- Reset + Prindi

ENA kõrgemate riigiametnike täiendkursusel Pariisis

23.01.2019

EL-i konkurentsieelised – kuidas neid 21. sajandil kasutada?

Kusagil meie ees on bifurkatsioonipunkt: me kas saame kliimamuutusest võitu või ei saa. Kui me ei astu radikaalseid samme, ei ole võimalik kliimamuutust ohjeldada, ammugi tagasi pöörata.

Tehnoloogilise paradigma muutmine tegeleb probleemiga, aga ilma globaalse poliitilise jõupingutuseta on selle muutuse jõudmine iga CO2 allikani liiga aeglane ja ka majanduslikus mõttes liiga valus. CO2 allikate maksustamine saadab turule õige signaali, aga loomulikult vihastab väiketarbijaid, sealhulgas bensiinijaamade kundesid Prantsusmaa maapiirkondades. Nad ei suuda muuta oma energiaallikaid, kui me neid ei aita, nad saavad ainult muuta tarbimist. Suur muutus oleneb meist, poliitikutest.

Ja ometi pole me seni suutnud saavutada tõsiseltvõetavat võimekust, et tuua päikeseenergiat Lõuna-Euroopast põhja ja liigutada tuuleenergiat vastupidises suunas. Me ei tee midagi tuulte ja lainete energia kasutamiseks ja oma randa toomiseks. Me oleme poliitiliselt laisad olukorras, kus oht on silmaga nähtav. Isegi siin, Euroopas, kus meil tegelikult puuduvad selliste võrkude ehitamise osas poliitilised piirangud, sest me ei pea end siduma investeeringutega sellistelt režiimidelt, keda me ei usalda. Oma kodus saame ise otsustada.

Majandusteadlane Jeffrey Sachs rõhutab, et globaalselt peaksime kulutama kliimamuutustega tegelemisele 1% oma SKP-st. See tähendab, et Euroopas tuleks kõrvale panna teise EL-i eelarve jagu raha, et tegeleda energiaküsimustega – tegeleda tsentraalselt, EL-i tasemel sellega, et puhas ja taskukohane energia jõuaks iga kodanikuni. Puhtale energiale ümberlülitumine pole üksikisiku ega ka üksikute riikide töö – see peab olema prioriteet kogu EL-is! Kujutlegem, et kulutame Euroopas umbes 200 miljardit aastas rohelise energia tootmise arendamisele ja pikkadele ühendusliinidele!

See oleks ilmselt suurim algatus, mida saaksime ühiselt teha, sest me oleme EL. Mitte keegi teine ei saaks selle tegemise osas nii kiiresti kokku leppida. Ühelgi teisel maailma piirkonnal pole selliseid mehhanisme nagu meil, näiteks ühiselt rahastatavate projektide kujul. Kellelgi teisel pole niisugust seadusandlikku raamistust, näiteks hankeprotseduuride ja konkurentsiseaduste näol. Ainult Euroopa Liit saab teha algust sedavõrd globaalse ülesandega nagu meie planeedi päästmine.

Nende lahenduste müümine, mida me rohelisele energiale üle minnes leiame, tagab pikemas perspektiivis meile ka majandusedu. Kui otsite edulugu just sealt, puhaste tehnoloogiate sektorist, siis vaadake, mida tegid tuulikud Taani majandusega.

Ainult siis, kui oleme oma planeedi päästnud, on meil mõtet rääkida tuleviku digi- ja tehisintellekti-tehnoloogiatest, nendega ühiskonnas kaasnevatest muutustest, aga ka sellest, kuidas me saame Euroopa eeliseid nende muutuste juhtimisel ära kasutada. Sest nagu alati, on Euroopa eeliseks piiriüleste arengute juhtimine ning kui räägime täna tehnoloogia või teaduse arendamisest, siis ei toimu peaaegu miski sellest ühe riigi piirides.

Aga – ja seda tahan ma tõesti rõhutada – pole mingit mõtet arendada tehnoloogiat kui meie planeet kliimamuutuste tulemusena on liiga kuum, et inimene saaks siin elada.

Niisiis omab kõik see, millest ma nüüd rääkima hakkan, mõtet ainult siis, kui tuleme edukalt toime kliimamuutuste kui ülima väljakutsega. Ei mingit mõtet. Aga loodame ja jätkame.

Näeme jätkuvalt, kuidas digitehnoloogiad muudavad kõiki meie ühiskonna aspekte: töötamist, sotsiaalsüsteemi, maksusüsteemi. See muutus on sama ulatuslik, nagu üleminek tööstusühiskonnale omal ajal oli.

Nagu industrialiseerumine, nii asendab ka digitaliseerumine ennekõike inimtööjõu füüsilist aspekti, jättes kognitiivse võimekuse endiselt inimeste monopoliks. Jah, üha enam näeme masinaid, mis õpivad inimkäitumist, me näeme nende kasutamist ja isegi ekspluateerimist esmalt interneti trollide poolt, seejärel trolle meenutavate generaatorite poolt. Masinad on paremad kui inimesed aktsiaturgude mõistmises ja seal kauplemises. Kuid ma ennustan, et inimesed lõpetavad nende süsteemide toetamise, mis on omandanud selliseid elemente, mida me ei mõista ja seetõttu ka ei usalda. 1990ndatega võrreldes investeerivad inimesed vähem aktsiaturgudel, eelistades näiteks ühisrahastusplatvorme. Mitte sellepärast, et nende arvates on riski ja tootluse suhe seal parem, vaid sellepärast, et nad on suutelised aru saama, millega need platvormid tegelevad.

Ma olen kindel, et sama juhtub ka sellel suurel arvamuste turuplatsil nimega sotsiaalmeedia. Juba praegu usaldavad inimesed üha vähem seda, mida nad Facebookis näevad, sest nad on oma huvi taga ajava sisu mustrid selgeks saanud. Mis võib jõuda välja sellise Facebookini, kust inimesed on lahkunud, jättes pannes ennast esindama algoritmid. Algoritmid jätkavad tegevust, aga inimesed on oma mõtetega juba mujal.

Sellega tahan ma öelda, et inimese kognitiivne võimekus on endiselt tema monopol, kuid füüsilise võimekuse osa on võimalik jätta rohkem või vähem täielikult masinate kanda.

Isegi kui eeldame, et tehnoloogia areng on nii kiire, et meie silmad saavad näha singulaarsust jääb empaatiavõime selle masina haardeulatusest välja.

Jah, masinad võivad selgeks õppida lihtsamaid kognitiivseid elemente, lugeda näolt kurbust või rõõmu või viha, aga inimtunnete keerukuse mõistmiseks sellest ei piisa. Isegi tõeliselt singulaarne arvuti ei ole suuteline inimest veatult tunnetama ega tajuma, sest ta töötleb infot ainult ajus. Tal pole keha biokeemiat, mis meil ajule lisandub. Väga suur osa inimeseks olemisest on meie emotsioonid.

Seega ei tähenda meie tulevik üha suurenevat töötust, kuna masinad võtavad rutiinsed tööd meilt üle – meie täiskohaga tööks saab olema kaastunne, selle näitamine ja levitamine ühiskonnas. Ühelt poolt on meil tulevikus lihtsalt rohkem aega, et olla kaastundlik inimene. Teiselt poolt aga just seetõttu, et suur osa inimeste vahelisi kontakte, mis varem olid vajalikud näiteks kõige lihtsamate teenuste osutamiseks, kaovad ära. Võtkem näiteks rahaülekanded internetis, igasugused sisenemiste ja väljumiste registreerimised või muu säärane. Kas võis sellesama sajandi alguses elanud inimese silmapaar näha selliseid igapäevarutiine, nagu näeme meie täna? Selline suundumus jätkub, kuni meie igapäevaelu ei sisalda enam üldse suhtlemist teiste inimestega.

Seega saab inimestega suhtlemise võimaluste pakkumisest silmapaistev majandusharu. Ma ei taha sellega öelda, et oleme täna üksildased ja jääme tulevikus veel üksildasemaks, sest igapäevased asjad toimivad ilma teiste inimestega kokku puutumata. Mina näen seda arengut positiivsena. Sajandi alguses kulus kogu meie aeg üksteisele teenuste osutamisele – pangandus, müügitöö, autopesu, teenindamine kohvikutes ja restoranides, administreerimine ja puhkuste planeerimine.

Seda on üha vähem. Kuid me saame endiselt veeta aega teiste inimestega suheldes, ja me ka teeme seda. On märgata üha kasvavat nõudlust igasuguste tegevuste järele, mis teevad meid õnnelikuks ja suurendavad meie turvatunnet. Maailmas on üha rohkem inimesi, kes elatuvad meie vaimu eest hoolitsemisest, hoides meid õnnelikuna, lahutades meie meelt heas kogukonnas, kus inimesed tunnevad ühtekuuluvustunnet. Pankurid, kes on jäänud ilma meie raha ülekandmise igavast lihttööst, on hakanud aktiivselt tegelema meie nõustamisega rahaasjades. Isiklikke kogemusi on võimalik internetis müüa kas otse või reklaamide kaudu, mis teeb ka isiklike kogemuste otsimisest töö.

Võtkem näiteks koolid. Siin Pariisis pakub üht tulevikukooli mudelit pilootprojekt Paris42 – toetatud masinõpe, mille hariduslik sisu sarnaneb arvutimängule. Õpetajad ei tegele enam mitte õpetamisega, vaid õppimise toetamisega. Nende töö ei ole sellega muutunud vähem oluliseks, kindlasti mitte – nad pakuvad õppurile võrgustikku, võrgustikus töötamise oskusi, kuid ennekõike õpetavad nad, kuidas olla kaastundlik inimene. Klassiruumiks on Paris või Lyon 42 ja see on koht, kuhu sa tuled kohtuma teiste inimestega – klassikaaslaste, mentorite, õpetajatega. Muuseas, seal valitseb soe ja toetav õhkkond.

Ma ennustan, et midagi sellist on meil umbes 10–15 aasta pärast olemas kõigis koolitüüpides. Masinad on palju paremad nende tehniliste teadmiste edasiandmisel, mida me endiselt vajame. Masinad kontrollivad ja annavad õppijale uusi ülesandeid, lähtudes teadmiste kontrolli tulemustest. Laste tegelikud teadmised ümbritseva maailma kohta hakkavad üha vähem sõltuma nende vanusest, nagu see on olnud eelmiste põlvkondade puhul. Teadmised hakkavad sõltuma pigem vanusest koos huvidega, sest suur osa teadmistest, mida lapsed õppimisel kasutavad, on internetis olemas. Asjaolu, et need teadmised erinevad mõnevõrra kooliõpikutes pakutavast, ei tee neid vähem informatiivseks. Me peame täitma tühikud ja ühendama punktid laste ajus, mis on täis väga killustatud infot.

Me ei saa neid õpetada sama universaalse mudeli järgi, mida oleme siiani kasutanud. Nende teadmiste varieerumine on tulevikus palju suurem. Niisiis peab õpetamine muutuma toetatud õppimiseks.

Hea sissejuhatus sellesse, mis meid ees ootab, on laste võime õppida keeli. Tavapäraselt on tüdrukud saanud keeletundides paremaid hindeid kui poisid. See on muutunud. Nüüd saavad inglise keeles paremaid hindeid poisid. Põhjus – nad mängivad rohkem arvutimänge, seega on nende keeleoskus jõudnud juba varakult heale tasemele. Lapsed minu üheksa-aastase poja klassis, saavad kõik inglise keelega üpris hästi hakkama. See pole aga üldse vastavuses kooliprogrammi ootustega – et nad on algajad, 500 sõnast koosneva sõnavara ja väga algelise grammatikaga. Nemad oskavad kasutada sõnu nagu leprechaun (härjapõlvlane), hääldades neid paremini kui nende õpetajad. Paraku ei oska mitte keegi neist sõna leprechaun ega ka paljusid lihtsama kirjapildiga sõnu kirjutada, sest nende keeleoskus on ennekõike suuline, ja nad vajavad nad eraldi tunde, et mõista millised on ebaviisakad sõnad, solvavad väljendid ja kahemõttelised laused. Lühidalt – tehnilise poole pealt teavad lapsed keelest palju, aga neil puudub tunnetuslik pool sellest keelest, mida nad põhimõtteliselt juba räägivad. Nad eksivad pidevalt inglise kultuuriruumi vastu seda keelt rääkides just sel põhjusel, et nende keeleoskus on oma olemuselt tehniline.

Seega tuleks neid õpetada teisiti. Me peame õpetama neid kasutama keelt inimestega suhtlemisel ilma kedagi solvamata ja olulisest mõttest mööda rääkimata. Näete – me ei õpeta enam keelt, me õpetame, kuidas kasutada keelt inimestega suhtlemiseks, kuidas püsida enesekehtestamisel aktsepteeritavates piirides, ilma teiste inimeste õiguste piire ületamata. Me peame õpetama, kuidas olla vastutustundlik ja kaastundlik inimene.

Ja olemegi tagasi kohas, kust ma alustasin – selle kõne tehnoloogiat puudutava osa juures. Ühiskond saab vabaks rutiinsetest ja igavatest, tehnilistest töödest, kuid vajab spetsiaalset koolitust, kuidas olla kaastundlik inimene – oskust, milles inimesed on suurepärased ja kus ükski masinõppel põhinev tööriist neid asendada ei saa. Kognitiivne, tunnetuslik osa on masinate konkureerimise eest kaitstud. Tunnetamise õpetamine ja õppimine kuulub varsti hariduse juurde. Kaastundlik olemine saab tööks.

Miks ma arvan, et Euroopa on selliste tulevikuprobleemide lahendamiseks parim paik? Ennekõike sellepärast, et Euroopa on, võrreldes kõigi teiste rikaste piirkondadega, orienteeritud inimlikule kaastundele. Euroopa on rajatud inimlikule kaastundele. Euroopa Liit loodi selleks, et vältida sõdu ja nendega kaasnevaid metsikusi, seetõttu pole tema eesmärgid kunagi olnud vaid majanduslikud või seotud tehnoloogiliste arengutega, võimaldamaks üha suuremat lisandväärtust ja tööviljakust. Euroopa Liit on rajatud ennekõike turvalisuse tagamiseks EL-i ja tema naaberriikide jaoks, kes on kasutanud seda selleks, et suurendada oma kodanike julgeolekut ja turvalisust.

Sellest tulenevalt mõistame meie kui Euroopa ühiskonna kodanikud kaastunde tähtsust. Me näiteks ei aktsepteeri juba ammu võimalust, et inimesel, kes pole ostnud kallist tervisekindlustust, lastakse surra, kui ta peaks jääma kallist ravi vajavasse haigusse. Me oleme ehk õpetanud ennast, ühiskonnana, minetama ülimat inimsaavutust tervishoius, milleks on tervishoiu üldine kättesaadavus kõigile ühiskonna liikmetele sõltumata nende sotsiaalsest staatusest.

Kõigil pole päriselt õnnestunud pakkuda egalitaarset koolisüsteemi, kuid mõnedel meie seast – näiteks Põhjamaadel ja minu enda riigil – on see õnnestunud. Ülejäänud püüavad muuta koole ja haridussüsteemi egalitaarsemaks, kuna ilma selleta on raske saavutada sotsiaalset mobiilsust – õigust, mida peaksid saama nautida kõik meie kodanikud.

Me näeme, kuidas meie keskklass tõuseb üles kaastunde puudumise vastu ühiskonnas. Jah, nad ei nälgi ja neile on kättesaadavad mitmesugused ühiskonna teenused, mis tagavad nende baasvajaduste rahuldamise, kuid nad tunnevad end õnnetutena, sest neid ei kuulata, ei väärtustata piisavalt, neile ei ole kohta poliitikute kõnedes. Inimesed Euroopas ei lepi sellega, et neid peetakse iganenuteks, kellekski, kes pole oluline ja kelle jaoks meie ühiskonnal ei jätku kaastunnet. Nad tõmbavad selga kollased vestid, et muuta end nähtavaks Või hääletavad Brexiti poolt. Või hääletavad peaaegu kommunismi kalduvate äärmusrahvuslaste poolt, kes tahavad kontrollida inimelu peaaegu kõiki aspekte, nagu see on toimunud Euroopa idaosas, võib-olla ka Eestis selle aasta märtsis peale järgmisi valimisi.

Näete – Euroopas on meie kodanikud meilt nõudnud, et on vaja rohkem kaastundlikkust. Kaastundlikkust, mitte uusi vidinaid. Seda nõuavad inimesed.

Uued vidinad on meie elu lihtsamaks muutnud ja teevad seda ka tulevikus.

Võrreldes 20. sajandi algusega, on tänapäeval kõigil inimestel kodus abilisi ilmselt kümnete teenijate jagu. Sellele vaatamata on inimesed õnnetud ja tahavad midagi muud. Mitte rohkem, vaid muud.

Tagasilangus on toimunud inimsuhetes. Inimesed tunnevad, et ühiskond laguneb, ühiskonna eri osade vahel puudub mobiilsus. Andke andeks, aga inimesed ei unista 5G-st. Nad unistavad õnnelik olemisest ja lootusest.

Mida me saaksime selleks teha? Mida oleks vaja muuta?

Ma juba rääkisin muutustest, mida vajavad meie koolid, et õpetada lastele, kuidas olla kaastundlik inimene.

Meie töökohad on juba muutumas, suunates meid üha enam neisse sektoritesse, mis tegelevad inimeste meele ja mõtteviisiga.

Heidame korraks pilgu ka meie võimele hakata pakkuma kaastundlikkust, mida me praegu pakkuda ei suuda. Mida teevad meie väga euroopalikud sotsiaalkindlustused?

Ennekõike kaotavad nad maksumaksjaid. Kuidas?

Meie sotsiaalsüsteemid põhinevad industriaalsel majandusel. On ülioluline, et see muutuks, sest vana formaadiga pole me suutelised pakkuma võrdsusel põhinevat ühiskonda, ühiskonda mis pakuks alati lootust nii meile kui meie lastele. See muutuks meile üha vähem jõukohaseks, sest parema palgaga töötajad väljuksid vabatahtlikult süsteemist, kuna meie euroopalik mudel toetab eluviisi, mis ei ole enam nende elu—kus on stabiilne töö, stabiilsed maksed ja kindel aadress ja riik. Digitaalsed nomaadid suunduvad erakindlustustesse, mis tähendab rohkete väljujate tõttu solidaarsusel põhineva mudeli lõppu. Kõik ülejäänud saavad üha vähem osa sellest kõrgtehnoloogilisest ja jõukast elust. Tuleb tegutseda kiiresti, et vältida seda lõksu, mis tapaks täielikult sotsiaalse mobiilsuse ja viiks meie inimesed tänavale protesteerima ühiskonna vastu, mis ei saa neile enam seniseid võimalusi pakkuda.

Kuid me peame tegema seda ilma tehnoloogia arengutest saadavat globaalset kasu piiramata. Tehnoloogia muudab tööjõuturu globaalseks, võimaldades töötada seal, kus soovime, ja siis, kui soovime, ilma et oleks ilmtingimata vaja end teise ruumipunkti liigutada. Inimesed ütlevad sageli, et digimaailm võtab töö ära ja seda tuleks karta. Hoopis vastupidi. Digimaailm muudab tööturu võrdsemaks, paremini ligipääsetavaks. Ja teate, mis? Ka palju suuremaks. Sest sa ei pea töötama ilmtingimata oma riigis.

On täiesti mõeldav, et, tundes Eesti maksuseadust, tehakse tööd kusagilt Aafrikast. Kui olete näiteks Aafrika tüdruk ja soovite interneti kaudu raamatupidamist õppida, te olete teretulnud! Muidugi ei ütle Eesti, et alusdokumentatsioon peab alati asuma raamatupidamise riigis. Nagunii on kõik elektrooniline, nii et seda saaks hallata ka Aafrikast.

Minu arvates võiks lahendus paljudele meie probleemidele olla see, kui me kõik asuksime arenenud maailmas ühiselt seisukohale, et tehnoloogiaid ja nende kasutamist on vaja võimaldada, toetada ja soodustada, mitte ignoreerida või lausa piirata. Ma tean, et me ei tee seda. See asi teeb mulle muret, ja ma ütlen, miks. Ma nimetan seda Imedemaa-Alice’i küsimuseks. See tähendab, et... Te ju teate Alice’it Imedemaalt, eks?

Seal oli üks kass, Irvik Kass, ja kui see kass lahkus, jäi tema irve alles ning püsis mõnda aega. Me näeme, et meie tööturg on muutumas. Töökohad tööstuses on kadumas. Mis te arvate, kas meie ühiskondade maksude kogumise ja laialijaotamise mudel, mis põhineb sellel, kus inimesed elavad ja töötavad, eeldades et selleks on üks konkreetne koht, jääb püsima? Mõnda aega veel püsib, nagu kassi irve Imedemaal. Kuid me teame, et lõpuks pakib ka see irve end kokku. Me pole veel mõistnud, et üha rohkem on inimesi, kes töötavad sõltumatutena, selliste inimeste arv kasvab kõikjal, aga me pole sellega veel kohanenud. Me ootame endiselt, et inimestel oleks töökoha aadress ja üks firma, võib-olla kaks, mille heaks nad töötavad. Või siis on nad FIEd, kes elavad selles riigis, mille aadressil nad on end registreerinud. Siis me maksustame neid ja pakume neile teenuseid.

See ei ole õige tee. Meie kodanikud reisivad – teenuseid on vaja osutada kõikjal maailmas. Näiteks peab kodanik saama valimistel hääletada, olenemata sellest, kus ta parajasti viibib. Vaja on luua koolid, kus lapsed võiksid saada kooliharidust oma emakeeles, isegi kui nad asuvad kodumaast väga kaugel.

Loogika ütleb, et tuleks teha mingisugune uus leping, mille alusel inimesed maksaksid makse sellele riigile, mis on neile kõige südamelähedasem, kus nad elavad või mille kodanikud nad on, ja siis võimaldab see riik neile teenuseid kõikjal maailmas.

Me püüame mitte tegevusetult vinguda. EL-i eesistumise ajal tõime Tallinna kokku ametnikud kõigist rahandusministeeriumidest, et arutleda selle üle, milline võiks olla meie globaalne ettepanek selle probleemi lahendamiseks, et töökohad tööstusest kaovad, kuid meie sotsiaalsüsteem põhineb tööstusühiskonna mudelil.

Me pole sellega kiiresti kohanenud, üha rohkem on neid inimesi, kes jäävad meie sotsiaalkindlustuse mudelist välja. Hiljem võivad nad uuesti süsteemi siseneda, kui vajavad tervishoiuteenuseid või kooliharidust oma lastele. Selleks ajaks oleme kaotanud suure osa nende sissetulekutest. Meie pensionisüsteem tegelikult karistab hilisema sisenemise eest, kõikjal mujal on võimalik siseneda praktiliselt kadudeta.

Kuid me ei taha jääda Euroopas ilma oma heaoluriigist.

Hindame seda kõrgelt ja soovime seda hoida ning see võib aidata muuta meie ülemineku digitaalsele ühiskonnale kergemaks, kui seda oli üleminek agraarühiskonnalt industriaalsele ühiskonnale. Sest tol ajal oli see inimeste jaoks valus.

Praegune üleminek on niisama suur.

Eestit nimetatakse sageli digimaailma eestvedajaks. Reaalsuses on see eestvedamine pigem ühiskondlik kui tehnoloogiline. Eesti on ainus riik, mis on toonud kokku ettevõtted ja riigivalitsemise ning rakendanud tehnoloogiat nii, et sellest saaks kasu ühiskond tervikuna.

Eesti e-valitsus on nagu rakenduste pood, kus võivad oma teenuseid arendada kõik: erafirmad, avalik sektor, inimeselt inimesele. Ka teie võite seda teha! Kui saate meie e-residendiks, siis pääsete ka teie sellele rakenduste poele ligi ja võite kasutada seda oma äri arendamiseks. See ettevõte oleks EL-i ettevõte, nii et selles rakenduste poes saab tegelikult teha päris paljusid loomingulisi asju.

Aga loomulikult pole Eesti kui ühiskond vaid rakenduste pood. Me oleme täiesti euroopalik riik, kes suhtub kirega sotsiaalsesse turvalisusesse ja on oma inimeste suhtes kaastundlik.

Et tagada, et kõik eestlased õpiksid digitaalset muutust kasutama ning võtaksid sellest osa, avasime e-valitsemise platvormi ettevõtetele. Mitte ainult sellepärast, et meie arvates on hea, kui riik ja ettevõtted asju koos teevad. Meie vajasime seda selleks, et inimestel oleks mitmesuguseid, nii avaliku kui erasektori e-teenuseid, mida kasutada – ja et nad harjuksid neid kasutama.

Meile tegi muret, et kui me ei lase erasektoril kasutada sama digiteenuste alust, siis inimesed täidaksid internetis digi-IDd kasutades ainult oma tuludeklaratsiooni, mida oleks liiga vähe. Nad ei harjuks oma digi-IDd regulaarselt kasutama. Seepärast toetasime väga seda, et ka erasektor tegutseks samal platvormil.

Nüüd võime täie kindlusega väita, et terve ühiskond saab digitaalsest tehnoloogiast kasu ainult siis, kui riik toetab selle kasutamist, vajadusel õigusruumi loomisega, ja kui selle maailma kõige olulisemat tunnust – identifitseerimist – pakutakse sarnaselt analoogmaailmaga selle poolt, kellel on olemas võimalused ja õigused tagada isiku tõendamine kõigi osapoolte jaoks. See, kes seda kõike teha saab, on riik.

Riigid peavad lõpetama oma peamisest kohustusest kõrvaleviilimise juhul kui uued tehnoloogiad muudavad selle nende jaoks ebamugavaks. Oleme selle õppetunni omandanud. See kehtib digimaailmas, kehtib ka tehisintellekti ja kõigi teiste tulevikutehnoloogiate puhul.

See on palju väärtuslikum õppetund kui kõik muu, mida oleme digiriigiks muutumise käigus omandanud: et tehnoloogia kasutamisest peavad kõik kasu saama – ja et selle toetajaks peab olema riik. Mitte maksjana, vaid sellena arengu toetajana. Liiga sageli kipume Euroopas neid kahte asja segi ajama – vastutust arendamise eest ja vastutust loova ruumi loomise eest. Me ei tohiks seda teha.

Kas meil nüüd on midagi sellist, mis võiks digitaalse murrangu, nii praeguse kui hilisemad, inimestele kergemaks teha? Meie sotsiaal- ja haridussüsteemid kui me muudame neid piisavalt kiiresti.

Kui see saab edukalt toimida vaid siis, kui lõpetame kõik jutud digitaalsete teenuste maksustamisest ja ühtlasi lõpetame ka püüded hoida vanu töökohti elus isegi siis, kui nad on suremas loomulikku surma. Kui oleksime maksustanud traktorid, teeksid inimesed põllumajanduses endiselt tööd käsitsi. Me ei maksustanud masinaid, aga me ei pakkunud inimestele ka tuge, kui nad liikusid tööstuspiirkondadesse. Suuremal osal meie esivanematest oli elu neil aegadel üpris vilets ja läks alles tasapisi, koos tööviljakuse tõusuga tööstustes, paremaks.

Me peame kandma hoolt selle eest, et meie inimesed suudaksid uute ühiskondlike muutustega toime tulla, ja selleks vajame maksuraha.

Peab olema rohkem võimalusi selleks, kuidas riiki panustada, ning see peaks tulevikus olema tunduvalt paindlikum.

Kuid me vajame selle jaoks rahvusvahelist kokkulepet.

On äärmiselt oluline mõista, et uued töökohad – neid ei looda ainult tarkvarainseneridele. Jah, nemad loovad kandjateenused, kuid sisuteenused on palju demokraatlikumad. Mõelge, mis on olnud suurte tehnoloogiaettevõtete peamiseks sissetulekuallikaks, kui selleks pole kandjateenus või riistvara? Rääkimine. Lühidalt rääkimine – Twitter. Pikemad arutelud – Facebook. Ses mõttes, et mis on seal kõrgtehnoloogilist? Mitte midagi. See ei ole miski, milles oleks vaja omada doktorikraadi. Näiteks on võimalik teenida raha ringireisiva youtuber’ina. Või mõelgem puuetega inimeste peale. Kujutlegem näiteks autisti, kes elab ükskõik millises riigis kusagil maapiirkonnas ja armastab kududa punaseid sokke. Kümme aastat tagasi poleks ta saanud end oma lemmiktegevusega ära elatada, sest kohas, kus ta elab, poleks leidunud piisavalt ostjaid. Lisaks kardab ta inimestega rääkida, mistõttu ei saa ta neid sokke ka ise müüa. Nüüd on need probleemid lahendatud. Ta saab end ise üleval pidada neid sokke internetis müües,ilma et peaks ringi liikuma, kartma inimestega suhtlemist, ülemaailmsel turul.

Pole vaja mõelda, et tehnoloogia on ohtlik, võtab meilt meie töö ja loob töökohti ainult haritutele ja vägevatele. See ei pea nii olema, kui muuta tehnoloogia kaasavaks. Meie oleme Eestis muutnud digimaailma kõiki kaasavaks. Ma olen kindel, et ka teised riigid saavad sellega hakkama.

Kui me suudame selle Euroopas ära teha, siis saame maailmameistriteks rikkuse loomises heaoluühiskonnana, mida me kunagi olime. Kui viivitame, kui reageerime liiga hilja, siis ei suuda me seda teha ja meil tekib ühiskonda digitaalne lõhe, sarnane jaotumisele rikasteks ja vaesteks, mis seda lõhet veelgi võimendab.

Meie Euroopa Liidus on olemas keskkond, kus me analoogmaailmas tegutseme loomulikult riigipiire ületades, meil on juba olemas inimeste vaba liikumine ja palju teisi piiriüleseid vabadusi, aga neid on analoogmaailmas kohmakas kasutada ja nad ei kehti üldse selles digimaailmas, mida ma kirjeldasin. Taas kord ja rohkem kui üheski teises maailma piirkonnas on meil siin Euroopa Liidus konkurentsieelis. Selle kohandamine tehnoloogiapõhistele töönomaadidele on ju selle baasilt lihtne.

Minu arvates on see meie kohustus, sest kui oleme legaliseerinud inimeste vaba liikumise ja soodustame seda, siis peame samal ajal hoidma ka nende sidemeid oma päritoluriigiga, soodustama osalemist selle riigi kultuuris, hariduses, demokraatias. Internetipõhised koolid, e-hääletamine, internetipõhine sotsiaalteenuste pakkumine, tervishoiuteenuste sujuv ja globaalne pakkumine käivad kõik selle uue maailma juurde.

Aga et seda kõike pakkuda, tuleb luua sellist uut maailma võimaldav maksumudel. Me võime endiselt maksustada tarbimist ja kinnisvara oma riigis, ja minu arvamust mööda peaksime seda tegema ka edaspidi. Samas pole palkadega seotud makse nii lihtne koguda inimestelt, kes töötavad katkestustega, korraga mitmele tööandjale, sõltumatult ja üle interneti mitmes riigis korraga. Vajame mingit uut lepingut, mulle meeldib nimetada seda turvasadama lepinguks – lepingut riigi ja inimese vahel, mis sätestab et inimene maksab makse ja saab vastu toetuse kõikjal maailmas. Taas võib Euroopa siin olla pioneeriks, sest eurooplased on juba harjunud vabalt töötama 28 liikmesriigis. Meil on selleks olemas vajadus ja ka vahendid, mida pole mitte kellelgi teisel maailmas. Veel üks võimalus kasutada EL-i konkurentsieelist ära parema tuleviku tagamiseks, kui soovite.

Mõistate? Meie eelkäijad lõid EL-i, mis mitte ainult pole ära hoidnud sõdu Euroopas ega vastanud meie vajadusele luua hiiglaslik ühisturg, et soodustada majandusarengut meie maailmajaos, nad valmistasid meid ühtlasi ette tulevikuks – meil on Euroopa Liiduna mitmeid EL-i poolt loodud eeliseid, et valmistada meie ühiskondi edukalt ette tehnoloogiliseks muutuseks.

Euroopa Liidu loojad on nad loonud Euroopa, mis võib päästa planeedi. Ma jõuan selle juurde tagasi taas ja taas – uute maksude, hariduse ja e-riigi peale mõtlemine on mõttetu, kui me ei suuda päästa oma planeeti.

Euroopal on kogu maailma ees alati olnud kohustused ja ta on neid tunnistanud. Me peame olema ambitsioonikamad. Kui kliimamuutuste peatamine on võimalik, siis on meil võimalik peatada kliima muutumine sellega, et teeme lõpu CO2 emissioonide kasvule. Pole kindel, et seda on võimalik peatada. Aga proovima peab. Et meie planeet saaks päästetud, selleks peame tegutsema kiiresti ja radikaalselt, sest kuna Euroopa on ainus piisavalt rikas ja piisavalt reguleeritud maailmajagu, oleme meie ainsad, kes seda teha saavad. Lihtsalt – tuleb otsustada. Otsuse langetamine EL-is võib olla valulik protsess, aga taas – tavaliselt saab meie liit sellega hakkama, eriti kui olukord seda nõuab. Praegu olukord nõuab seda, uskuge mind.

Suur tänu kannatlikkuse ja tähelepanu eest! Suur tänu selle ülikooli juhtidele, et andsite mulle selle suurepärase võimaluse, et saaksin teile rääkida minu kannatamatusest ja tundest, et me mingil määral raiskame eeliseid, mis Euroopa Liit meile annab.

Tehke palun paremini kui praegune liidrite generatsioon! Ja toetage neid meie hulgas, kes soovivad tegutseda paremini, seista vastu lihtsatele lahendustele ning valida pikaajalised lahendused, igaveseks! Oleme teie kätes ja teie teenistuses.

 Kõne on peetud algselt prantsuse keeles ja tõlgitud eesti keelde.