- Reset + Prindi

President Vabadussõjas hukkunud Briti meremeeste mälestamisel Kaitseväe kalmistul

13.12.2018

Head kohalviibijad!

Eile 100 aastat tagasi hakkas Vabadussõja alguse süngete ja raskete pilvede vahelt paistma esimene päikesekiir. Tallinna reidile saabus Briti eskaader. Sündmus, mis põhimõtteliselt muutis jõudude vahekorda Soome lahel ja sisuliselt neutraliseeris punalaevastikust tuleneva ohu Tallinnale. Ja mis sama oluline – andis nii maarindel võitlevatele Eesti sõduritele kui ka kogu elanikkonnale signaali, et Eesti ei ole enam üksi. Möönis ju ka Vabadussõja-aegne ülemjuhataja kindral Laidoner Briti laevastiku saabumisest rääkides – tsiteerin – „Millegipärast oli mul kindel tunne, et sellest momendist peale maksab Eestil edasi võidelda“.

Eesti võitis Vabadussõja kahel peamisel põhjusel. Esiteks, tänu Eesti rahva, sõjaväelaste ja riigijuhtide usule omaenda jõusse ja otsusele lootusetuna näivas olukorras siiski vastu hakata. Ja teiseks, tänu liitlaste – Ühendkuningriigi, Soome, Rootsi, Taani, Ameerika Ühendriikide jt – sõjalisele, materiaalsele ja moraalsele toele. Nii on see ka täna – meie iseseisvus ja kaitsevõime tuginevad võrdselt nii esmasele iseseisvale kaitsevõimele kui ka rahvusvahelisele koostööle, meie kollektiivkaitsele. Teisiti ei ole see kahjuks mõeldav meie suuruse ja geograafilise asukoha juures.

Briti laevastik ei saabunud Eesti vetesse iseenesest, vaid sellele eelnes kuudepikkune töö Londonis Eesti diplomaatilise esindaja Ants Piibu poolt. Kes – nagu ka teised Eesti diplomaadid teistes pealinnades – kulutas lugematuid tunde selleks, et äsjasündinud Eesti riigile toetust, tunnustust ja mõistmist välja kaubelda. Erinevalt 100 aasta tagusest ajast saavad Eesti esindajad täna maailma pealinnades seista kui võrdsed võrdsete seas. Kuid see ei vähenda mitte kuidagi pidevat vajadust omada riigina selgeid ja meie ühistel väärtustel põhinevaid seisukohti. Ja neid seisukohti pidevalt kaitsta nii välismaal kui ka vajaduse korral kodus.

Sest tsiteerides Vabadussõja kaasaegset Arnold Hinnomit: „Nagu sõjaväeta polnud võimalik luua vabariiki, nii poleks seda saanud teha ilma välisesindusteta“.

Juhin tähelepanu, et see tõdemus ei pärine mitte elukutselise diplomaadi, vaid Vabadussõjas soomusrongidel teeninud võitleja sulest.

Head Briti sõbrad, St Albans’i ohvitserid ja madrused!

Vabadus ja julgeolek ei ole kunagi iseenesestmõistetav ega tasuta. Kõige kõrgemat hinda selle eest maksavad alati need mehed ja naised, kellele oleme usaldanud raske kohustuse meid kaitsta. Mälestagem täna siis neid enam kui sadat Briti sõjaväelast, kes langesid Eesti Vabadussõjas. Kes langesid mitte ainult eestimaalaste, vaid kogu Euroopa vabaduse ja julgeoleku eest. Nende ohvri muudab on veelgi suuremaks teadmine, et nende jaoks pidi sõda – ilmasõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad – läbi saama novembris 1918. Kuid ei saanud. Nagu ei saa kunagi läbi ka vajadus kaitsta meie vabadust ja väärtusi.

Suur tänu —saja aasta tagustele mereväleastele ja ka meestele, kes siin täna seisavad. Suur tänu, head liitlased, et ka täna meiega olete.