- Reset + Prindi

Vabariigi President Eesti teadusleppe 2018 allkirjastamisel

19.12.2018

Lugupeetud erakondade esimehed, teadlaste ja ettevõtjate esindajad, head külalised!

Mul on hea meel, et see lepe täna sõlmitud saab. Üks protsent on küll rohkem varblane peos kui tuvi katusel, aga täpselt nii ongi – parem varblane peos kui tuvi katusel.

Sellel esmaspäeval Eesti Pangas esinedes rõhutas Jeffrey Sachs korduvalt, et üks suuremaid probleeme praeguses maailmas arengus on justnimelt see, et investeerime liiga vähe haridusse ja teadusesse. Ta läks isegi niikaugele ja arvas, et Eestis, kus maksukoormus on 35 protsenti ja avaliku sektori osakaal 40 protsenti SKT-st, ongi sellisel moel keeruline teadust korralikult toetada. Nagu me siiski hästi teame, on Eesti alati teinud seda, mida väliseksperdid on pidanud kas võimatuks või keeruliseks. Usun, et saame ka seekord hakkama.

Eesti rahvas on esitanud oma selge tellimuse nii poliitikutele kui teadlastele ja öelnud, et maavara, mida me võime kaevandada, asub kahe kõrva vahel. Eesti loodus peab olema puhas ja meie inimesi ei veena see, et 20. sajandi tehnoloogiad on saanud puhtamaks. Nad tahavad, et jätaksime raskekujulise industrialiseerimise perioodi majandusarengus üldse vahele ja liiguksime järjest teadusmahukama majanduse ja teenusmajanduse poole. Kahtlemata ei saa see juhtuda tugeva teaduseta.

Eesti teadlaskond on pikka aega teinud imesid. Alates viiendast Euroopa Liidu raamprogrammist oleme üle oma varju hüpanud. Eesti on stabiilselt saanud teadusrahastust, mis on Euroopa Liidu eelarve kõige toredam osa, sest seal ei ole geograafilist ettemääratust ja raha jaotus põhineb justnimelt ettepanekute enda sisulisel väärtusel. Eesti on sealt alati saanud ootuspäraselt rohkem.

Välisrahastuse puhul aga ülekatet ei lubata ja see on just see, mille arvelt oleks võimalik oma baasi arendada ja tugevdada selleks, et olla valmis uutes rahastusringides osalema ja võtma järjest suuremat vastutust mitte projektides osalejana, vaid ka projektide koordinaatoritena. Sellist ülekatet välisrahastuse puhul ei pakuta ja kontrollitakse väga täpselt, et kulud oleksid kirjeldatud projekti endaga. Järelikult on see selge sõnum kõikidele riikidele, et baasosa, mille pealt valmistuda järgmisteks hüpeteks, peab teil endal olema.

Oleme üsna selle piiri lähedal, kus teadusrahastuse osakaalu vähenemise jätkumisel SKT-st hakkab Eesti teadus lähiaastatel kannatama. Eesti teadlaste konkurentsivõime üldiselt ei kannata, nemad lihtsalt lähevad teistesse ülikoolidesse.

Nii voolab vesi mõnes mõttes oma loomulikku voolusängi, aga sellega ei tahaks ma kuidagi alahinnata seda kokkulepet, mille täna sõlmime. See näitab, et oleme Eestis olulistes küsimustes endiselt võimelised ühte tuppa kokku tulema ja arutama ning kokkuleppeid sõlmima.     

Tänan Eesti teadusleppe algatusrühma liikmeid Andres Koppelit, Ruth Oltjerit, Marek Tamme ja Kristjan Vassilit, kelle pealehakkamine ja visadus tõi teid täna siia, Kadriorgu, et allkirjastada kaua räägitud 1 protsendi suuruse teadusrahastuse lepe.

1 protsent ei ole kindlasti veel piir, aga ehk innustab riigipoolne lubadus ja laiapindne kokkulepe ka erasektorit rohkem kaasa tulema, et meie ülikoolidega veelgi paremat koostööd teha.

Tahaksin veel lõpetuseks öelda, et on üks liik teadust, millel on rahvusvahelises keskkonnas keeruline toime tulla ja see on meie rahvusteadused. Tavaliselt mõtleme siin Eesti kultuuri ja ajaloo uurimisega seotud teadust, aga siia kuulub ka Eesti õigusteadus. Need on valdkonnad, millele saame maailmas meie ainsana tähelepanu pöörata.

Samamoodi on oluline eesti keelne terminoloogia, mille eest Eestis kellelegi just palju pai ei tehta ja saab tukast sugeda, kui see on tegemata. Oleme väikese kultuuri kandja, kellel on üks omakeelne universitas ja veel näpuotsaga teisi ülikoole ning kitsa valdkonna ekspertidest rääkides teadlasi kaks kuni kümme. Keegi teine ei tule meile seda eesti keelt tegema, milles saaksime teadusest rääkida. Nagu ikka, on ühe miljonilise rahva puhul teine miljon kogu aeg puudu ja nii ka teaduses. Teadust tuleb teha ja seejuures tuleb töötada ka sellega, et saaksime teadusest oma terminoloogiaga rääkida. Tean, et see on kõikidele lisakoormus, aga nagu Eestis kombeks, siis ei tee me ära mitte ainult seda tööd, mida meie ametipost ette näeb, vaid ka selle töö, mis meie ametiposti otsast parasjagu kätte paistab.

Meil ongi vaja hüpata üle oma varju. 1 protsendiga me veel seda ei tee, aga edu edaspidiseks.