- Reset + Prindi

Vabariigi President Lennart Meri konverentsi õhtusöögil

01.06.2018

Kallid Lennart Meri julgeolekukonverentsi korraldajad,
kallid osalejad!

See võrratu nädal on peaaegu läbi saanud. Eesti jaoks on see olnud suurepärane nädal – n-ö julgeoleku-Woodstock, nagu keegi ütles. Ja nagu festivalide puhul ikka, on parimad jäetud kõige lõppu, et hoida tähelepanu ning panna meid ihkama rohkem. Niisiis, ma tänan kõiki, kes on viimase nädala jooksul aset leidnud sündmusi ja konverentse korraldanud. Ja ma tänan sind, Riina, et sa oled Lennart Meri konverentsi nii palju aastaid korraldanud, ning palju õnne sulle sünnipäevaks!

Maailm meie ümber pole peatunud sel ajal, kui meie istume siin, Tallinnas, ning arutleme küber- ja tavajulgeoleku teemade üle. Ukrainas on ainuüksi viimase nädalaga suurtükitules hukkunud neli inimest, nende seas üks 15-aastane tüdruk, ning veel 15 on saanud haavata. See ei ole külmutatud konflikt – see on sõda. Ja kuigi me tähistame Gruusia sajandat sünnipäeva, peame tunnistama ka seda, et kümme aastat – juba kümme aastat – ei ole me suutnud eriti midagi ära teha Gruusia territooriumide osalise okupeerituse suhtes. Me valime hoolikalt sõnu, nimetame kurja okupatsioonijoont Gruusias millekski muuks. Kui ma novembris küsisin ELi vaatlusmissioonilt, miks me ikkagi kasutame selliseid eufemisme nagu „administratiivne piirijoon“, siis ei osanud ta sellele küsimusele selget vastust anda. Ma tundsin neile kaasa, sest nad olid sunnitud jääma kindlaks kokkulepitud sõnavarale. Ametnik küll mainis, et grusiinid nimetavad seda „okupatsioonijooneks“. Miks ei anna me grusiinidele iga oma sõna ja žestiga vähemalt sedagi – tunnistame, et üks osa nende territooriumist on okupeeritud? Okupatsiooni nimetamine okupatsiooniks on miski, mida meie poliitilised eelkäijad oleksid kõhkluseta teinud.

Umbes kaks kuud tagasi avanes mul võimalus astuda ühe eelpaigutatud väeüksustes osaleva riigi, Suurbritannia uhiuue sõjaväe transpordilennuki pardale. Lennuk oli napilt paar tiiru maakerale peale teinud. Kõik oli 21. sajandist, välja arvatud mõned vanamoodsad kaardid, mis olid seal arvatavasti ainult ilu pärast. Nii et need kaardid olid vanad. Väga vanad, külma sõja aegadest pärit. Ja teate, isegi 26 aastat pärast okupatsiooni lõppemist liigutas mind sügavalt see, et need kaardid tegid kõigile kasutajatele ühe asja selgeks: Eesti – okupeeritud; Läti – okupeeritud; Leedu – okupeeritud. Mitte lihtsalt „Nõukogude Liidu osad“.

Kui me ei suuda välja mõelda, kuidas Gruusia osalise okupeerimise küsimust lahendada, siis olgem vähemalt olukorra tunnistamisel otsekohesed. Kui me ei suuda probleemile konkreetset lahendust leida, siis tuletagem vähemalt endale aeg-ajalt meelde – veidi laiemal skaalal kui Euroopa välisteenistus ja tema vapper vaatlusmissioon, mis on ainus, kes üldse hoolib sellest, mis Gruusias igapäevaselt toimub –, et see kuri okupatsioonijoon on iga päevaga üha kõvemaks kivistumas. Kõigepealt on tee ja siis ülesküntud riba – niiviisi muutub see ala üha raskemini läbitavaks. Venemaa kasutab ära meie oskust pöörata pea kõrvale ja mitte vaadata.

Möödunud nädalal viibisin ma Ukrainas. See on riik, mis on meid regulaarselt pahandanud, sest ta ei võitle korruptsiooniga piisavalt kiiresti. Me teame, et võrdsed tingimused kõigile ettevõtetele ning rohkem vabadusi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arendamiseks tagaksid sellele riigile paljutõotava investeerimiskliima. Selle kaudu käivituks kiire majanduskasv, mis põhineks riigi suurusel, tema loodusvaradel ja haritud tööjõul.

Ma ise olen korduvalt tundnud kannatamatust. Ja ometi näen ma, et Ukraina kodanikuühiskond annab lootust. Isegi kui meie ei näe seal eriti muutusi, tunnetavad nemad ise reforme ja arengu kiirenemist. Tervishoius, pensionisüsteemis, kohalike omavalitsuste võimestamises. Nii et ukrainlased ise on lootusrikkad. Seega on ka meil olemas hea põhjus oma usku ning lootust elus hoida. Nõudes samal ajal, et riiklik korruptsioonivastase võitluse büroo ja äsja loodud korruptsiooni vastu võitlemise kohus ning teised korruptsiooniga võitlemise organid saaksid vajalikul määral poliitilist tuge ja piisavalt raha.

Möödunud teisipäeval nägin ma vähem kui 30 kilomeetri kaugusel joonest, mis eraldab Ukrainat tema okupeeritud aladest, midagi niisugust, mis veenis mind kõige selgemalt selles, et me peame jätkama Ukraina toetamist. Ma istusin majas, mis pakub Ukraina sisepagulastele – neid on 1,5 miljonit – mitmesugust abi eluga hakkamasaamisel, kui nad on jäänud ilma oma kodust. Ainuüksi maikuu jooksul lisandus nimekirja 150 uut peret, kelle maja olid venelased puruks pommitanud. Aga see pole see lugu, mida ma tahtsin teile rääkida, kuigi ka see oleks igati jutustamist väärt.

Nii et me istusime ühes aias selles külas, mille nimi on Proliska ja kus inimesed on harjunud igal ööl mürsuplahvatusi kuulma, ning rääkisime inimestega. Mina ja Ukraina asepeaminister, härra Zubko. Inimesed on seal Eesti valitsusele ja ka teistele toetuse eest tänulikud, samuti on nad ELile rahalise abi eest tänulikud. Ja siis läks see vestlus ministri jaoks hapuks. Inimesed olid tõeliselt kurvad selle üle, kui vähe teeb Ukraina valitsus nende aitamiseks, õieti ei tee ta selleks mitte midagi.

Ma kuulasin, kuidas need naised ministrit nahutasid, ja äkki mulle koitis – ma kuulasin vabu inimesi demokraatlikust riigist nahutamas oma poliitilist juhti. Kartmatult nõudmas, et poliitikud oma tööd paremini teeksid. Siis ma mõistsin, miks see mind nii hämmastas. Kõigest tund aega varem olime teinud korduvalt katset rääkida inimestega okupeeritud aladelt. Need inimesed olid tulnud Ukrainasse pensioni järele või varusid täiendama. Nad ei tahtnud rääkida, isegi siis mitte, kui ühtegi kaamerat läheduses ei olnud. Nad ei tahtnud, et me neid näeksime. Nad ei julgenud meiega rääkida. Need olid inimesed, kes kartsid arvamust avaldada. Nende niigi raske elu võinuks sellest veelgi õudsemaks muutuda.

Muidugi olen ma sellise hirmu suhtes tundlik. Ma kasvasin üles Nõukogude Liidus ning mu ema ja vanaema tuletasid mulle pidevalt meelde, et vaba Eesti ei ole teema, millest võiks väljaspool perekonda rääkida. Isegi nendega mitte, keda ma pidasin koolis oma sõpradeks, sest Nõukogude Liidus ei võinud iial teada, kes on tegelikult su sõber. Kui ma sellist hirmu näen, kogen ma tuttavat tunnet minevikust. Need inimesed Ukraina okupeeritud osast elavad tõsise rõhumise all. Nad kardavad vabalt rääkida.

Nii et mida me ka ei arvaks Ukraina juhtimise kvaliteedist, on seal elavad inimesed vabad. See on suur asi. Selle peale võib üles ehitada majanduse, selle peale võib üles ehitada õigusriigil põhineva riigi. Kõik pole kadunud, kui inimesed võivad oma poliitiliste juhtide peale ilma repressioone kartmata vihastada.

Aga kõik võib olla kadunud, kui me unustame. Ignoreerime. Ei paku lootust ega paremat tulevikku. Paigutame esikohale oma majanduslikud huvid ja alles teisele kohale väärtused. Või lihtsalt tajume enda jõuetust, püüame jätta muljet, et siin, Euroopas, ei ole juba neljandat aastat sõda käimas. Hoidume kasutamast sõnu „sõda“ ja „okupatsioon“. Hoidume tunnistamast, et mõnikord võib rahvusvahelisel õigusel põhinevate lahendusteni jõudmine võtta kaua aega. Palju kauem, kui on meie enda poliitiline eluiga. Isegi sellel sajandil, kui meie inimesed nõuavad meilt, poliitilistelt juhtidelt, kiireid lahendusi.

Isegi kui meil pole pakkuda muud peale strateegilise kannatlikkuse koos vigade sõnaselge tunnistamisega, mida näeme õigusriigi ülesehitamisel sellistes riikides nagu Gruusia ja Ukraina, siis peaksime vähemalt seda neile pakkuma. Meie poliitilised eellased suutsid pakkuda seda Balti riikidele, ja seda tingimustes, kus Läänel oli okupeeritud rahvaste abistamiseks palju vähem ruumi. Nad ei saanud meile pakkuda ei vabakaubandust ega viisavaba reisimist, nagu meie saame täna pakkuda Ukrainale ja Gruusiale. Nad ei saanud meile pakkuda muud peale selle tagamise, et okupeeritud riikidest pärit varjupaigataotlejad said jääda elama vabasse maailma. Aga isegi sellest oli abi.

Meie saame Gruusiale pakkuda palju enamat. Me võime tunnustada seisukohta, et kui see riik tähistab oma esimest suurt ümmargust juubelit, väärib ta kaasamist meie aruteludesse ELi edasise laienemise üle. Laienemist ei tohiks piirata ainult Lääne-Balkani riikidega. See peaks hõlmama ka edukaid idapartnerluse riike, kes sooviksid samuti astuda meie sekka. See ei peaks olema kindlaks määratud tähtaegadega ja see peaks käima ettenähtud korra kohaselt. Range tuleks olla inimõiguste, demokraatia, vabaduste, õigusriigi suhtes. Ei mingit erikohtlemist sõja või muude raskuste tõttu, millega need riigid võivad maadelda. Kõik tingimused peavad olema täidetud. Aga lootus peaks olemas olema.

Ja mitte ainult nende jaoks. See on vajalik ka meie jaoks. Sest reeglitel põhinev demokraatlik ja liberaalne maailmakord saab püsima jääda ainult siis, kui lõpetame teesklemise, nagu ei avaldakski meile survet need, kes usuvad, et mõjuvõimsate huvid on palju tähtsamad kui inimeste ja rahvaste vabadus. Sest vabadus on tähtis. Minu näited puudutavad lagunevat impeeriumi ja tema meeleheitlikke katseid olukorda enda kasuks pöörata. On ka teisi, kelle suutlikkus oma kodanike ja teiste vabadusi piirata aina kasvab.

Vähim, mida me teha saame, on olla oma partnerite ja liitlastega avameelsed selles, kui palju lähemal me seisame kuristiku servale võrreldes selle sajandi algusega.

Lõppsõna tuleb Lennart Merilt, Eesti esimeselt presidendilt pärast meie iseseisvuse taastamist: „Eesti sõnum maailmale on lihtne: põhimõtetega ei tehta äri. Järeldus, mille valguses me nii usinasti oma silmi sulgeme, on lihtne ja julm: põhimõte, mida on üks kord reedetud, vallandab doominoefekti ning selle peatamine on siis palju keerulisem ja kulukam kui põhimõttele kindlaks jäämine.“

Tänan teid kuulamast.

Algselt inglise keeles peetud kõne teksti leiate siit.