- Reset + Prindi

President Kaljulaid Hanaholmeni ärifoorumil

President Kaljulaid Hanaholmeni ärifoorumil © Vabariigi Presidendi Kantselei

16.10.2018

Tere kõigile!

Mul on väga hea meel taas siin teie ees seista. Möödunud aastal rääkisime e-riigist algajatele. Sel aastal liigume sammu võrra edasi ja räägime meie põhjamaiste ühiskondade tulevikust ning sellest, kuidas saab Eesti olla katalüsaatoriks tavapäraselt tõeliselt imetoredatele Skandinaavia ühiskondadele ja nende sotsiaalmajanduslikele mudelitele. Sest me tõesti usume, et Eesti on toiminud katalüsaatorina paljudele muudatustele, mis on Skandinaavia riikide mõtteviisis toimunud.

Üks mu parimaid sõpru, kes kahjuks sel aastal meie seast lahkus, Rootsi poliitik Hans Gustav Vestberg, ütles mulle kunagi nii: „Tead, me moodustasime maksureformi komitee, sest me vaatasime, mida eestlased teevad. Sest no teie maksukeskkond oli meie omast nii erinev, et kõik meie ettevõtted tormasid teie juurde. Mõistsime, et peame muutuma.“

Minu arvates just sellepärast ongi Põhjamaadel parem positsioon saamaks kasu Eestist kui katalüsaatorist digivaldkonnas, loodetavasti tulevikus ka tehisintellekti alal. Sest te olete juba siin. Te olete lähedal. Nagu siis, kui Eesti lõi endale uuendusliku maksusüsteemi. Ja tegi ka e-riigi ja lõi Eesti geeniseaduse, mis on pälvinud liiga vähe tähelepanu, kuid on samasugune osa uuenduslikkusest riigi õigussüsteemist nagu digi-Eesti. Teie näete seda ise, sest teie ettevõtted on nagunii juba kohal. Põhjamaade ettevõtteid on Eesti ärielus tegutsemas selgelt rohkem kui üheski teises maailma piirkonnas. See tähendab, et see, mida te olete teinud, võibolla mitte teadlikult, aga alateadlikult – te olete kogenud Eesti keskkonda. Ja siis lähete koju tagasi ja küsite oma valitsustelt: mis seal toimub, miks ei võiks ka meie nii teha? Ma olen kindel, et samamoodi tõukasid Rootsi ettevõtted Gustav Vestbergi ja teisi Rootsi poliitikuid looma maksureformi komiteed. Ma arvan ka, et kuna teie ettevõtted ja teie inimesed näevad, mis Eestis toimub, lähevad nad koju tagasi ja nõuavad, et ka nende valitsused teeksid midagi sarnast (arvatavasti oli see nii Soome-Eesti koostööprojektiga Palveluväylä).

Muidugi on meil selle koostööga endiselt palju probleeme. Tehnilise poole pealt on Palveluväylä ja X-tee ülisuurepäraselt koostöövõimelised. Me saame koos tegutseda, kuid erinevus seisneb selles, et eestlased koguvad andmeid ja soomlased koguvad pabereid (PDF-vormingus). Me peame endiselt proovima teha paremat koostööd, tagamaks, et üleminek oleks sujuvam ja kiirem. See on äärmiselt oluline, kui soovime tehisintellektiga ka edaspidi meie väiksest liivakasti-mõtteviisist kasu lõigata.

Ma tahaksin nüüd selgitada, kuidas meie poliitiline juhtkond näeb tehisintellekti. Möödunud aastal olin ma Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise digiteemade tippkohtumisel Tallinnas, ja tuleb tunnistada, et üritusel viibisid tol päeval ainult targad inimesed: volinikud, presidendid, peaministrid, kõrgemad ametnikud. Seal olid ka robotid. Starshipi lihtsad pakiveorobotid – täiesti rumalad asjad, peab mainima. Need robotid pakkusid tarkadele inimestele šokolaadi. Mis te arvate, mida need targad inimesed tegid? Loomulikult tahtsid nad robotitega pilti teha. Ja mis te arvate, kuidas nad seda tegid? Kas nad tegid seda, mida teeks normaalne inimene, kes teab, mida üks robot teha oskab? Näiteks astusid roboti ette, et see seisma jääks, tegid pildi ära ja lasid siis robotil edasi liikuda? Mis te arvate, kas nad tegid nii? Oskate arvata, mida nad tegid? Nad hakkasid robotit kutsuma: tule siia, ma tahan sinuga pilti teha! Näete, asi pole ainult selles, et peame hakkama mõtlema, kuidas arendada tehisintellekti, vaid me peame mõtlema ka sellele, kuidas kohandada meie ühiskonda kooseluks tehisintellektiga.

Küllap olete näinud Sophiat igal pool laineid löömas. Ta on niisama rumal nagu teie Siri. Kõigile meeldib temaga rääkida. Me pidevalt ülehindame neid olendeid meie seas, keda on üha rohkem ja kes on oma erilisel viisil üha targemad. Kuid teiselt poolt teame, et veel pikka aega pole nad singulaarsed. Mis tähendab, et nad on endiselt väga head mingis ühes asjas, kuid sügavalt autistlikud – kui kasutada inimmaailma terminit – kõiges muus, mida nad ühiskonnas meie keskel viibides teevad.

See on meie jaoks suur proovikivi. Kas oleme inimestena suutelised kohanema sellega, et need olendid saaksid turvaliselt meie seas tegutseda? Kas oleme õigusruumi loojatena suutelised kujundama oma inimeste ja ettevõtluse jaoks õigusruumi, milles oleks neid masinaid võimalik luua ja turvaliselt kasutada? Meie Eestis oleme mõistnud, et peame panema selle oma seadustesse. Sellepärast näeb meie liiklusseadus ette ka seda, et tänavatel liiguvad autod ja robotid koos, ning kes on süüdi, kui toimub õnnetus. See on ära kirjeldatud. Aga sellest ei piisa. Nüüd me mõistame seda. Me ei saa igavesti jätkata juba olemas oleva tehnoloogia seadustesse sisse kirjutamisega. See on liiga aeglane. Nii tuleb kogu aeg õigusruumi täiendada. Ja näha ette reegleid kõikvõimaliku tehnoloogia jaoks. Me ei saa seda teha. Aga kuidas seda siis teha?

Meie ettepanek Eestis on, et me teeme seadused igasuguste algoritmide ja inimeste jaoks, nendevaheliste suhete jaoks, nende ühiskonnas koos tegutsemise jaoks. Ja me ei mõtle ainult selliste asjade peale, et kui mõni robot põhjustab õnnetuse või satub õnnetusse, siis kes maksab kinni kahjud. Me mõistsime, et esiteks meie kui inimühiskond, me tahame, et tehisintellekt töötaks meie heaks ja meiega koos. Aga see tähendab, et meie mõtteviis peab täielikult muutuma selles osas, et nüüd on keegi, kes pole inimene, kuid mõtleb meist kui inimestest ja langetab otsuseid, mis mõjutavad meie elusid. Eesti seadusandjad ei tööta selle probleemiga veel väga aktiivselt, kuid Eesti avalikus sektoris on olemas töörühmad, kes iga päev selle teemaga tegelevad. Kuidas me sellist ühiskonda haldame? Ma olen kindel, et meil on Eestis mõned poliitikakujundajad, kes tunnevad suurepäraselt seadusandluse tarka kujundamist, milles Eesti on teiste riikidega võrreldes nii tugev. Olenemata sellest, kes võidab järgmised valimised, peab riik seda tegema Eesti inimeste jaoks ning seadustama inimeste ja algoritmide kooseksisteerimise meie ühiskonnas.

Miks ma seda räägin? Sest Eesti on täiesti digitaalne riik. Meie inimesed võivad esitada teenuste saamiseks avaldusi internetis, aga nad siiski peavad neid avaldusi esitama. Nüüd on nad tähele pannud, et erasektori firmad on juba hakanud ise, ennetavalt oma teenuseid pakkuma – inimeste eest hoolitsema, neile meeldetuletusi saatma. Jah, meie süsteem juba tuletab inimesele meelde, et juhiluba hakkab aeguma ja oleks vaja midagi ette võtta. Aga sellest ei piisa. Inimesed tahavad enamat. See, mida inimesed tahavad, on: te teate, et mul sündis laps, te teate, et mul on õigus saada Eestis kõigile makstavat lastetoetust, ja te teate minu pangakonto numbrit. Miks pean ma sisse logima ja avalduse esitama? Makske see mulle lihtsalt välja! Ent see viib meid reguleerimata alale. See on proaktiivne riik, see on algoritmide liitmine ja olemasolevate andmete analüüsimine, et langetada otsuseid inimeste kohta. Inimesele millegi tegemine.

Meil on juba üks uudne teenus. Meil on andmebaas Eesti pensionäridest ja on olemas ka nende aadressid, me teame, kes neist elab üksi, sest kedagi teist pole sellele aadressile sisse kirjutatud, ja me maksame neile automaatselt pensionilisa. Üksi elavaid pensionäre peetakse suuremas vaesusriskis olevateks kui teisi. See on proaktiivne teenus: pensionär ise ei pea avaldust esitama ja ta ei pea isegi teadma, et selline teenus on olemas. See toimub automaatselt. Otsuse langetavad kaks andmebaasi, kes teevad midagi inimesele. Kena. Seni, kuni tegemist on katseprojektiga, on võimalik seda teha ilma õigusruumi kohendamata.

Aga kas te arvate, et Eesti inimesed ei nõua enamat? Ma mainisin näitena lastetoetust. Eesti inimesed nõuavad üha enamat ja nad nõuavad seda sellelt, kes parajasti juhtub võimul olema. Selle tõttu näen mina praegu, et Eesti digiriiki veavad Eesti inimesed. Rahvas, Eesti riigi kodanikud on need, kes nõuavad enamat. Looge üha paremaid liivakaste uute tehnoloogialahenduste jaoks, mida saaksid kasutada inimesed mõlemas riigis.

Tegelikult pole see üldse nii lihtne. Nüüd tuleb õudne osa loost. Tehisintellekti pole lihtne reguleerida ja on vaja, et kõik inimesed avalikus sektoris mõtleksid tõeliselt õudsete stsenaariumite peale. Eestis me ei karda seda, sest oleme näinud nende saabumist ja me oleme harjunud uut, tarka tehnoloogiat omaks võtma. Mujal pole ma selles nii kindel. Ja ometi need masinad tulevad. Kui õigusruum pole paigas, siis varitsevad seda osa ettevõtlusest suured ohud.

Kaks aastat tagasi oleks seda olnud äärmiselt keeruline selgitada. Nüüd on seda selgitada väga lihtne. Kas Facebookil ja teistel on olnud suuri probleeme seadusandjatega paljudes riikides, sealhulgas USA-s ja Euroopa Parlamendis? Jah, on. Kas nad on rikkunud seadust? Ei, ei ole. Kas nad on kaotanud väärtust selle tõttu, et nende vastu on esitatud hulgaliselt süüdistusi? Jah, on. Kes on selles süüdi? Need firmad? Nad osutasid inimestele teenuseid, sealhulgas identifitseerimise teenust, mida riigid ei paku, välja arvatud mõned üksikud: Soome, Eesti, Luksemburg, Taani. Mõned riigid on vaevunud hoolitsema selle eest, et nende inimesed ei oleks üksi ja saaksid end ka internetis identifitseerida. Teised pole seda teinud. Ja kes on süüdi? Firmad.

Sellepärast on minu arvates väga tähtis, et meie Eestis juba mõistame, milline tehisintellekti-maailm võiks välja näha. Ja me loome tehisintellektiga arvestavaid seadusi. Jah, ma arvan, et endiselt kitsas mõttes, kuid siiski palju arenenuma jaoks, kui need pakirobotid, millega meie seadused juba arvestavad. See tagab kaitse inimestele, aga mitte ainult neile. Ka kapital, ettevõtted ja ideed on siis palju paremini kaitstud.

Ka Eesti geeniseaduse näide sarnaneb Facebooki näitega. Me oleme reguleerinud selle, kuidas andmeid võib rahvastiku tasandil koguda, kuidas neid võib mitmesuguste ravimeetodite arendamiseks, aga ka veebiarstide väljaõpetamiseks kasutada, ja teha seda kõike kaitstud kujul. Jah, Eesti kodanike geeniandmeid on võimalik kasutada kujul, mis on seaduses kirjeldatud. Ja see on turvaline! Paljud riigid peavad digitaalseid andmebaase, kuid enamasti peab neid erasektor. Kas nende andmete kasutamine on turvaline või varitseb sama oht nagu Facebookigagi? Ma arvan, et varitseb Facebooki-oht.

Sama kehtib ka tehisintellekti puhul. Kui riik pole kunagi mõelnud robotite peale, kes osutavad teenuseid puuetega inimestele või pensionäridele või väga vanadele inimestele, kes enam iseseisvalt hakkama ei saa, siis kas on turvaline luua vahend, mis on neile inimestele seltsiks ja abistab puuetega inimest? Ei, praeguses seadusruumis mitte. Sellega kaasneb mitmesuguste kohustuste tekkimise oht. See pole mõeldav enne, kui riik on korralikult läbi mõelnud, millised on selliseid vahendeid loovate firmade õigused ja kohustused. Näiteks peate teie seadusandjana läbi mõtlema, millal on täpselt see hetk, kui tehisintellektiga masin ühiskonnale üle antakse. Kas see töötab järelevalve all, mis tähendaks, et jah, võib ju olla sadu selliseid roboteid, kes puuetega inimeste kodudes nende eest hoolitsevad, aga kusagil on üks järelevaataja? Või on inimesed masinate hoole all ilma igasuguse lisajärelevalveta? Need on kaks erinevat olukorda.

Selles, mis sobib ja mis ei sobi, on vaja õigusselgust. Väga lihtne on öelda, et reguleerime ära. Tuleb võtta kogu vastutus, keegi peab vastutama, kui midagi viltu läheb. Loo lõpp. Teine asi on öelda, et need asjad võivad neile inimestele ohtlikuks osutuda. Kui Siri või Sophia või need pakirobotid teevad midagi rumalat, siis on see armas. Me naerame selle üle. Samas kui selline robot hoolitseb puudega inimese eest ja teeb midagi rumalat, siis võib lugu minna inetuks ning me ei naera selle üle. Kuidas seda reguleerida? Ennekõike on esimeses etapis äärmiselt oluline öelda, et need asjad tohivad tegutseda, aga mitte nii iseseisvalt nagu isesõitvad autod.

Kas võiks olla mõistlik öelda, et keelame lihtsalt ära, sest nad pole turvalised? Jah, aga nad on palju turvalisemad kui inimestest autojuhid. Kuid kas peaksime nad ilma korraliku järelevalveta meie ühiskonda lahti laskma? Või nõuame esialgu, et kusagil peaks olema järelevalvet tegev inimene? Jah, igasse bussi pole bussijuhti vaja, aga viiekümne peale ühte võibolla oleks? Meie kui õigusruumi teenäitajad peame sellised olukorrad oma kodus läbi mõtlema. Eestis me mõtlemegi selle peale. Ma loodan, et ka mujal valitsused mõtlevad sellele. Aga kindel ma selles pole. Meie mõtleme ja ma olen kindel, et see võib katalüüsida ka Põhjamaade majandusmudeli muutumist globaalselt konkurentsivõimelisemaks, sest meie loome teie jaoks omamoodi tehisintellekti liivakasti. Kiiremini, kui see muutub kättesaadavaks mujal. Kuna te juba olete siin, siis saate teie sellest rohkem kasu lõigata kui näiteks Itaalia kapital. Ka nemad võivad seda teha, aga teie olete lähemal ja meie majandusega tihedamalt seotud.

Meie Eestis propageerime oma digilahendusi kõikjal maailmas. Juba üle kümne aasta on meil E-riigi Akadeemia, mis koostöös UNDP-ga tutvustab neid teenuseid kõikjal maailmas. Me oleme neid tutvustanud Aafrika riikidele arenguhüppe saavutamiseks, me tutvustame neid Kariibi mere piirkonna riikidele vastupidavuse parandamiseks, kuna nende registrid upuvad pidevalt orkaanides. Me töötame sellega väga paljudes riikides, eriti tegelevad sellega meie ettevõtted. Me ei taha jätta oma ettevõtteid üksi maailmas, kus arusaamine sellest, kuidas rahvusvaheline õigus e-riiki kaitseb, pole ei selge ega paigas. Sellepärast, kuigi meid on 1,3 miljonit ja meie ressursid pole kuigi suured, peame minema Eestist välja ja oma ettevõtteid kaitsma, arendades selliseid süsteeme Pärsia lahe riikides, Aafrikas ja mujal. Tagamaks seda, et keskkonnad, mida nad teiste riikide jaoks loovad, et tekitaks neile hiljem õiguslikke probleeme.

E-valitsemise mudel muudab riigi, eriti avaliku sektori, küberrünnakute ees haavatavamaks. Kes tahes võib varastada mis tahes riigi pabereid, kuid me oskame sel puhul käituda. Lisaks pole see arvatavasti ka nii suur oht riigi suveräänsusele, sest paberitest on võimalik teha koopiad, see võtab aega, ja inimesed ei oota, et paberipõhised teenused toimuksid päeva pealt, mistõttu nad pole ka ülemäära pettunud, kui peavad järgmisel kuul uuesti tulema. Digimaailmas on kaalul suveräänsus, kui keegi peaks teid ründama. Kas tahame, et meie ettevõtted oleksid vastutavad, kui nad on loonud kusagil e-riigi, mis seejärel langeb välise rünnaku alla? Või tahame, et õigusruum oleks niisuguste olukordade puhul selline, et oleks ära kirjeldatud, kuidas meie analoogmaailma seadused, mis kaitsevad rahvusvaheliselt meie suveräänsust, kehtivad kübermaailmas. See oleks esimene samm.

Teine samm oleks see, kuidas me rünnaku korral reageerime. Oletame näiteks, et toimub rünnak minu digitaalse ökosüsteemi vastu. Millised õigused on mul enda kaitsmiseks? Ma ütleksin, et see on täiesti katmata ala. Ma võin ju näha, et rünnak tuleb mingist riigist. See riik aga teatab mulle, et pole suuteline ründajat maha võtma. See on digitaalselt läbikukkunud riik. Nii me selliseid riike kutsume. Kas ma võin siis ise minna teda maha võtma? Millised karistused võivad sellega mulle kaasneda? Ma ei tea! Sellepärast näeme, et kui tahame seda edasi viia, siis on meil vastutus inimkonna ees, meie enda ettevõtete ees, ja teie ees, kui te tegutsete koos meiega, mida te ju teete. Vastutus viia see arutelu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogusse, püüda saavutada rahvusvahelist mõistmist ja teadlikkust sellest, kuidas rakendada analoogmaailma seadusi kübermaailmas. See on meie kohustus, sest me oleme juba digimuutuse läbi teinud riik. Me teeme seda laiendusena sellele, mida me oleme loonud Eestis. Meie e-riigi seadusandlikule ökosüsteemile, mida me nüüd arendame ka tehisintellekti jaoks. Meil on vaja seda kaitsta.

Muidugi kui mõtleme tehisintellekti peale ka rahvusvahelises sõjapidamises – ja nüüd ma tahan teid tõeliselt hirmutada. Kujutlegem, et on olemas väike tehisintellekti-ussike. Ja see väike tehisintellekti-ussike on ette nähtud kusagil kahjustama tuumarelvi. Me teame, et sedasorti ussviirusi on juba kasutatud, kuid nad pole mitte intelligentsed, vaid algoritmipõhised. See pole midagi ennekuulmatut, seda on juba olnud. Nii et kujutlegem, et meil on tehisintellekti-ussike, üpris terane. Me oleme õpetanud ta midagi selles süsteemis tegema. See tark ussike läheb sinna sisse, aga me oleme ta välja õpetanud informatsiooni põhjal, mida arvame, et ta võiks sellest süsteemist leida, mis tavaliselt sellises süsteemis võiks sisalduda. Aga teate, mis? Meie väike tehisintellekt leiab süsteemist midagi muud. Võtame jälle ühe väga tavalise olukorra. Keegi on saastanud süsteemi sellega, et on lugenud uudiseid sellest arvutist, mida kasutatakse süsteemi opereerimiseks. See on rangelt keelatud, kuid seda tehakse pidevalt. Selline täiesti tavaline küberhügieeni juhtum. Niisiis, meie väike tehisintellekti-ussike siseneb süsteemi ja näeb seal neid uudiseid. Mille ta liidab nüüd sellele infole, mis tal süsteemi kohta on, ja infole, mis tal on oma ülesande kohta süsteemis, mis on, et tal tuleb sellele süsteemile midagi teha. Mis seal siis nüüd kirjas on? Teeme meie juhtumi veidi huvitavamaks. Seal on kirjas, et ÜRO riigid kogunevad hääletama tehisintellekti militaareesmärkidel kasutamise keelustamise üle. Et mis meil siis nüüd on? Meil on väike tehisintellekti-ussike, mis teab, et ta asub militaarobjekti sees, seetõttu teab ta, et ta on militaareesmärkidel kasutatav tehisintellekt. Ja ta loeb, et keegi kavatseb ta keelustada, tappa. Mida ta teeb?

Kas me oskame sellele vastata? Tänapäeval, meie õigusruumis, rahvusvaheliselt? Ei, ei oska. Kas me oskame siis vastata vähemalt sellele, kuidas me tehisintellekti loomist seirame? Olemasoleva tehnoloogia peale mõeldes on see ilmselt võimalik kahel viisil. Üks on see, et leiame musta augu, kuhu kaob energia. Seega kas meil on süsteeme, mis võimaldaksid saata jälgimismissiooni mingisse punkti põhjusel, et keegi tegeleb seal arvatavasti tehisintellekti loomisega? Teine võimalus on, et saame füüsiliselt jälgida närvivõrkudel põhinevaid arvutisüsteeme. Kui need on piisavalt suured, on oht, et keegi võib tegeleda tehisintellekti loomisega. Mis käivitaks rahvusvahelise jälgimismissiooni? See võib juhtuda mõnes riigis, aga see võib juhtuda – ja minu nõunikud väidavad, et juhtub – hoopis erasektoris. Kas meil on jälgimisruumi seesuguse tõeliselt singulaarse tehisintellekti loomise puhuks? Ma arvan, et ei ole. Kuid meie, poliitikud, mõtleme nende asjade peale, me oleme sellega veidi ees.

Just sellepärast arvan ma, et me ei tohiks teha reegleid, seadus seaduse järel, tuimalt praeguse tehnoloogia, näiteks pakirobotite jaoks. Kui mõtleme singulaarse tehisintellekti terminites ning teeme reeglid singulaarsuse ja tehisintellekti jaoks – nojah, spetsialistid ennustavad, et 50-protsendilise tõenäosusega on selline tehisintellekt praeguse sajandi teiseks pooleks olemas –, siis oleme automaatselt katnud kõik autonoomsed ja automatiseeritud süsteemid, mis on juba praegu olemas. Seega muutub meie õigusruum lubavaks ning samal ajal inimkonda kaitsvaks. Ma tunnistan, et selle ära tegemine globaalselt võtab aega, ja meid on kõigest 1,3 miljonit. Kui Põhjamaad meiega ühinevad, siis on meid palju rohkem, kuid ma arvan, et meil kõigil seisab ees hulk tööd. Me võime luua sellise lubava õigusruumi Põhjamaades. Et tagada tehnoloogiline areng, meie inimeste turvalisus, nende andmete turvalisus ning ettevõtete ja investeeringute turvalisus.

Ma arvan, et teil on vaja olla selles liivakastis koos meiega. Jah, Eesti on arvatavasti veidi ees õigusruumi kujundamisel, kuid me vajame võimendust ja teie – teised Põhjamaad – olete parim kiire võimendus. Teie firmad juba teevad meiega koostööd, te nõuate oma avalikult sektorilt samasugust arengut ja teenuseid ning seetõttu sulandub Balti, Eesti digi-liivakast kokku Põhjamaade, Skandinaavia sotsiaalmajandusliku ruumiga, ning üheskoos seisame 21. sajandis. Maailma kõige arenenuma piirkonnana. Kui me oma kaardid õigesti välja mängime.

Teie tegite osa oma tööst ära sel ajal, kui meie olime okupeeritud. Me väga tahtsime teile järele jõuda ja sellepärast õppisime õigusruumi loovalt kujundama. See on meie eelis. Paneme need kaks asja kokku ja loome võitmatu tiimi. Ja just seda ma tahaksingi, et me teeksime. Ennekõike on Eesti riik, kus me peame kindlalt lugu põhimõttest, et avalikus sektoris me loome õigusruumi ja teie, kõik ettevõtted, kasutate seda ruumi. Ei enamat.

Tere tulemast Eestisse, kes pole seal varem käinud!

Tänan kuulamast!

Kõne peeti inglise keeles ja on tõlgitud eesti keelde.