- Reset + Prindi

Vabariigi President Vabadussõja alguse 100. aastapäeval Riigiküla lahingu monumendi juures

28.11.2018

Kallid sõbrad sel kaunil talvisel hommikul!

Nüüd lõkkele leegib! mis peitnud rind,
Kõik pilksed need aastate sajad!
Nüüd võitleme vabaks sind, isade pind,
Sull´ ehime heledad majad!

Kes arad ja loiud, veel orjena suutvad –
Kuid julgete käed, need pilvini puutvad!

Nii kirjutas Anna Haava sada aastat tagasi, novembris 1918. Ajal, kui siit mõne kilomeetri kaugusel Joala väljal algasid esimesed lahingud pealetungiva Punaarmee vastu. Ajal, mil käes oli Eesti ajaloo saatuslikem tund. Kui kaalukausil oli mitte ainult Eesti riigi, vaid võibolla ka meie rahva püsimajäämine. 

Vabadussõja algus oli selle sõja üks süngeimaid hetki. Oma riik ja oma sõjavägi olid alles sündinud. Puudus oli absoluutselt kõigest. Eesti ühiskond oli neli aastat kestnud ilmasõjast väsinud. Palju oli neid, kes pidasid võitlust ülekaaluka vaenlase vastu ette kaotatuks. Esimene üldmobilisatsioon rahvaväkke kukkus sisuliselt läbi. Ka rahvusvaheline üldsus ei teadnud Eestist tollal midagi. Meie esimesed diplomaadid pidid Läänes seisma üldjuhul suletud uste taga. Väga kerge oleks sel hetkel olnud valida esmapilgul lihtsam lahendus – jääda koduseinte vahele, loobuda vastutusest ja alistuda saatusele. 

Neid Anna Haava mainitud pilvini puutvaid julgeid käsi ei olnudki sel hetkel väga palju. Kuid neid siiski oli. Need olid eelkõige koolipoisid, vabatahtlikud ja ohvitserid, kes vaatamata lootusetule olukorrale võtsid siiski endale vastutuse Eesti tuleviku eest ning andsid siin Narva all vastasele esimesed lahingud.

Need olid ka vastutustundlikud ja otsusekindlad poliitikud Tallinnas, kes vaatamata erimeelsustele ja vaidlustele leidsid, et nendest midagi sõltub. Ja kes langetasid raskema otsuse – hakata vastu. Vaid päev enne Vabadussõja algust ametisse astunud uus ajutine valitus oli pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsi kaudu öelnud: „Ei ole meil küllalt arusaamist oma rahva tulevikust, ei pane meie kõik vaimlised ja varalised jõud kodumaa kaitseks liikuma, siis on ka meie iseseisev tulevik väga kahtlane.“

Need toona tehtud julged otsused muutsid Eesti rahva jaoks ajaloo kulgu. Otsus vastu hakata tähendas, et vaenlane ei saanud takistamatult Tallinnasse marssida. Vabatahtlike ja koolipoiste vastupanu tõmbas kaasa rahvamassid ning Vabadussõja tipphetkeks oli Eesti lipu all juba 100 000 meest.

Välismaailmale demonstreeris vastupanu, et eestlased tõesti tahavad ja väärivad iseseisvust ning omariiklust. Ning see omakorda aitas kaasa välisabi ja rahvusvahelise tunnustuse saavutamisele.

Need, head kaasmaalased, on ka Vabadussõja põhilised õppetunnid meie tänasele ühiskonnale. Me suudame kõike, kui vaid tahame ja julgeme. Otsus osutada vastupanu ülekaalukale agressioonile on alati raske, kuid sellest loobumine on alati katastroofilisemate tagajärgedega. Meie enda tahe ja panus on eelduseks, et ka teised meid märkaks, tõsiselt võtaks ja toetaks. Aga meie suurus ja geograafiline asukoht tähendasid nii sada aastat tagasi kui ka täna, et ilma diplomaatilise koostööta ei saa relvastatud võitluse lõpp olla meile õnnelik. Aga ka rahvusvahelise kogukonna töös kaasalöömine eeldab järjekindlust, riigimehelikkust, püsivust, julgust. Oskust seletada, miks me midagi teeme.

Eesti iseseisvus põhineb ühel väga lihtsal lausel – „Ei iial enam üksi“. See aitas meid 100 aastat tagasi, kui meie enda vaprus ja tublidus tõi meile abi. Täna on see meile mõneski mõttes ette antud, kuid hoiame siis seda, et me ei oleks iial enam üksi.

Kuid täna 100 aastat tagasi oli see kõik alles algusjärgus. Vaatamata Narva all kantud tõsistele kaotustele hõivas Punaarmee siiski linna. Eesti rahvavägi alustas pikka taandumist Tallinna suunas. Aga see oli siiski plaanipärane taganemine, mis võimaldas aega võita, oma jõude koondada, liitlaste abivägedel meile appi jõuda. Ja edasine on juba ajalugu.

Ärgem siis unustagem neid julgeid käsi, kes tänasel päeval 100 aastat tagasi vabaduse poole küünitasid. Ja kellest nii mõnelegi jäi see päev siin Narvas ka viimaseks. Me võlgneme neile väga palju. See on meie tänane vastutus – hoida seda, mida nemad alustasid.