- Reset + Prindi

Konverentsil „Kuidas elad Eestimaa laps? Lapsed muutuvas digimaailmas“

22.11.2018

Head lastekaitsjad!

Rääkides lastest muutuvas digimaailmas, nagu on seekordse konverentsi pealkiri, on muidugi oluline meeles pidada, et laste jaoks ei ole meie tänane maailm DIGImaailm rohkem kui mõned põlvkonnad tagasi sündinutele oli nende lapsepõlvemaailm näiteks ELEKTRImaailm. Ma ei tea, kas toona korraldati konverentse, kuidas siis lapsi teistmoodi kasvatada nüüd, kus tuli põleb toas koguaeg. Millegipärast arvan, et ei korraldatud, aga meil on see õnn ja võimalus. Kindlasti on see suur muudatus meie endigi jaoks, et kuidas nüüd oma väledate näppudega sõpru aidata.

Midagi ei ole teha, see on lihtsalt nende maailm koos kõigi võimalustega, mida elu parajasti pakub. Jah, tehnoloogiatsükli lühenemine tähendab tõesti, et maailm muutub kiiremini kui kunagi varem, nüüd juba ühe inimese lapsepõlve jooksul rohkem kui veel äsja terve pika eluga. Aga teistsugust, staatilisemat maailma polegi meie lapsed kunagi kogenud
ning pole mingit märki, et nad ei suudaks või ei tahaks nende muutustega kaasas käia.

See ongi nende maailm, kus tehnoloogia vananeb viie, maksimaalselt kümne aastaga. Kui vaatame maailma, kust meie tuleme, siis 20. sajandil läks tõesti petrooleumilamp moest ära, aga kõik muud tolle sajandi tehnoloogiad läksid lihtsalt efektiivsemaks, aga lootusetult ja moraalselt ei vananenud. Seetõttu oli ka üsna selge, kuidas lapsi kasvatada ja mille jaoks neid ette valmistada. Täna see nii selge ei ole ja meil tuleb sellega leppida ja arvestada.

Seega on tegu eelkõige meie, täiskasvanute proovikiviga, kuidas me suudame neis muutustes oma rolli täita, mis kunagi ei muutu – olla oma lastele toetavaks, armastavaks ja huvitavaks kaaslaseks.

Konkurents on tihe, sest lapsel on palju teisi huvitavaid kaaslasi, näiteks juutuuberid siit ja sealt maailmas, kes tihtipeale räägivad keeles, mida me ise tingimata ei oska.

Aeg, mis meil on oma laste kasvatamiseks, on liiga lühike, et kulutada seda nostalgitsemisele teemal, kuidas olid asjad siis, kui meie väikesed olime. Veel vähem on kasu digivahendite süüdistamisest selles, et meie lastel on teistmoodi maailmapilt ja käitumine.

Ei ole mõtet lubada või keelata kasutada digivahendeid premeerimis- või karistusvahendina. Laste jaoks on need tavaline elu osa ja digivahendid tuleb teha üha rohkem ka hariduselu osaks.

Mulle meenub oma lapsepõlvest, et üks levinumaid etteheiteid, mida mina kodus kuulsin, oli see: „Pane see raamat ära, tee midagi kasulikku!“ Maailm ei muutu.  

Ärme unusta, et isegi kui nimetame praegust digimaailmaks, on digi endiselt vaid osa sellest maailmast ning sugugi mitte süüdi kõiges halvas, mille eest oma lapsi kaitsma peame.

Tehnoloogilised seadmed meie ümber teevad ära kõik selle, mida me ise teha ei taha, sest see on tüütu, igav ja koormav. Meie inimestena saame spetsialiseeruda sellele, et olla inimene. Üks asi, mida me kindla peale oskame kogu aeg masinatest paremini, on suhelda teiste inimestega. Armastada teisi inimesi, hoolida teiste inimeste muredest. Selles asjas oleme ja jääme kindlalt paremaks. See on ka peaaegu ainuke asi, mida saame oma lastele kindlalt õpetada: „Me ei tea, mida tulevik tehnoloogiliselt toob. Võimalik, et te püüate selle käigus tulla toime ka keeruliste kliimamuutusi puudutavate küsimustega. Aga te peate oskama üksteisest hoolida, märkama teiste inimeste muresid, panema ennast teiste inimeste kingadesse, aga ka ennast selles maailmas kehtestama.“ See on see inimeseks olemise funktsioon, mida me jätkuvalt ja sõltumata tehnoloogilisest faasist saame ja peame oma lastele õpetama.

Oleme kogunenud siia rääkima laste kaitsmisest. Kõige selles uues tehnoloogias on omad nüansid, mis võimendavad neid probleeme, mis on juba olemas. Räägime kõige valusamast. Eestis registreeriti eelmisel aastal üle 500 last kahjustava seksuaalkuriteo. Sada last langes vägistamise ohvriks. Ja me teame, et seksuaalkuriteod on kõige varjatum, teatamata jääv kuritegu.
Kolmandikul juhtudel oli teo toimepanijaks lapse pereliige või sugulane,
pooltel mõni muu tuttav.

Me teame, et sellised asjad juhtuvad ja internet võimendab neid riske kuriteo ohvriks sattuda.

Sõnalist, füüsilist või küberkiusamist – see tähendab korduvat ja tahtlikku tegu, mitte juhuslikku halvastiütlemist või haigettegemist – on kogenud viimase paari kuu jooksul iga kaheksas meie 4.-6. klassi lastest, poisid veidi rohkem kui tüdrukud. Ka siin moodustab küberkiusamine pigem väikese osa ning enamikul juhtudel oli see üheks täiendavaks kiusamisviisiks.

Digimaailmal on siin oma osa ja peame õpetama oma lapsi nii nagu meid õpetati – et võõrastega ei tohi kaasa minna ega pole vaja nendega pikemalt vestlema jääda. Digimaailmas peame alati meelde tuletama ka seda,
et “võõras” võib olla ka toreda omavanuse mängusõbrana või vestluskaaslasena esineja. Kui vahel on nii, et uute tehnoloogiate tulek lahendab ära vanad probleemid, siis siin näeme, et nad tegelikult kumuleeruvad.

Kõige parem kaitse nende ohtude eest on aga alati siinpool ekraani oma laste jaoks olemas olemine. Mitte lihtsalt ütlemine, et oleme nende jaoks olemas, sest lapsed õpivad väga kiiresti vaikima, kui tajuvad, et meid neid tegelikult ei kuula. Hiljutine Praxise uuring laste ja vanemate seas näitas, et kuigi pea 9 last 10st leiab igas oma nädalas midagi rõõmustavat ja on rahul oma sõpradega, tunneb kolmandik end iganädalaselt ka üksikuna ning veerand leiab, et neil pole oma murest kellegagi rääkida (eesti keelest erineva emakeelega laste seas veel rohkem).

Me teame, et murel on kaksikvend, lootus. Mul on hea meel näha, et koolides, kus tegutseb Kiusamisvaba Kooli algatus, on kiusamist märgatavalt vähem, ning ma soovin neile jõudu laienemisel, et see end toimivana tõestanud programm jõuaks kõigisse koolidesse. Mul on hea meel, et lisaks mullu katseprojektina avatud Tallinna lastemajale, kus väärkoheldud laps saab abi, ilma et teda eri asutuste vahel solgutataks, tegutseb sarnane maja sellest sügisest ka Tartus ning loodan, et ka see saab kättesaadavaks igal pool, kus vaja.
Tervise Arengu Instituudi programm “Imelised aastad”  aitab nii eesti- kui ka venekeelseid lapsevanemaid sel sügisel rohkem kui tosinas linnas-vallas.
Mõelgem ja arutagem, kuidas neid ja teisi end tõestanud tegevusi laienemisel aidata.

Soovin teile jõudu, sisukat ja huvitavat konverentsipäeva. Ja ärme kunagi unusta seda, et ükskõik, millise tehnoloogia pealt maailm jookseb, siis meie, inimesed, jookseme armastuse ja hoolimise pealt.