- Reset + Prindi

Eesti Rahvusraamatukogu 100. sünnipäeval

Eesti Rahvusraamatukogu 100. sünnipäeval © Teet Malsroos

22.11.2018

Austatud direktor, kultuuriminister, head raamatusõbrad!

Lugemine on läbi aegade olnud luksus ja privileeg. Mitte raamatu hinna tõttu, ehkki omal ajal ja kindlasti kohati ka praegu võib seegi mõne inimese jaoks kõrge ning kättesaamatu olla. Küsimus oli ajas, mida lugemise jaoks tarvis läks, ja aeg on alati olnud kõige hinnalisem vara. Need, kes pidid päevas 12 tundi või enamgi veel tööd murdma, ei lugenud raamatuid, neil polnud selleks jaksu. Kui pikk tööpäev lõppes, varisesid nad voodisse, et varavalges taas tõusta, minna põllule, tehasesse, kaevandusse – millal sa siis veel raamatu kätte võtad? Lugesid inimesed, kes võisid endale seda lubada. Kes ei pidanud endale kümne küünega elatist teenima. Kellel oli vaba aega.

Eesti talupojad ei lugenud kuigi palju, ehkki nad võisid lugeda osata. Neil polnud mahti. Vargamäe Andres uuris õhtuti pühakirja, aga võimatu on ette kujutada teda keset päeva kännul istumas ning mõnda romaani nautimas. Mõisnikud olid need, kes istusid härrastemaja verandal, raamat põlvedel, mõisnikud ja mõisapreilid. Nii tundus õige. Lugemini oli härraste asi, matsid harisid põldu. Lugemishimuline talupoeg näis mingi veidra elukana, temas nähti isegi ohtu. Milleks talle raamat, see ainult raiskab tema aega ja tarvilikud tööd jäävad tegemata. Pealegi – kes teab, mida ta sealt raamatust välja loeb ja millised järeldused teeb! Parem karta kui kahetseda!

Kuid keelud ja käsud ei aidanud. Vargamäe Andrese poeg Indrek juba luges raamatuid,  nautis ning armastas neid. Inimesed ihaldavad ikka keelatut ja kättesaamatut. Raamat oli parema elu sümbol, raamat oli vabaduse sümbol. Vabadus kurnavast füüsilisest tööst, teise sunni all elamisest. Vabadus olla iseenda peremees ja kulutada oma aega nii, nagu ise soovid.

Tänasel päeval pole raamatu lugemises pealtnäha justkui midagi elitaarset või privilegeeritut. Kauplused on raamatuid maast laeni täis, vali välja endale meelepärane, osta ja loe. Ehk siis tule raamatukokku ja loe siin. Aga inimese aeg pole ometigi odavamaks läinud. Ikka on kuhugi rutt, nii palju on tarvis teha ja korraldada, olme lööb üle pea ja ametikohustused täidavad terve päeva. Kõikvõimalikud pealetükkivad ning esmapilgul nii põnevad meelelahutused peale selle. Seetõttu on ka täna päris suur luksus leida piisavalt vaba aega, et lugeda raamatuid.

Raamatukogud on aga õnneks selliseid inimesi täis. Nad tulevad siia, loevad, mõtlevad, veedavad raamaturiiulite vahel pikki tunde. Raamatukogudest ei joosta läbi, siin ei kiirustata.

Raamatukogud ongi tänapäeva mõisad ja paleed, aga õnneks on meist igaühel nüüdsel ajal võimalus ise valida, kas elada nagu härra, kes leiab aega raamatute lugemiseks, või nagu keegi, kes seda aega ei leia. Kedagi ei sunnita, kedagi ei keelata. Raamatukogude uksed on kõigile valla.

Kasutagem seda võimalust ohtralt! Aitäh!