- Reset + Prindi

Vabariigi President Konverentsil "Sajand Eesti Vabariigi riigikeelt" Eesti Teaduste Akadeemias

Vabariigi President Konverentsil rääkimas eesti keele hoidmise tähtsusest.
Vabariigi President Konverentsil rääkimas eesti keele hoidmise tähtsusest.
© Mattias Tammet/Vabariigi Presidendi Kantselei

24.01.2019

Austet keelesõbrad!

Eesti keele senised sada aastat on olnud väga eripalgelised. Ühelt poolt ülevad: loodi eestikeelne ülikool ja eesti keelest sai riigikeel, kui nimetada vaid paari olulist algust paljude seast. Oleme saanud vabalt vaielda oma keelepoliitika üle ning iseseivalt langetada keeleotsuseid okupatsiooni eel ja alates iseseisvuse taastamise ajast.

Kuid olid ka väga kriitilised ajad, mil pidime oma keelt väga pika aja kestel kaitsma väljastpoolt tuleva tugeva surve eest. See aeg koondas meid taas kokku oma keele juurde. Mõtleme kasvõi sellele, kui suur üldrahvalik ettevõtmine oli keeleseaduse tegemine kolmkümmend aastat tagasi.

Möödunud aastasada on kujundanud meie tänased hoiakud, neid kogemusi tuleb meeles hoida, kuid nendesse ei tohi ka liialt kinni jääda.

Keelel on meie komberuumis kandev osa. Iga väikese rahva jaoks on just oma keel kõige olulisem eneseteostuse ja enesetunnetuse vahend. Rahvas võib küll väike olla, kuid keel ei pruugi seda olla, kui soovitakse ja suudetakse oma keelt laialdaselt ning kõikjal kasutuses hoida. Suurena hoida. Eesti keel ei ole väikene keel, väikeseks saame ta muuta ainult ise oma hoolimatusega, keele kasutusvõimaluste vähendamise ja seeläbi keele väärtuse ning väärikuse kahandamisega.

Kui me tahame kaitsta ja edendada oma keelt ja kultuuri, peame mõtlema sellele, kuidas üha üleilmastuvas maailmas, kus kõiksugu nutiseadmed on elu igapäevane ja loomulik osa, saaks eesti keele õppimise teha lastele võimalikult kättesaadavaks ja huvitavaks. Kuidas äratada ja hoida lastes rõõmsat uudishimu eesti keele vastu. See võib tunduda raske ülesandena, kuid me ei tohi sellest mööda vaadata.

Lastele on kogu maailm kättesaadav niipea, kui nad õpivad ekraani silitama. Juba praegu kasutavad lapsed palju internetti õppimise jaoks, teeme selle siis nende jaoks põnevamaks ja mitmekesisemaks. Meil on olemas imelised vahendid, mis võivad lapsi internetipõhise õppega aidata.

Kui jääme oma keele digivõimaluste arendamisel ajast maha, siis võib selles peituda suurim oht eesti keelele lähima sajandi kestel. Eesti keel ei ole täna veel suur digikeel, teeme siis selle suure hüppe.

Selle juures on oluline, et eestlased lähevad laia ilma ja tulevad sealt tagasi. On rändamise aeg. Me peame pakkuma eestikeelset kooli, ükskõik kus maailma nurgas ei asutaks. See aitab hoida Eesti lapsi eesti keele juures. Hea ja ilusa eesti keele juures. Ilmavõrgust peaks olema kättesaadav kogu kool, kuni gümnaasiumiastmeni välja. Seal saaksid lapsed vabalt omandada uusi teadmisi ja neid ka testida. Tuletan siinkohal meelde Peeter Põllu mõtet juba 95 aasta eest: „Iga õppetund olgu keeletund“. Ehk siis, peame muutma võimalikuks eesti keele säilimise emakeelena igal pool laias ilmas erinevate internetipõhiste ainetundide kaudu. See kõik teeks lihtsamaks õpetajate töö Eestis ja siit väljaspool, kui neil on olemas vajalikud õppeprogrammid, mis aitavad õpetada erinevaid aineid just eesti keeles ja igas maailma nurgas asuvatele õpilastele.

Eesti keel ja eesti keele õpetamine aitab kokku õmmelda ka minevikust pärit lõhe meie eri rahvusrühmade vahel ning tuua meie komberuumi siia asuvad inimesed. Tänapäevases Euroopas elavad ju miljonid inimesed riikides, kus keelekeskkond erineb nende kodusest keelest ja seal on igati loomulik, et riigikeeles hakatakse õppima juba haridustee esimeses astmes – lasteaias. Kooliealiseks saades on laps juba oma asukohariigi keele- ja komberuumiga tuttav ning sellega kohanenud. Koolis ja oma hilisemas elus saavad nad olla juba igati võrdsed nendega, kelle kodukeel ja koolikeel ei erine. Nad on ehk isegi veidi paremas seisus, kuna nende keelte valik on laiem ja ilmaruum selle võrra rikkam.

Peame Eestis aitama teise kodukeelega lastel riigikeele, eesti keele, selgeks saada juba lasteaias. Alati ei pea hakkama pikalt ette valmistama kõiksugu metoodikaid, hakkame alustuseks lastega lasteaias suhtlema eesti keeles ja keel hakkab tulema, lapsed on taibukad ja õpivad kiiresti. Ning ärme palun korda seda vana ja tüütut arvamust, et eesti keel on üks väga keeruline keel. See ei ole nii, näeme vastupidiseid tõendeid sellest pidevalt. Seda kõike nägin kenasti toimimas Sillamäel, kus eestlasi on vähem, kui Luksemburgis. Pääsupesa lasteaias ei ole eesti kodukeelega lapsi, kuid kõik lapsed suhtlevad toredasti eesti keeles ja saavad hea ettevalmistuse astumiseks sealsesse eestikeelsesse põhikooli.

Kui me seda rada ei vali, siis raiskame tohutult laste aega ja kogu Eesti ühiskonna ressurssi. Sellisel juhul on kaotajaid palju ja võitjatele ei lähe korda Eesti hea käekäik, pigem vastupidi. Muidugi peab siit edasi mõtlema sellele, kuidas iga Eesti kooliealine laps saaks minna eestikeelsesse kooli, et olla piisavalt sees siinses kultuuriruumis. Õpetajate puudus seal, kus neid parasjagu kõige enam vaja, on kindlasti mure, millega tegeleda. Kuid tooksin siin veidi ulja näite Soomest, kus Üleilmakooli 6 õpetajat käivad tunde andmas Vantaa 20 koolis. Ehk on ka kodumaal nutika planeerimise ja mõistliku tasustamisega võimalik sellest head eeskuju võtta.


Riigikeelel on ülimalt oluline osa meie suhtluses riigiga ja riigi mõistmiseks. Eesti keeles on kogu meie seadusandlus ja eestikeelne on meie avaliku sektori komberuum. Sellest komberuumist arusaamise puudumine võib viia arusaamatuste ja kurbade tagajärgedeni. Rääkisin sellest eelmisel sügisel Ida-Virumaal töötades ja teate, sealsed inimesed said sellest aru ning ma loodan, et mõnes sealses volikogus ei ole peatselt vaja enam dokumente edasi-tagasi tõlkida. Valmisolek on sealkandis olemas ja inimesi tuleb julgustada, mitte teha iga väikese keelevea kohta kohe teravat märkust. Kuid riigist arusaamisel on ka teine pool. Riigi enda arukus suhelda kodanikega heas ja selges eesti keeles, et inimesed ei eksiks bürokraatlikusse sõnametsa. Riigikeelne tekst peab olema arusaadav ja see on kõigi seadusloojate ning ametnike kohustus. Kindlasti saab siin appi tulla kogu meie keelepere. Pakkudes näiteks tuge selles, et Brüsselis tõlgitavad dokumendid oleksid selges ja kenas eesti keeles.

Eesti keel kestab siis, kui oleme ise valmis panustama eesti keele jätkamisse kultuurkeelena. Ilma eestikeelse kõrghariduseta ei ole eesti keelel tulevikku. Kui veidigi keerulisemate valdkondade õpetamise eesti keeles mugavusest või hetkekasu nimel unarusse jätame, hakkab keel vaikselt taanduma. Lisaks kaob siin elavatel muud keelt emakeelena kõnelevatel inimestel igasugune vajadus ja huvi õppida eesti keelt, sest avalikus ruumis saab ka muud moodi hakkama.

Tuletan meelde Tartu Ülikooli kuraatori Peeter Põllu mõtet eestikeelse ülikooli avaaktusel detsembris 1919. a: „Ülikool on rahvuslik kultuuriistandus: osanik üleilmses rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes, ei saa ta ennast lahti kiskuda oma ümbrusest, mille nähtusi ta kõigepealt peab valgustama, mille noorust ta esmajoones peab kaasa tõmbama …“. Ehk siis, peame leidma mõistliku tasakaalu nii, et eesti keele positsioon ei kannataks, vaid vastupidi, tugevneks.

Sellega on otseselt seotud ka meie teaduskeele terminoloogia arendamine, milles kaasalöömine peaks olema igale oma valdkonna teadlasele auasjaks. Nemad tunnevad oma valdkonda kõige täpsemini ning olen päris kindel, et nad soovivad oma tööd arusaadavalt selgitada ka oma kaasmaalastele. Keelerahvas saab olla siin headeks abilisteks.

See kõik kokku on meie keele väärtustamise küsimus. Kui me ise oma keele tähtsust ja võimalusi vähendame, jõuame kindlasti üsna kiiresti sinnamaani, mida kirjeldas väga selgesti Kristiina Ehin luuletuses „Matiseis“. Kui mõni eesti tudeng soovis loovkirjutuse arvestustööd teha inglise keeles ja tema õppejõuna seda ei lubanud:

Üliõpilane noogutab kuulekalt
aga vaatab mind lahkudes vaenuliku pilguga
nagu sunniksin teda kandma
väikseks jäänud kingi.

Ärme tee eesti keelest väikeseks jäävaid kingi ja ärme kahanda oma keele positsiooni ja ligitõmbavust.

Lõpetuseks, head sõbrad, tahan meenutada Juhan Viidingu tänase keelepäevaga seoses väga asjakohast soovi:

Jõudu tööle see on igivana soov
Jõudu tööle see on imeline soov
Selle soovi sees on hää ja sügav hool
Lase kõlada sel soovil Meistri pool

Jõudu tarvis see on igivana vastus
Jõudu tarvis see on ainuline vastus
See on töö ja vaeva tasakaalukeel
Lase kõlada tal veel ja veel ja veel