnud võimalus öö otsa lennukis mõelda selle üle, milline võiks olla Eesti aastal 2035. Hakkasin pisut kaugemalt peale ja mõtlema sellele, miks me üldse strateegiaid teeme? Meil on neid palju ja paljud neist on ka riiulisse jäänud. Strateegiatele on ette heidetud, et neid ei saanud või ei tahetud realiseerida või puudus vajalik ressurss. Minu jaoks on strateegia koostamises ka sellisel kujul ikkagi alati väärtus sees, sest läbi siiani tehtu mõtestamise, väärtustamise ja analüüsimise püsime koos ühel lainel.

Kui hakkame tegelema strateegia eesmärkide sõnastamisega ning hiljem nende eesmärkide poole liikumise kujundamisega, siis teades, et maailm nagunii teeb meie plaanid alati ümber, meeldivad mulle mitmevalentsemad strateegiad. Meelde tuleb Junckeri Euroopa tuleviku strateegia, mis oli tegelikult maatriks. Või nüüd värskelt uuendatud e-residentsus 2.0, kus on samamoodi selline maatriks, mille põhjal on võimalik teatud tegevusi otsustades või teatud tegevuste üle mõtiskledes mõista, kuidas need selles maatriksis mõjuksid. Näiteks Junckeril oli tihenev Euroopa Liit, oli Euroopa Liit mitmekiiruselisena ning muud variandid. Mingit otsust langetades saame siis vähemasti alati üksteisest ühtemoodi aru: selle sammuga me liigume selles maatriksis teatud suunas. Me võime seda nimetada Junckeri –Kotka meetodiks strateegiate koostamisel – e-residentsus 2.0 jõudis meieni Taavi Kotka joonistatuna.

Soovitan strateegia kujundamisel oma mõtted priid hoida. Lihtsalt üht keskmist stsenaariumit valides ja arvates, et umbes sinnapoole me me liigume, siis eelduste muutudes ei kõneta ka paari-kolme aasta pärast valitud strateegia. Arvan ka, et võime ennast liiga kinni mõelda, kui joonistame endale ühe raja ette. Tahaksin soovitada, et mõtelgem ka edaspidi hästi avaralt.

Ütlen vahemärkusena, et praegu seda ruumi vaadates on mul hea meel, et siin on päris palju neid inimesi, kes ei ole aastal 2035 minu moodi 65-aastased. Meie seas on ka nooremaid inimesi, kelle jaoks on 2035 ilmselt hetk, kus nad on oma karjääri tipul ja täitnud suure hulga oma unistusi. See on hästi oluline, et saalis on neid inimesi.

Kui me sõnastame eesmärke, siis mõnes mõttes tundub ju, et neid justkui polekski ju vaja sõnastada: me ju tahame, et Eesti kestaks — meie kultuur, turvalisus, majandusareng ja ka järele jõudmine, mis on meil veel pooleli – tundub hästi lihtne.

Tulles minevikupärandi ja selle juurde, mida oleme saavutanud, siis tahaksin rõhutada hoopis ühte teist aspekti, ja see on sotsiaalne Eesti. Kui rääkida sotsiaalteemadega tegelevate poliitikute või muude inimestega näiteks Põhjamaades, siis nad ei ütle seda otse, aga ridade vahelt lugedes on nende hämmastus on üsna suur. 

Kuidas Eesti riik, mis on majanduses teinud 30 aastaga hea tulemuse; mis on hariduses tipus; mis on suutnud arendada ja üleval hoida – tõsi, paljuski Euroopa Liidu vahenditega – head teadust ja kõrgharidust; mis on suurepärane e-riik; mis suudab mõelda tehisintellektile, ei suuda toime tulla kõige lihtsamate asjadega nagu tegelemine nõrgematega. Kuidas te ikkagi olete veel nii üle vaadanud puuetega inimeste ja teiste, kes ei saa ise ühiskonnas hakkama, abistamisest? Mulle tundub, et see on üks oluline nüanss, kus meie arenenud partnerid kipuvad meile veel ülevalt alla vaatama. See mõningane patroneeriv hoiak võib tulla sellest, et me ei ole mõistnud heaoluriigi tähendust nii nagu võiksime. Nagu teame, siis kõige kiiremini saab edasi liikuda pudelikaelu likvideerides. Ja see, kuidas me suhtume nõrgematesse ja kuidas neid aitame, on kindlasti täna Eesti ühiskonna üks väga oluline pudelikael. Omastehooldus ja muu need teravalt üleval ja need on alati kõikides programmides kirjas, aga pärast läheb meelest ära.

Teise valdkonnana võiksime tegeleda universaalsete toetustega. Ka võiksime hinnata ja analüüsida, kuidas me teistega võrreldes paistame. Mulle tundub, et ühe meie arengutasemel riigi kohta on meil palju universaalseid toetusi ja tasuta teenuseid. Tahaksin näha analüüsi, kuhu me paigutume teiste riikidega võrreldes ja miks see on olnud hea valik. Kas meil tuleks samamoodi edasi liikuda või proovida kuidagi uuesti mõtestada seda, mis peab olema inimesele niisama kättesaadav ja mis on mõistlik ilma riigieelarve vahenduseta kinni maksta. Lõppkokkuvõttes maksame me kõik selle ju kinni omaenda maksurahast.

Strateegia 2035 meeskond on möödunud aastaga palju ära teinud. On olemas globaalsete tulevikutrendide analüüs, on koostatud ülevaade välistrendide mõjust Euroopa Liidule ja valdkondlikud faktilehed Eesti olukorra ja Euroopa Liidu olulisemate suundumuste ning poliitikasoovituste kohta. See on üha kiirenev kaleidoskoop meie ümber. Kui lähtuda sellest, et trendid ei muutu ja üritada endale ette kujutada keskmist stsenaariumi, jääb meie edasine töö võibolla natuke üheülbaliseks. Mis järgneb, ongi selle poolest palju keerulisem. Just see eeltöö, mida praeguseni on tehtud, ongi aidanud mõista seda, mis me täna oleme ja mis on Eesti. See on olnud arutelu, andmemahu ja analüüsi oluline tulemus.

Inimeste inerts on mõtlemises suur ja andmete kogumine ning analüüsimine ei muuda seda inertsi sugugi nii kiiresti, sest tegelikult ei ole sotsiaalteadus täppisteadus, isegi kui me tänapäeval sotsiaalteadustes palju arvutame. Ka andmeanalüüsis on mingisugune kallutatus ja ootus alati sees ja peame olema suutelised seda adekvaatselt hindama ja analüüsima. Hea on see, et paljude alade inimesed sellele numbrite, andmete ja statistika keeles kirjeldatud Eestile pilgu peale heitnud.

Tuleb meeles pidada, et kõik ülesanded, mis ei ole päris elu, on lahendama asudes alati lihtsustused. Sotsiaalsete nähtuste ja protsessidega tegeledes unustame tihtipeale ära, et ka majandusteaduses nagu füüsikaski tehakse iga ülesande lahendamisel suur lihtsustus. Kui füüsikas öeldakse, et hõõrdejõud jätta arvestamata, siis kellelgi ei tule pähe minna seda ülesannet praktilises elus proovima. Majandusteaduse, majanduse analüüsimise ja ennustamisega ning sotsiaalsete protsessidega üldiselt kiputakse seda mingil põhjusel unustama. Ka seal on ju olulised lihtsustused. Majandusteooria üks olulisemaid lihtsustusi on alati see, et kõigil on võrdselt informatsiooni ja kõik on ratsionaalsed. Teame väga hästi, et nii see ei ole. Ratsionaalsus ja ratsionaalsed protsessid – kui eeldaksime, et kõik inimesed on ratsionaalsed, siis me ei tegeleks täna lepinguta Brexitiks valmistumisega. Ka selliste asjadega peame me alati püüdma oma mõttemaailmas arvestada.

Arvan sellegipoolest, et strateegia loojad saavad teha kasulikku tööd, mis on tõepoolest kasutatav. Kui loote strateegia elava maatriksina, siis saame selle ette võtta ka siis, kui midagi läheb hoopis teisiti, kui teie oma eeldustes olete kirjeldanud – kui toimub mingisugune väline nihe, mis meid teatud kasti lükkab; või toimub valitsuse poliitika muudatus, mis mõjutab selles maatrikis midagi muud ja tõstab meid teise kasti. Sellisel juhul on see strateegia tegelikult väga väärtuslik. Võtame kasvõi näiteks rohelised eesmärgid. Täna on keeruline ennustada, milline on põlevkivienergeetika tulevik 20 aasta perspektiivis. Teame tehnilisi võimalusi ja mida Eesti Energia täna teeb ning et ta selles mõttes liigub õiges suunas, et loobutakse elektri tootmisest põlevkivi baasil ja suurendatakse õli tootmist. Õli läheb tänapäeval ikka vaja ja lõpuks ei ole suurt vahet, kas see tuuakse välja kusagilt maapõuest Saudi Araabias või Eestis. Esimesel hetkel tundub see hea strateegia, aga me ei tea, millal toimub järgmine tehnoloogiline muudatus, mis muudab ka selle mittevajalikuks. Kas selline tehnoloogiline muudatus tuleb? Me ei oska seda öelda.

Me ei suutnud 20 aastat tagasi selgitada rahandusministeeriumile, mis on täpselt ID-kaardile kiibi lisamise kasu. Ometi on see tänaseks ületanud absoluutselt kõik meie ootused. Kas meie strateegias jääb ruumi ka selliste positiivsete üllatuste ja väljalöökide jaoks, et me neid maha ei magaks? Sajandivahetusel tabasime me kahes valdkonnas – geenitehnoloogia ning Eesti Geenivaramu ja ID-kaart – tuleviku-biidi ära. Mis on täna see tuleviku-biit, mille me peame ära tabama?

Ei ole ka mingit kahtlust, et kliimamuutused on kiirenevad. Teadlased näitavad, et liustike sulamise kiirenemine ja kogu protsess on muutumas selliseks, et me enam ei tea, kas seegi aitaks enam protsessi pidurdada, kui maailma ei tuleks juurde ühtegi CO2 emiteerivat seadet. Ja kui kiiresti see pidurdumine toimuks? Need on asjad, mida peame samuti arvesse võtma, aga tõenäoliselt prognoosida nii hästi ei oska. Samas on selge, et see on meile kasvõi meie demograafia aspektist äärmiselt oluline. Kuidas näeme seda piirkonda siin, mis on õnneks klimaatiliselt suhteliselt hästi kaitstud? kliimamuutused ei muuda seda 45 000 km2 ilmselt kasutuskõlbmatuks, aga siin elab 1,3 miljonit inimest. Mis on meie strateegia sellises olukorras? Kas hoida tühja maad nii kaua kui võimalik või on mõni teistsugune strateegia? Need on küsimused, millele ei pea vastama sellesama kesktee raames, aga need on suunad ja mõtted, mida peame kindlasti analüüsima ja vaatama.

Meie haridussüsteem. Olen püüdnud aasta otsa hariduskonverentsidel rääkida, et minu arvates ei saa enam lapsi õpetada nii, nagu meid on omal ajal õpetatud. Laste teadmised ei ole mitte ühtegi pidi enam ainult funktsioon nende vanusest. Vanasti oli enam-vähem ennustatav, mida üks kümneaastane teab. Lugemuses võis väike vahe olla, aga üldiselt oli see suhteliselt ennustatav. Täna ei ole. Nende teadmised on teist tüüpi, süstematiseerimata, ja nad vajavad koolilt selles mõttes süsteemset töötlust, peale ehitamist ja erinevatel lastel erineval moel. Kuidas me selle olukorra lahendame? Minu arvates on ainus lahendus see, et meil on kool tegelikult internetis ja lapsed saavad seal erinevaid radu pidi liikudes oma teadmisi testida ja täiendada ja ka tagasisidet ning õpetaja ei ole enam õpetaja, vaid on õppimist toetav inimene klassis.

Samas on oluline märksa rohkem kui seni süvendada koolis laste sotsiaalseid oskuseid. Igapäevaelu ära elamiseks vajalikud inimeste vahelise läbikäimise hulk langeb kiiresti. Mõelge 20 aastat tagasi. Mitme inimesega pidite rääkima selleks, et osta lennupilet või minna reisile ja sinnamaani, kuni kohver oli ära antud ja te olite ise lennukis? Täna võib nende inimeste arv olla null.

Mis on meil vastu panna? Mis on see tasakaalustav meede, et suudaksime õpetada lastele inimeseks jäämise kunsti? See on minu arvates isegi natuke maha magatud teema, sest lapsed ei ole enam ühte moodi vaid erinevalt targad. Nad tarvitavad kõikvõimalikke seadmeid, mis neile ka erineval moel ja vastavalt nende huvidele midagi ka õpetavad. Miks me ei ole sellele reageerinud?

Me ei tea, milliseks kujuneb tehnoloogia edasine areng. Minu arust on väga põnevad probleemid kõik tehisintellektiga seotud küsimused, mis teistpidi on ühiskonna arengu ja muutumise teema. Oleme täna olukorras, kus peame tegema ühe seadme puhul inimestele selgeks, et te inimese lasete üle tee, aga Starshipi ei lase üle tee. Aga kui selliseid seadmeid on ühiskonnas sadu ja tuhandeid? Kuidas me ühiskonnana toime tuleme olukorras, kus osad subjektid on, ütleme, kitsalt intellektsed, oskavad teha ühtesid asju, teisi asju ei oska teha? Kuidas me kohaneme? Kuidas me viga ei saa? Kujutame kasvõi seda ette kui meie teedel on korraga inim-juhitud ja masin-juhitud autod. Kuidas me seda olukorda hakkame tasakaalustama, lahendama, õppima? Peame kõigi nende asjade peale mõtlema, sest oleme ju ka teistele riikidele, partneritele ja liitlastele lubanud, et Eesti on alati tehnoloogia arendamiseks, testimiseks, katsetamiseks super-platvorm. Ma tunnen, et just nimelt sellele kitsale tehisintellektile mõeldes ei ole me tegelikult veel valmis see platvorm olema.

Oleme kaugemal kui keegi teine, sest oleme võimelised mõtlema, et masin võtab inimeste suhtes vastu otsuseid, et ta teeb need otsused ära. Näiteks maksab pensionärile välja tema lisatoetuse sellepärast, et ta elab üksinda. Sellega oleme kõik nõus, sest see on positiivne. Aga oleme ka heaks kiitnud seaduse, mis võimaldab andmebaasi töödeldes tuvastada NEET-noored ja minna nende ukse taha abi pakkuma. Kas selline lähenemine on sama vastuvõetav? Millal on inimesel õigus öelda, et ta teeb teenusest opt-in või opt-out? Kõik need on teemad, millele minu arvates peame mõtlema praktiliselt. Filosoofiliselt on muidugi tore sellest tunde rääkida, aga panen selle praegu ka teie õlgadele. Meil on vaja praktiliselt mõelda, kuidas neid olukordi lahendada.

Nii ei tee mulle strateegia koostamise ja selle ellu rakendamise juures muret mitte tehnilised parameetrid, aga hoopiski asja inimlik pool. Mõistlik on, kui strateegia on mitmevalentne ja mõtlemist ergutav ning süvendav, mitte dirigeeriv. Mõistlik on ka see, kui me ei tegele mitte niivõrd tehniliste parameetritega, vaid asja inimliku poolega. Sellepärast, et selle strateegia tulem sõltub lõppkokkuvõttes ka sellest, mis on see tehnoloogiline baas, kus me toimetame. Sõltub sellest, millised me oleme ühiskonnana, kui inimesed oleme teiste inimeste suhtes. Kuidas me defineerime seda, et oleme teiste suhtes hästi käitunud. Millised on meie väärtused, mida me tähtsustame ja mida me ei tähtsusta? Nagu ma alustasin: tehniliselt oleme arenenud ja edukas riik ja sotsiaalse arengu mitmete tahkude mõttes ei ole arenenud riik. Vaat nii.

Nagu viimased aastakümned on näidanud, siis ei ole endiste strateegiate kõige suuremaks puuduseks olnud mitte kunagi nende sisu, vaid see, kuidas neid strateegiaid ellu viidi. Kõige rohkem soovin teile selle strateegia kujundamisel just seda: planeerige sinna sisse palju radu, teid, kõrvalteid, ristumisvõimalusi, üleminekuid ja kohanemise kohti. Andke meile üks hea maatriks, millelt saame liikuda ja oma mõtet liigutada. Näiteks iga kord, kui hakatakse koostama koalitsioonilepingut, siis on võimalik vaadata seda maatriksit, et niisuguseid ja niisuguseid otsuseid ellu viies liigume me mõne strateegia mõistes edasi, mõne teise strateegia suuna mõistes tagasi. Ma arvan, et sellisest strateegiast saaks üks lõpmatult elav ja kasutatav materjal, mille abil edaspidi saab oma mõtteid uuendada. Vähemasti see osa meist, kes tahab alati ühel või teisel moel panustada selle ühiskonna arengusse. Et saaksime sellise ühise keele Eesti tulevikust rääkimiseks.

Aitäh teile ära kuulamast ja edu!