- Reset + Prindi

President Kaljulaid e-riigi juhtimiskonverentsil "UX tulevikku"

President Kaljulaid e-riigi juhtimiskonverentsil

08.11.2018

Nagu kõigil Eesti poliitikutel, on ka minul võimalus palju maailmas ringi käia ja vastata küsimustele, mis puudutavad e-riiki ja e-riigi arenguid. Ma arvan, et see sunnib meid kõiki kogu aeg mõtlema ja mõtestama seda, mida me teeme, miks me seda teeme. Ise omas mahlas keedes ei tule pooltki nii hästi selle peale, mis on tegelikult see, milles me teistest paremad oleme.

Kui vaatame maailmas ringi, siis näiteks taanlased on meie peale väga vihased, et kuidas te ütlete, et teil on vinge e-riik? Meil on sama vinge e-riik! Meie teame, et taanlastel ei ole korralikku identimissüsteemi. Kui vaatame globaalselt, siis osalesin hiljuti Detroidis CityLab-i konverentsil. Maailm on täis linnasid, millel on metsikult linna poolt pakutavate teenuste äppe – e-elemente on igal pool kasutuses.

Aga see üks asi, mida mitte kellelgi teisel ei ole ja mis on ilmselgelt meie sisulise tugevuse ja samal ajal ka meie müüdi alus, on tegelikult seesama digitaalne ID. Sellest ei saadud väga pikka aega aru, aga nüüd on tegelikult tekkinud see mõistmine, et see, mis eestlastel on teisiti, ongi see, et meil on analoogpass ja meil on digitaalne pass ja seda kellelgi teisel ei ole.

Näiteks vesteldes Amazoniga, siis neil oleks väga suur huvi teha meiega sellist koostööd, kus ka Eesti inimesed saaksid Amazoni linkida, kasutades digitaalset identiteeti, mitte mingisuguseid kehvemaid identifikaatoreid, sest see, mis Eestil on ja teistel puudub, on lihtsalt sõnastades täpselt see, et mitte keegi peale riigi ei saa passile anda garantiid. Meie saame oma digitaalsele ID-le anda sisuliselt virtuaalse passi garantii.

On hirmus inetu, et teised riigid süüdistavad suuri internetiettevõtteid – nemad teevad, mis nad saavad oma klientide heaks, pakkudes neile parimat alternatiivi.

Kõigele ei ole alternatiivi. Mis puudutab passide väljastamist, siis ei ole analoog- ega kübermaailmas riigile alternatiivi. See on selgelt see, kus me eristume ja see on meie kõige tugevam külg ja miks ta meil passina töötab. Identideete on ka teistel, aga ta töötab meil passina sellepärast, et kõik toimetavad oma teenustega  sellel ühel platvormil.

Meil endale on see elementaarne ja hästi arusaadav, aga võib-olla tasub seda korraks üle sõnastada. Just sellepärast, et annaksime endale aru, et selline kollektiivne toimine avalik- ja erasektori vahelisena on kogu maailma suurim Public–private partnership ja nii väga suur väärtus. Mis tähendab, et ka meie peame silmas pidama, et ettevõtted ja riik ei jookseks eraldi ja me ühelgi juhul ei lahkneks, sest see tundub olevat see, mida keegi teine ei suuda.

Mida on see andnud meie e-riigile ja üldse Eesti riigile? Oleme ainuke riik maailmas, kes mõtleb, kuidas reguleerida tehnoloogia maailma. Me ei mõtle ainult sellest, et reguleerime riigina erasektorit, vaid me reguleerime koguaeg iseenda jaoks. See on tohutu väärtus ja üks nendest asjadest, mis hoiab meid Marsil, olukorras, kus teised on maal. Mõeldes tehnoloogia regulatsioonidest mõtleme alati kuidas meie riik saab neid [tehnoloogiaid] ohutult ja turvaliselt kasutada. Mis on täpselt sama hea, kui sa mõtleksid, kuidas erasektor saab seda ohutult ja turvaliselt teha. Seadusloome on alati riikide käes, aga teistel riikidel tegelikult puudub see kasutajakogemus. Meil on see olemas. Arvan, et on oluline seda raamistikku e-riigist rääkides meeles pidada.

Mul on iga nädal erinev pildistus sellest, mis parasjagu e-riigiga on ja kuhu me võiksime liikuda. Ülejäänud asjad, millest ma räägin, on tegelikult teemad, mis on juba mõned kuud ka minu mõttes püsinud.

Üks suur probleem, mis meil on teenuste arendamisega, on täiesti tehniline. Ma ütlen selle väikse asja kohe ära, sest oma suureks üllatuseks ma seda varem ei teadnud (olin ka Eestist ära), kuidas Eestis teenuste disainimine ja kujundamine käib. Minu arust on meil teenused liiga kõrgele ära reguleeritud ja tihti peab piltlikult selleks, et mingit vormi muuta või nupu värvi muuta, hakkama määrust muutma. Mida see tähendab? See tähendab kooskõlastusringe ja kõike muud. See on üks selline üleskutse, kus ametnikud võiksid mõelda, et äkki teeme selle asja lihtsamaks. See on pisiasi ja nüüd ma räägin edasi asjadest, mis minu arust on suured.

E-eetika küsimus muutub iga päev kiiresti teravamaks. Vaatame esmalt sellist kaugemat perspektiivi, millega me täna veel silmitsi ei seisa, aga varsti hakkame – oskus elada masinatega koos ja koos eksisteerimine. Olen päris palju mõelnud sellele näitele, et mis paneb normaalse, koolis käinud inimese, koolis käinud inimese mingil viisil käituma.

Me käisime kõik eesistumise ajal Kultuurikatlas ja seal vudisid ringi robotid ja jagasid kommi. Panite tähele, mida inimesed tegid, et robotiga pildile saada? Mina vaatasin mitmel korral ja ei jaksanud ära imestada. Täiesti arukad inimesed, selle asemel, et astuda roboti ette ja teha oma selfie ära, pöördusid selle asja poole ja ütlesid: „Tule siia!“. See tundub naljakas, aga see on üks, millega me koguaeg kokku puutume, kui inimesed masinatega suhtlevad, ükskõik kas see on esemestatud algoritm või algoritm ise.

Meil on koguaeg ootused, et see ese on keskmiselt tark, aga ta ei ole. Me peame hästi palju mõtlema sellele, kuidas me edaspidi neisse suhtume, kui neid järjest rohkem meie keskel on, liigub ja toimetab. Kuidas me neisse suhtume? Kuidas me neid kohtleme? Kuidas see, kuidas me nendega suhtleme ja neid kohtleme, mõjutab meie omavahelist ühiskonnana toimimist? Üks asi on lihtsalt see, kui sa ei saa aru, et pealt näha ütleme kitsalt intelligentne robot, mis midagi oskab väga hästi teha, et ta tegelikult muus interaktsiooni mõistes meiega suheldes on keskmine autist.

Ta [robot] on rumal ja ta ei oska sellega arvestada, millised ohud füüsilises reaalses maailmas kaela sajavad. Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, oletame, et meil on inimnäolised, inimkujulised robotid, mida nendega teha võib? Kas need on asjad, mis on inimene-inimese suhetes? Mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega. Kui meil on selline robot, siis see on ju masin! Mida võib? Mida ei või? Need on väga keerulised küsimused ja ma panin need praegu enda jaoks kõige valusamasse nurka.

Leebemates väljendites on see koguaeg olemas. Kas teda [robotit] võib lüüa? Kas teda või jalaga lüüa? Kuidas hakkab meid mõjutama see, mida me teeme robotitega endi keskel? Meie suhtumist teistesse inimestesse?

Kuidas me hakkame turvaliselt elama olukorras, kus masinad – lihtsad algoritmid – teevad meie suhtes otsuseid? See on teema, millele peame hakkama mõtlema! See ei ole teema, mille kohta saame kohe kirjutada määruse ja administratiivse protseduuriga ära lahendada. Tõenäoliselt on siin väga suur hariduslik nüanss ja teema.

Minu arvates on aeg hakata sellest rääkima. Näha on, et praegu on inimeste ootused sellised, et kui robot näeb välja nagu koer, kõnnib ringi, jagab meile šokolaadi siis suhtlen ma temaga nagu koeraga. [Kipume roboteid] massiivselt üle hindama. Rahvusvaheliselt on samamoodi, jube populaarne on see ilusa välimusega Sofia. Inimesed mõtlevad ausõna samamoodi, et ta saab millestki aru, aga ta ei saa. Me teame seda, aga meil tuleb sellegipoolest iseenda kognitiivset dissonantsi koguaeg ületada. Kujutage nüüd ette, et on puuetega inimesega tegelev autonoomne süsteem. Mis on ohud? Mis on riskid? Jah me ei räägi tänasest päevast, aga ka mitte liiga kaugest tulevikust. Meie oleme see riik, kes lubab tehnoloogia maale ja inimeste sekka kiiremini kui keegi teine. Sellisena me ennast reklaamime – liivakastina. Kui meie selle peale ei mõtle, teeme jämeda strateegilise vea.

Et teemale oleks natukene lihtsam läheneda, siis pakun arutamiseks ühe tänases päevas juba kergelt kummitava olukorra.

Hiljaaegu ei tahtnud ma üldse ühte seadust välja kuulutada ja lõpuks siiski kuulutasin, kuna mulle öeldi, et esiteks on meil teises sarnastes seadustes juba sarnaseid elemente sees. Teiseks põhjustaks seaduse väljakuulutamine ühiskonnale suuremat kahju kui seaduse baasilt diskussiooni alustada. Diskusiooni peame ikkagi alustama ja see on see küsimus: „Kas E-riigist saab teha opt-out-i?“ Millisel hetkel ja kuidas? Meil on loomulikult lubatud kõiki asju paberil teha.

Mis oli see seadus? Ma arvan, et paljud siin olijad ei tea – NEET-noorte seadus. Mis selle seadusega muutus? Selle seadusega võttis riik endale õiguse inimese kohta erinevatest andmebaasidest teave koguda ja edastada see piirkonna sotsiaal- või noorsootöötajale.

Me räägime kõik proaktiivsetest teenustest, sest see on midagi väga toredat ja ma arvan, et kellelgi ei ole midagi selle vastu, et üksi elav pensionär saab täna selle pensionilisa proaktiivsena juurde – kaks andmebaasi otsustavad ilma meieta.

Kui olukord on teistsugune? Täna see nii ei käi aga põhimõtteliselt võib ette kujutada, et inimene on out of the loop. Näiteks see sama NEET-noor ja tema ukse taha tuleb noorsootöötaja, kellel juba on seadusest tulenevalt see andmepakk käes. Nüüd alles tekib sellel noorel inimesel [võimalus] teha sellest teenusest opt-out – sellel hetkel, kui see andmekogu juba selle valla või selle linna noorsootöötaja käes on. Võib-olla osad inimesed tahavad teha seda varem. Ka selline võimalus on olemas või ei ole? Kui ei ole, siis tuleb ka see kokku leppida. Me räägime proaktiivsestest teenustest, aga proaktiivne teenus on ka see teenus. Inimesel peab olema võimalus öelda, et ta ei taha seda teenust. Tal peab olema võimalus öelda seda enne, kui on liiga hilja. Sellel hetkel, kui noorsootöötaja tuleb sinu ukse taha, on minu meelest liiga hilja.

See ei ole ainus seadus. Meil on sotsiaalministeeriumi haldusalas tervishoiu korralduses veel palju selliseid asju, kus me tegelikult peame sellega tegelema.

Mida me teeme? Kuidas me tagame selle, et inimese õigusi ei riivataks? Me võime öelda, et Eesti on selline riik, kus opt-out-i ei eksisteeri ja suur hulk inimesi on sellega nõus, või peame panema e-teenuste ette kuhugi suure nupu, kus on kirjas, et kui sa teed opt-in-i siis oled kõikide nende teenustega kaetud. Või on sul valikuline võimalus ja õigus millestki loobuda? Kui sa oled millestki loobunud, siis sa tegelikult ei tea, millised on proaktiivses riigis seosed süsteemide vahel. Olles loobunud sellisest andmete kogumisest, kas sa loobud edaspidi mingisugusest muust paketist, mida riik võiks sulle pakkuda? Kuidas ma seda kodanikuna teada saan?

Ma arvan, et me ei ole nende asjade peale piisavalt mõelnud, aga peaksime. Arvan, et teie olete see seltskond, kes võiks selle peale mõelda. Ma tean, et meil ei ole kellelgi täna vastuseid ja ma ei arva, et te nende vastusteni ka selle konverentsi lõpuks jõuate.

Ma lihtsalt tahan need teemad üles tõsta, et me nende peale mõtleksite. Ja minu teemad tulevadki just välismaa inimeste arupärivatele küsimustele sujuvalt vastamise käigus, sest mul endal jäävad need asjad tegelikult kuskile kummitama. Ja meil ei ole nendele väga paljudele rasketele küsimustele vastuseid.

On veel üks teema, millega me ei ole spetsiifiliselt tegelenud, aga minu arvates me peaksime. See on e-teenused ja e-pettuse võimalus. Spetsiifilisemalt – millised on meie inimeste võimalused tänu petta riiki tänu sellele, et meie teenused rakenduvad sekunditega.

Need võimalused on suuremad kui pabermaailmas. Meie arstid räägivad täna, et näevad päris palju patsiente, kes tulevad EMO-sse, võtavad valuvaigisti sisse ja enne abi ei taha, kui on helistanud oma tööandjale, kes vormistab neile ravikindlustuse ära. Me teame, et need asjad toimuvad ravikindlustuses, võib-olla on neid kohti veel, kus meie e-teenused loovad uusi „põnevaid“ võimalusi lihtsaks petmiseks.

Peaksime ka siin mõtlema, kuidas ennast selle eest kaitsta saame, et meie teenused rakenduvad hästi kiiresti. See on kahtlemata üks teema, mis maksab riigile päris palju raha.

Tahaksin rääkida veel ühest teemast, mis mind tegelikult üha enam piinab. See on üks huvitav tähelepanek, et kui sa maailmas ringi käid, siis oodatakse erasektorilt paremat teenust kui riigilt. Erasektori teenus on hea tasemega ja riigi teenus ongi maha jäänud. Kõik on sellega harjunud ja leppinud.

Eesti on ainuke riik, kus see on peaaegu vastupidi. Iseenesest on see täiesti loogiline, kui riik osaleb e-teenuste pakkumises nii nagu seda teevad ettevõtted ja on võtnud endale ambitsiooni olla oma teenuseid pakkudes oma tehnoloogilist baasi rakendades sama hea. Eesti inimene eeldab, et  riik suudab ja peab seda tegema. Iseenesest on ka täiesti põhjendatud, et sellisel juhul on inimeste nõudmine riigi suhtes isegi kõrgem, kui on erasektori suhtes – kui sulle eraettevõtte teenus ei meeldi, siis sa ei pea seda tarvitama, aga riiki on pagana keeruline mitte tarvitada. Igal juhul tuleb tarvitada, riik on inimese suhtes monopoolses seisundis.

Järelikult on meie jaoks täiesti mõistlik, et kodanikud hoiavadki survet, et kui erasektor suudab midagi teha, siis peab seda tegema ka avalik sektor.

Kõige lihtsam näide on siin see, et kui eraettevõtjad hakkasid saatma inimestele meeldetuletusi teenuste aegumise ja lepingu läbisaamise kohta, hakkasid inimesed nõudma sama teenust ka riigilt.  

Tänaseks oleme harjunud, et riik ütleb meile, millal sa pead makse maksma, millal sul saab tervisetõend läbi, millal sul juhiload lõpevad. Mitte kuskil maailmas ei ole teist sellist riiki, kus erasektori kasutajate kogemus on mootoriks selle üle kandmiseks avalikku sektorisse.

Meil ei ole väga selget ettekujutust, mis see võib meile ühel päeval maksma minna. Me ei ole selle üle ühiskondlikku arutelu üldse pidanud. Millal see kulu-tulu küsimus tekib? Täna me oleme väga kaua rääkinud seda, et säästame 2% SKT-st aastas ainuüksi digi-allkirjastamisega. See võib olla täiesti õige ja niimoodi me teemegi, isegi kui me 1% kulutame selle asja püsti hoidmiseks ja 1% arendamiseks, mida me tõenäoliselt teemegi. Mul ei ole õnnestunud numbritest väga täpselt aru saada, aga saame ikka veel öelda, et see 2% jaguneb pärast lineaarsemalt, sest väikeettevõtjad ja inimesed võidavad e-riigist rohkem kui suured ettevõtted, kellel on oma võime bürokraatiaga toime tulla.

See on ikka veel põhjendatud, aga kui meie inimestel on soov saada samasugust teenus nagu erasektor pakub, siis kellega nad võrdlevad? Need on need samad suured Amazon, Facebook, Google, mis on Eesti riigist suuremad ettevõtted. Kuhu maani me oleme valmis minema? On see 4% SKT-st, lõdvalt võiks 4% SKT-st selleks ära kasutada, et neid uusi peale tulevaid tehnoloogiad kasutusele võtta. Maailm on vaimustuses blockchain-ist, aga meie oleme aru saanud, et see on väga hea registrite muutmiseks, aga tavaliste päringute muutmiseks pole mõtet seda kasutada, sest on selleks liiga kallis tehnoloogia. Aga kui tuleb mõni muu tehnoloogia, mida erasektor massiliselt kasutab ja mis on hea, aga nõuab meilt mingil perioodil isegi 10% SKT-st?

Kas me ei peaks omama mingisugustki arusaama poliitiliselt tasandil ja ühiskonnas terviklikuna läbi rääkima, kuhu oleme valmis minema? Arvestades, et me oleme väiksemad kui suured ettevõtted maailmas, aga meie inimesed tahavad saada sellist kasutajakogemust.

Näen selgelt, et siin on ohud olemas. Nutikalt toimetades oleme nii digi- kui geeniasjades liivakasti lahti teinud ja lootnud, et kõik tulevad siia mängima. Meie oma ettevõtted on teinud meile paindlikke väikelahendusi, mis ei ole sõltuvad maailma suurtest korporatsioonidest. See on ka see mudel, mis on selgelt meie ekspordiartikkel täna. Suudame selliseid asju teha, aga need jäävad ajastusse, kus olime üksinda e-riigi loomise tehnoloogiate, teenuste arendamise ja ostmise turul. Täna me seal selgelt enam üksinda ei ole, vaid koos suuremate konkurentidega. Kui kuskil tekib mingisugune tehnoloogia, mis võimaldab e-riigi süsteemi uuendada ja meie seda vajame, aga me ei suuda seda endale lubada? Mis on meie strateegia sellise olukorra vältimiseks või edasi lükkamiseks võimalikult kaugesse tulevikku? Ma ei ole seda veel kuulnud, aga tahaksin teada.

Kui me sellele kõigele vastata ei oska, siis võime tegeleda lihtsate asjadega – muudame selle korra ära, et on vaja ministri määrust, et punase nupu peab muutma roheliseks. Tegeleme sellega, mis on samuti väga suur probleem ja millest tõenäoliselt täna räägitakse siin palju, mistõttu minul ei ole mõtet sellest rääkimise peale palju aega kulutada, aga olen märganud, et tegelikult on e-riigi kasutamine kaunis ebamugav ja kasutajaliidesed aegunud.

Teenused on ülesehitatud selle administratiivsele loogikast, mitte kliendi mõtlemise loogikast lähtuvalt ja meil on hästi palju selliseid juhtumeid, kus inimene alustab mingi teenuse kasutamist ja jätab selle lihtsalt pooleli – järelikult oli liiga keeruline. Nende asjadega tuleb ka väga tõsiselt tegeleda, et need läheksid paremaks. Sellest asjast

Ma saan aru, et kõik on muutunud murelikuks, aga mul on selle üle hea meel, sest miks ma pean üksi muretsema. Meil kõigil on see vastutus, et olles teistest riikidest ees ja suutes ikka jätkuvalt avada seda liivakasti niimoodi, et see avaneb meie tingimustel.

See on ainus tee, kuidas suudame seda endale jõukohaselt teha. See tähendab, et peame olema kõikide tehnoloogiate kaasamisel alati esimesed. Ainult selle idee ja selle mudeliga, et meie juures saate tõestada, et meie tehnoloogia on toimiv ja ohutu. Ent kas ta on toimiv ja ohutu? Me ei ole oma inimestega väga selgelt läbi rääkinud neid samu ohutuse ja opt-in-i ning opt-out-i küsimusi. Mõelge nende peale täna, kahjuks ei ole maailm päris nii lihtne, et teeme selle kasutajaliidese korda. On suuremaid probleeme ja on aeg nendest tõsiselt rääkida. Tänan ära kuulamast ja edu teile!