- Reset + Prindi

Vabariigi President Paju lahingu 100. aastapäeva tähistamisel Paju lahingu monumendi juures

Vabariigi President Paju lahingu 100. aastapäeva tähistamisel Paju lahingu monumendi juures © Vabariigi Presidendi Kantselei

31.01.2019

Austatud kaitseministrid ja kindralid, kuperjanovlased ja kaitseliitlased, head kohalviibijad!

Öeldakse, et üks õige rahvuslik identiteet vajab müüte, vajab müütilisi kangelasi. Meie neid ei vaja. Sest ei Vabadussõda ega Paju lahing pole müüdid, vaid reaalselt aset leidnud sündmused. Leitnant Julius Kuperjanov ei ole müütiline tegelaskuju, vaid luust ja lihast, reaalselt eksisteerinud inimene. Tema elu ja sõjamehetee oli ka päriselt täis surmapõlgavat julgust, pealehakkamist ja eestvedamist, nagu mõnel seiklusfilmi kangelasel. Aga see ei olnud seiklus – see oli elu, see oli Vabadussõda.

Rahvaväe ohvitserkonda uurinud ajaloolane Mati Kröönström on Vabadussõda õigusega nimetanud kaptenite ja leitnantide sõjaks. Just nooremohvitserid olid need, kella kanda oli roodude ja pataljonide juhtimine ja kes 1918. aasta lõpu sünges olukorras olid eestvedajateks ja veel suhteliselt väikese rahvaväe moraali hoidjateks. Nad olid keskmiselt 24-30 aastased, üldjuhul vallalised, ohvitserideks saanud ilmasõja ajal tsaariarmee lipnikekoolis. Nad olid tõenäoliselt pärit talupojaseisusest, kuid suhteliselt hästi haritud.

Just selline ohvitser oli ka Julius Kuperjanov. Saksa okupatsiooni ajal põgenes ta küll sõjavangistusest, kuid ei jäänud käed rüpes paremaid aegu ootama, vaid asus Tartumaal salaja formeerima põrandaalust omakaitset. Kui puhkes Vabadussõda ja Punaarmee okupeeris suure osa Lõuna-Eestist, ei oodanud ta käske ülaltpoolt, vaid hakkas omal initsiatiivil oma partisanidega läbi viima hulljulgeid ründeretki. Ta oli alati oma meeste kõrval, riskis, ja võitis.

Sest sõjamehe tee on alati seotud riskide ja ohtudega. Igas lahingus on kümneid silmapilke, mis võivad jääda viimaseks. Nooremohvitseride puhul seda enam – nad ei riski plaane tehes mitte ainult oma alluvate eludega, vaid neid plaane vahetult ellu viies ka iseenda eluga. Teadmine surma pidevast lähedusest – see on surmavirve, nagu ütlevad selle kohta meie kaitseväe tänased määrustikud. Enne lahingut ei tea ohvitser ilmselt kunagi lõpuni välja seda, kas tema lahinguplaan ja käsud olid kõige õigemad, kas risk ei ole liiga suur.

Seda ei teadnud ilmselt ka leitnant Kuperjanov siinsamas 100 aastat tagasi, kui ta rivistas oma võitlejate ahelikke järjekordseks julgeks rünnakuks – sel korral Paju mõisa peale. Ta riskis taas, kuid seekord jäi see temale viimaseks korraks.

Head kohalviibijad!

Leitnant Kuperjanovi ja sadade teiste Eesti ohvitseride julguses, pealehakkamises ja otsustavuses peegeldub ka peamine põhjus, miks me Vabadussõja võitsime. Nimelt – meie vabadus ja iseseisvus sõltuvad esmajoonest meie enda julgusest ja otsusest ka lootusetuna näivas olukorras ülekaalukale vaenlasele vastu astuda. Keegi teine ei saa meie eest teha seda esimest, kõige raskemat ja kõige kriitilisemat valikut vastuhaku või sellest loobumise vahel. Aga kui oleme teinud valiku vastuhaku ja võitluse kasuks, siis näitab see ka ülejäänud maailmale, et me tõesti soovime iseolemist ning väärime liitlaste abi ja tuge.

Ja teine Vabadussõja õppetund – vaatamata meie enda jõupingutuse suurusele ja kangelaslikkusele on Eesti suurus ja geograafiline asukoht selline, et ilma liitlaste abi ja toeta ei saa relvastatud võitluse tulemus olla meile positiivne. Siinsamas lõunarindel mängis üliolulist rolli mitte ainult Soome vabatahtlikest koosnenud Põhja Poegade rügement, vaid teatavasti juhtis kogu lõunarinnet kuni märtsikuuni Soome kindral Paul Martin Wetzeri juhitud soomlaste staap. Liitlased – soomlased, britid, taanlased, rootslased – ei aidanud vaid rindevõitlejate, relva- ja toiduabiga, vaid nende panus oli ka oluliseks signaaliks Eestimaa rahvastele, et me ei ole selles elu ja surma peale käivas võitluses üksinda.

Need Vabadussõja õppetunnid on väga aktuaalsed ka täna. Me ei tohi enam kunagi anda oma vabadust ja sõltumatust ära võitluseta. Me peame pidevalt pingutama liitlassuhete ja Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevdamise nimel. Ja me peame oma ohvitsere ja allohvitsere kasvatama samasuguse pealehakkamise ja julguse vaimus, mis iseloomustasid Julius Kuperjanovit. Pidagem siis täna meeles nii Kuperjanovit kui ka tema kümneid Eesti ja Soome relvavendi, kes neil päevil 100 aastat tagasi Lõuna-Eestis langesid. Kõiki meie tänaseid otsuseid, tegevusi, meie rahvusvahelist koostööd peab läbima vastutus nende kolme ja poole tuhande mehe ees, kes Vabadussõjas oma elu andsid.