- Reset + Prindi

Vabariigi President IX Eesti Spordi Kongressil

IX Eesti Spordi Kongress - kuidas lapsed sportima saada?
IX Eesti Spordi Kongress - kuidas lapsed sportima saada?
© Vabariigi Presidendi Kantselei

15.11.2018

Tere hommikust, kallid spordisõbrad ja spordirahvas!

Sportlastele on ju teadupärast omane rohkem tegusid ja vähem juttu, sellepärast on sümptomaatiline, et Eesti Spordikongress ei toimu mitte igal aastal, aga piisava sagedusega selleks, et vaadata, kuhu on ühiskond liikunud, muutunud ja kuidas saavad spordihuvilised inimesed omalt poolt meile kõigile kasulikud olla. Kui võrdleme kasvõi iseseisvuse taastamise järgsete aastatega, kui autostumine Eestis seisis alles ees ja isegi telekanali vahetamiseks tuli, oh õudust, püsti tõusta, siis tänaseks on olukord palju muutunud ja spordist on saanud vähem hobi ja rahvusliku uhkuse küsimus ning rohkem hügieeniküsimus. Me kõik teame, et pea ei tööta, kui jalad pole liikuda saanud.

Head osalejad, sportlased ja spordisõbrad!

Meid siin ühendab see, et armastame liikumist ja meil on tugev sisemine vajadus – ka täna õhtul, novembris, tõmbame jalga rattakingad või jooksutossud ja läheme – läheme metsaringile, asfaltringile kasutama tänapäeva võimalusi. Ja kuigi suurem osa eestlastest eelistab endiselt liikumisharrastusega tegeleda omaette, siis päevadel, mil kohtume stardis Tallinna või Eesti maastiku maratonil, Tartu linnamaratonil, ratta- ja rulluisumaratonidel, suusasõitudel, siis on meie tuhandetele isiklikele eesmärkidele lisaks alati peidus ka eeskuju oma lastele, oma lastelastele. Ja see on sama põhjus miks igal järgmisel aastal koos pere ja sõpradega tagasi tulla.  

Jaapani kirjanik ja muide ka jooksusõber Haruki Murakami on kirjeldanud jooksmist kui rahulolu saavutamist läbi selle, et oled andnud endast parima ja avastanud protsessi käigus enda juures midagi, millest sul varem aimugi ei olnud. Küsimus on seega iseendale seatud standardites ja nendele vastamises ning ületamises.

Minule on lapsest saati meeldinud midagi teha, aga tunnistan ausalt, et mulle ei ole kunagi meeldinud võistlemine ja sellega seotud võistluspinge. Sellepärast kuulun nende hulka, kelle jaoks on sport meeldiv võimalus puhata ja tunda rõõmu iseenda mõtetega olemisest või siis sõpradega mõtete vahetamisest. Uskuge või mitte, aga minu arvates on kõik spordialad peale ujumise seltskondlik tegevus. Mina ei ole õppinud ujudes rääkima, aga kõik muu sport on ju alati seltskondlik tegevus.

Me teame, et raamatute olemasolu teismeliste kodus mõjutab nende vaimset võimekust ja samamoodi on laste ja noorte liikumisharjumuste kujunemisel kodul hindamatu roll. Kas vanemate igapäevarutiin lõpeb lihtsalt kodus teleka ees või võetakse paar kordagi nädalas ette ühiseid jalutus- jooksu- ja matkaretki? Isegi kui see teismeline ise ei tule meiega pikale jooksuotsale kaasa, sest tema mängib jalgpalli ja teeb muid asju, siis sellegipoolest – kui ta näeb kodus, et vanemad vaidlevad paar korda nädalas selle üle, kes hoiab lapsi ja kes saab trenni minna, siis kujuneb tal arusaam, et enese liigutamises on midagi toredat.

Kodune eeskuju määrab selle, kuidas meie lapsed täiskasvanuna oma tervisega ümber käivad ja sellest sõltub palju asju ühiskonnas. Näiteks see, milliseks kujuneb Haigekassa koorem tulevikus just nende kulude osas, mis on ennetatavad ja ärahoitavad. Ilmselgelt peame iseendale seadma sellised standardid, et meie järelkasv oleks tervem, liikuvam ja elaks pikema ning õnnelikuma elu. Oma positiivse liikuva eeskujuga seda teeme. Loomulikult on tore ka võistelda ja siin on paljud sportlased meile rõõmude ja põnevuse allikaks, aga tähtis on ka lihtsalt see, et lapsed käivad trennis ja nende koordinatsioon paraneb.

Mul oli hiljaaegu võimalik näha ühes maailma enimarenenud riigis seltskonda noori inimesi ja mulle tundus, et neist keegi ei olnud kunagi trennis käinud, sest nad olid suhteliselt kohmakad ja koordineerimatu liikumisega. Ja selgus, et tõepoolest ei ole selles ühiskonnas lastel trennis käimise kommet. Kui sul ei ole liikumisharjumust ja sa kasvad kivikõrbes, kus sa ei ole saanud isegi ühegi puu otsa ronida, siis seda on tegelikult näha. See näitab, et meil on võimalik ühiskondlikus arengus jõuda sinna, et inimene on saanud oma elu ära elada mõeldes, aga mitte liikudes. Mul oleks väga kahju, kui meie peaksime kunagi sinnamaani jõudma.

Lisaks kodule veedavad lapsed lõviosa ärkveloleku ajast koolis ja sellest eeskujust ei saa kuidagi mööda minna. Kehalise kasvatuse tund peaks tekitama lapses muu tunde, kui paljudes minu põlvkonna inimestes.

Minu saja meetri jooksuaeg paigalt stardist on masendavalt halb, see ei ületanud mitte kunagi isegi kolmeks vajaliku normatiivi piiri. Ja mulle tundus juba toona karjuvalt ebaõiglane, et kuigi minu pikad suusa- ja jooksuajad olid minuteid paremad sellest, mis oli vaja viie saavutamiseks, siis kuna minu saja meetri aeg oli sellest sekundi või paar aeglasem, sain alati viimasesse veerandisse kehalise lihtsalt kolme. Kui ma just ei juhtunud olema kehalisest vabastatud. Ju ma siis olin, sest ega ma seda kolme ka sinna tunnistusele ei tahtnud. Mina arvan, et nii ei tohi kindlasti koolis olla.

Trennis käivate lastega on kehalise kasvatuse õpetajatel tunnis väga vähe tööd, sest kõikvõimalikud seatud normid on nende jaoks põnev väljakutse. Kõikide teiste laste jaoks, kellel püsivat väljakujunenud liikumisharjumust ei ole, on kooli kehalise tund koht, kus saab seda armastust tekitada. Hästi oluline on, et laps saaks hinnatud-mõõdetud selle järgi, et ta on ületanud iseennast.

Meie suured ei peaks kohtlema neid teisiti kui iseendid. Kui meie läheme rajale, siis oleme väga rahul sellega, kui iseennast ületame. Meie vanuses öeldakse, et kui aeg on sama, mis eelmisel aastal, siis on jubedalt arenetud. Sellist tunnet peame pakkuma ka oma lastele. Peame hindama nende tahtmist ja kaasategemist, et kehalise kasvatuse tund teeks rõõmu.

Asjad koolis ei ole muidugi enam nii, nagu nad olid meie ajal ja me liigume paremuse poole. Siiski lihtsalt kehalise kasvatuse tundidest jääb väheks. Näiteks saab mõnes koolis ka vahetundides õue.

Tegelikult peame mõtlema ka suurte rahvuslike initsiatiivide peale, mis võiksid tuua lapsi massiliselt liikuma ja mõne alaga tegelema. Mis alad need siin Eestis on, see on teie arutada ja otsustada. Lihtsalt mudelina saab mõelda Islandi peale – sealse jalgpallikoondise imelised mängud ja peadpööritav edu on kogu vana maailma neile kaasa elama pannud. Seal on vähe inimesi ja iga laps loeb nii, nagu meilgi ning kõiki lapsi püütakse arendada selliselt, et keegi ei läheks kaduma ja võetaks arvesse iga lapse füüsilise arengu eripärasid.

Muidugi ei saa kõigist tippjalgpallurit ja -käsipallurit, isegi mitte Islandil, aga saavutusspordi püramiid põhineb laial kandepinnal. Sellel, et häid treenereid on juba laste- ja noorteklassides. Et on üleriigiline kõikehõlmav armastus liikumise ja füüsilise aktiivsuse vastu ja et seda toetatakse. Riik ja kohalikud omavalitsused on Islandil muuhulgas leidnud üheskoos töötava mudeli, kus ükski sisehall ega spordiväljak ei ole võistlustest vabal ajal liikumishuvilistele lastele suletud – kõik võivad minna palli toksima ja sõpradega aega veetma. Ka meie peaksime vaatama, et me oma uusi spordiväljakuid peale valmimist lukku ei paneks. Kui korvpalliväljakul on aed ümber ja see on lukus, siis ei saa lapsed sinna minna viite miinust mängima. Ja ma arvan, et see on oluline probleem. Me teame kõik, et ka Lõvide jalgpallimeeskond sai alguse sellest, et Mustamäel Vilde tee tagumises otsas kusagil kino Kaja kandis tekkis lihtsalt üks seltskond poisse, kes käis kõrval koolistaadionil jalgpalli mängimas ja sealt sai kõik alguse.

Mida rohkem lapsi ja noori läheb õue lihtsalt selleks, et liikuda, organiseeritult või organiseerumata, seda suurem on tõenäosus loomulikult ka olümpiavõitjate ja maailmameistrite sirgumiseks. Ütlen alati, et kui meie sportlane läheb olümpiamängudele või MMile, siis on ta kodutöö tehtud ja võistlus on preemia selle töö eest.

Saavutussport on siiski alati ka riigi visiitkaart maailmas, sest ta kõnetab – kõige mõeldavamat laiaulatuslikumat publikut ja tutvustab Eestit ikkagi parimal võimalikul moel. Lipuga jooksev sportlane paistab välja ja see on meile oluline, sest toetab meie rahvustunnet ja rahvuskuuluvust ning loomulikult näitab meid ka teistele heast küljest.

Väikese riigi tuleviku sporditähed sirguvad salatrenni tehes. Neile ei piisa sellest, et nad on päeval trennis käinud. Nad lähevad pärast spordiplatsile tagasi, et veelgi oma oskusi lihvida. Kui sind kodust jalgpalliga välja aetakse, siis sul peab olema koht, kuhu minna ja kus aeda ümber ei ole. Ka mina olen see ema, kes ajab elutoast lapse jalgpalliga välja – isegi selle pehme poroloonist jalgpalliga. Minu teada meile lähimal jalgpalliväljakul siiski on aed ümber. Parem oleks, kui ei oleks. Kui ma loen Mart Poomi raamatut sellest, kuidas temast sai jalgpallur – seal on väga palju salatrenni, mis tehti ära veel ise omast vabast tahtest. Lastel peab selleks võimalus olema.

Meil on rajatud linnaruumi mitmeid ekstreemspordi harjutusväljakuid ja need asuvad tõepoolest kõigile ligipääsetavates parkides, kus noored saavad õhtupimeduseni välja koos sõpradega uusi rula- ja tõuksitrikke õppida. Nii et tegelikult oskame seda teha. Samal ajal jooksin ma just teisipäeval Narvas promenaadil ühest korvpalliväljakust mööda, mis oli lukus aia taga. Me uurisime ja tegelikult saab sinna minna. Tuleb minna lihtsalt sada meetrit eemale rannahoonesse ja isikuttõendava dokumendi alusel saab platsile koguaeg ligi. See on üks võimalik meetod, küll piirav, aga siiski ligipääsetav.  

Ma tahan, et need ligipääsud ja võimalused oleksid olemas. Me ei peaks kartma, et väljakud kuidagi kannatada saavad. Lõppude lõpuks ei pane me ju avalikke välijõusaale ööseks lukku. Milleks peaksime palliplatsid panema?

Omavalitsuste juhid võiksid oma piirkonnas üle vaadata kõik sellised platsid ja saalid ja leida võimalus need ligipääsetavaks muuta. Muuhulgas on spordiväljakule ligipääs oluline riskikäitumise vähendamise vahend, nagu SPIN-programm on õpetanud. Juba viiendat aastat osalevad selles programmis lapsed, kellel on raskusi enesekontrolli ja impulsiivsusega. Nad on saanud abi ja näidatud spordi väga positiivset mõju.

Selline Eesti on õnnelikum ja tervem Eesti – ennast kooli kehalise tunnis ületavad lapsed ja lapsevanemad, kes lapsi liikuma kutsuvad. Iga looduses ette võetud perekondlik matk viib tervema Eesti poole. Kergesti ligipääsetav, heas korras sporditaristu kombinatsioonis tipptasemel haritud treenerite ja lastele kodust kaasa antava töötahte ja sihikindlusega – selline Eesti saavutab järjekindlalt edu kõikidel aladel. Spordiedu ja harjumus liikuda ning ennast ületada kandub üle ka mujale.

Harjumusest midagi järjepidevalt teha tuleneb ka oluline osa meie töövõimest. Kasvõi see, et sa kestad ja pead vastu – vajadusel 12, mõnikord ka 14 tunnise tööpäeva. Ja sellise päeva õhtusse veeredes suudad ikka veel selgelt mõelda ja öelda. See ei toimiks ilma hea füüsilise vormita.  

Kallid sportlased, tänan teid kõiki innustava eeskuju ja südamega tehtava töö eest. Eriti tahaksin

mainida seltskonda, kuhu kuuluvad Erki Nool, Gerd Kanter, Tiit Sokk, Rauno Pehka, Mart Poom, Martin Reim, Ragnar Klavan ja paljud-paljud teised. Teie olete tähed, aga olete võtnud pärast enda sporditee lõpetamist südameasjaks noorte sporditähtede kasvatamise. Ja alati väärivad imetlust ja tänu need lapsevanemad, kes oma laste unistusi igal sammul toetavad ja tänu kellele saame kaasa elada näiteks Kelly Sildaru või Tormis Laine käekäigule.

 

Edu teile spordiküsimuste arutamisel! On alati hea võtta hetkepildistus sellest, kuidas meie ühiskond täpselt sporti ja liikumist vajab. Õhtul trennis näeme!