- Reset + Prindi

Euroopa haridusjuhtide konverents, ESHA 2018

18.10.2018

Tere tulemast Eestisse! Ma olen väga uhke, et see konverents toimub sel aastal siin, Tallinnas. Huvitav on see, et kui ettekandeks valmistusin, paluti mul teile rääkida, miks on Eesti oma PISA testi tulemustega nii kõrgel kohal. Muidugi ei tea keegi lõplikku tõde, kuid arvan, et sellele küsimusele vastamiseks peaksime sukelduma Eesti hariduse ajalukku.

Pärisorjusest vabanemisele järgnenud kümnenditel alustasid eestlased rahakogumist eesti lastele mõeldud kooli tarvis, mis jõuaks algharidusest kaugemale, keskhariduse tasemele. Te mõelge! Need inimesed olid sajandeid olnud pärisorjad.

Nad olid saanud vabaks, olid saanud maaomanikeks. Ja ometi ei rahuldunud nad sellega, et nüüd võivad nad ise oma maade ja oma talude eest hoolitseda ning nende lapsed saavad oma pere heaks tööd teha. Nad mõistsid, et soovivad anda oma lastele midagi enamat – parema hariduse.

Väga oluline on ära märkida, et neis koolides käisid ka eesti tüdrukud. See oli iseenesest üsna tähelepanuväärne, sest tol ajal õpetasid meid saksa pastorid ja inimesed, kes polnud isegi eestlased, ning nad ei õpetanud eesti keeles.

Kuid see polnud meie riigis teemaks. Kõik mõistsid, et esmajärjekorras on vaja haritud inimesi.

Teiseks oli vaja haridust anda ka tüdrukutele, sest tark rahvas sünnib tarkadest emadest. Miskipärast on eestlased seda alati teadnud.

Muidugi arutleti palju selle üle, kui kõrgele peaksid tüdrukud püüdlema. 20. sajandi alguses, enne kui 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik, pidid mõned professorid – nad olid Tartu Ülikoolist, mille rajas 17. sajandil Rootsi kuningas Gustav II Adolf – tulema toime protestidega, mida põhjustas see, et nad lubasid naisüliõpilasi õigusteaduse loengutesse.

Kuid Eesti naised, kes polnud kunagi arvanud, et nemad haridust ei vääri, hakkasid vastu.

Esimene naiskorporatsioon asutati 1920. aastal, kaks aastat pärast Eesti riigi väljakuulutamist. Selleks ajaks oli üliõpilasi naiskorporatsiooni alustamiseks juba piisavalt. Järgneva 20 aastaga kasvas naiskorporatsioonide arv Tartu Ülikoolis viieni. Viis naiskorporatsiooni aastaks 1940.

Kuid algus polnud lihtne. Näiteks rääkis mu vanaema mulle ikka, et tema kuulus esimesse naiskorporatsiooni nimega Filiae Patriae (isamaa tütred) ja et kui õed selle rajasid, pidid nad alguses pikka piitsa kaasas kandma, sest meeskorporandid võisid hakata üsna agressiivselt kahtluse alla seadma nende õigust akadeemilises elus osaleda. Aga nad ei andnud alla. Eesti Vabariik on alati soodustanud võrdsust hariduses. Nii tüdrukute kui ka poiste jaoks.

See ajaloo õppetund näitab, miks Eesti PISA testides nii häid tulemusi saab. Me oleme alati teadnud, et õigus haridusele on kõigi põhiõigus. Kõik vajavad haridust, ja isegi kui ühiskonnas toimuvad positiivsed muutused – te saate talu omale ja saate oma maade eest ise hoolt kanda –, siis sellest ei piisa. Ma mainisin oma vanaema, kes käis ülikoolis. Ta oli talupere kaheteistkümnes laps ja kaheksas tütar. Ja ometi läks ta ülikooli. See on asi, millest oleme aru saanud: haridus pere noorematele lastele, eriti neile, kellel pole suurt midagi pärida, on see, mis viib meie rahvast edasi.

21. sajandi alguses oleme samas kohas kui kõik teisedki. Nagu kõik teisedki arenenud maailma koolisüsteemid, nii on ka Eesti koolisüsteem valmistanud laste kooliaastate jaoks ette optimaalsed õppekavad. Ja nagu kõik teised, nii on ka meil jäänud märkamata olulised muutused, sest me lihtsalt ei saanud näha nende saabumist.

Oleme märganud, et tehnoloogiline tsükkel on muutumas lühemaks. Kui võrdleme praegust aega 20. sajandiga, millal kujundasime oma koolisüsteemi selliseks, nagu see praegu on, siis kaks asja – hobuvanker ja petrooleumilamp – on tarvituselt kadunud. Muu tehnoloogia on arenenud, muutunud tõhusamaks ja jõudsalt kasvanud. Minevikus oli tehnoloogiline tsükkel piisavalt pikk valmistamaks koolides ilma suuremate muutusteta ette meie lapsi ja isegi lapselapsi.

20. sajandil arvasime, et võime ka tulevikus samas vaimus jätkata. Kuid praegu näeme, et tehnoloogiline tsükkel on ülilühike. Mobiiltelefonid meie taskus aeguvad 5–10 aastaga. Paljud asjad, mille puhul arvasime, et need jäävad meiega pikemaks ajaks, on nüüd täiesti liigsed.

Me peame mõtlema, kuidas lapsi selleks järsuks muutuseks ühiskonnas kõige paremini ette valmistada. Üks asi on tehnoloogilise tsükli lühenemine; teine asi on globaalsus. Meie lapsed elavad ja töötavad terves maailmas ning neid tuleb selleks ette valmistada.

Me ei mõtle selle peale, kui oma lapsi kooli saadame. Hiljuti küsisin oma 9-aastase neljanda klassi lapse käest: „Kaspar, kuidas sul inglise keeles läheb?”

Kõigis koolides kasutatakse neljandas klassis sama õpikut, mis sisaldab algajatele mõeldud tekste umbes selliste lausetega: „Mulle ei meeldi must koer, ma eelistan valget koera.”

„Kui paljud lapsed sinu klassis õpivad päriselt inglise keelt sellest õpikust? Ning peavad seda huvitavaks ja innustavaks?” küsisin Kasparilt. Ta mõtles ja ütles: „Võibolla üks.”

Ma küsisin: „Sina räägid inglise keelt vabalt, sest sa oled elanud teises riigis, aga kuidas on teistega?” Ta vastas, et kõik räägivad inglise keelt, sest neil kõigil on oma lemmikjuutuuberid, kes enamast räägivad inglise keeles – nii lihtne see ongi.

„Kas mõni oskab inglise keeles ka kirjutada?”

„Ei. Me ei oska kirjutada ja kirjutama õppimine on igav, sest tekstid, mida me peame kirjutama, on umbes sellised: „Minu koer on pruun. Mis värvi on sinu koer?””

Nii et terve klassitäis lapsi meie hästi läbi mõeldud õppekava järgi tegutsevas igati heas koolis – sest kõik koolid Eestis on väga head – igavlevad selles tunnis.

Ma küsisin: „Mida sul oleks vaja inglise keeles osata?”

Ta vastas: „Nojah, muidugi oleks vaja õppida kirjutama, aga see oleks palju huvitavam, kui need tekstid poleks nii igavad. Ja mõned minu klassist ei saa aru, et mõned sõnad pole kenad.”

Näete, me peaksime õpetama neile, mis on inglise keeles ebaviisakad sõnad, mitte inglise keelt ennast. Me peaksime neid tagant torkima ka nende teadmiste osas, mis neil juba on. Innustama neid kõrgemale tasemele jõudma.

Inglise keel on ehk kõige selgem näide, aga mitte ainus. Lastele meeldib matemaatilisi probleeme lahendada. Olemas on ka eestikeelseid võrgulehekülgi, kus saab lahendada matemaatikaülesandeid, teha teste ja niiviisi õppida. Paljud lapsed teevad seda.

Mida me sellest järeldame? Meie lapsed käivad koolis teadmistepagasiga, mis ei vasta enam nende vanusele. Olukord on hoopis teine.

Ja see tase võib olla lastel väga erinev, lihtsalt sellepärast, et ühte huvitab matemaatika, teist aga hoopis inglise keel. Ja ma olen teada saanud, et ka astronoomia on ala, mida lapsed internetist hea meelega õpivad.

Mis me siis teeme nende lastega koolis? Kui jätkame nii, nagu poleks midagi juhtunud ega muutunud, siis ma arvan, et me satume suure probleemi otsa. Sest juba praegu on siin Eestis, aga ma usun, et ka mujal, probleemiks see, et eriti poisid ei taha õppida, sest neil on koolis igav. Tüdrukud taluvad enamasti paremini tunde, mis ei innusta, kuid see pole põhjus, miks peaks pakkuma neile tunde, mis ei innusta. Ma arvan, et tuleks kiiresti ära unustada see, et 7-aastaselt minnakse esimesse klassi, 8-aastaselt teise klassi jne.

Meil on vaja tagasisidel põhinevat õppekava. See keskenduks rohkem indiviidile ning oleks palju otsesemalt seotud lapse huvide ja õppetasemega. Kuidas seda teha? Ma pöördun praegu palvega kõigi siinviibivate eestlaste poole, aga võibolla on teised riigid meist kiiremad ja jõuavad ette. Palun, me vajame alg- ja põhikooli taseme jaoks õppekava, mis sarnaneks arvutimänguga. Me vajame seda arvutitele, ning me vajame seda vormis, milles laps saaks kontrollida oma teadmisi ja leida innustavaid programme, mis teda edasi viiksid.

Jah, neil oleks endiselt vaja teada enam-vähem samu asju, mida nad läbi vaeva ja igavuse 12. klassi lõpuks teavad – kõik õpivad need ära. Aga nad peaksid saama teha seda mitte klassiruumis istudes ja end õpetada lastes, vaid pigem klassiruumis istudes ja juhendatud õpiprotsessis osaledes. Igaüks oma taseme kohaselt. Ma arvan, et see on ainus viis pakkuda meie lastele innustavat koolikogemust. Ja ilma et nii vanemad kui ka õpetajad peaksid koolis rahuliku õhkkonna hoidmise pärast hulluks minema.

Sest praegu ei saa ma oma pojale öelda muud, kui: „Jah, ma tean, et see on igav, ja ma saan sinu piinast aru, aga ma ei saa mitte midagi teha.” Ja taas, palun ärge saage minust valesti aru: ma ei taha selle välja toomisega meie õpetajaid solvata.

Hoopis vastupidi. Ma esitan üleskutse otsustajatele, kelle seas on ka meie õpetajad, koolidirektorid ja haridusministeeriumis töötavad inimesed – andkem meie õpetajatele vahendid, mis võimaldaksid meie lastel kogeda tagasisidel põhinevat õppimist, mille käigus nad saaksid areneda. Sõltumatult, õnnelikult, olles koos oma klassikaaslastega, kuid õppides täiesti erinevaid asju. Sama peaks kehtima ka keelte õpetamise kohta. Neist saavad maailmaränduritest kodanikud. Neil on vaja osata paljusid keeli, kuid üks kool õpetab kolme keelt, võibolla nelja, kui on keeleõppele spetsialiseerunud kool. Taas – meil on tänapäeval olemas imelised vahendid, mis võivad lapsi internetipõhise õppega aidata ja pakuvad palju rohkem keeli, kui ükski kool Eestis või kusagil mujal praegu pakkuda suudab. Keeleõppeprogrammid, mis põhinevad keelekümblusel ja ‑kontaktidel, on näidanud oma väärtuslikkust. Õpilased, Eesti lapsed, või ka Prantsuse või Soome lapsed, saavad kõik kasutada õppimiseks sama programmi. Aga õpetajad vajavad neid vahendeid kohe, sest muidu kaotavad meie lapsed koolis käimise vastu huvi. Me oleme püüdnud. Mõned inimesed usuvad endiselt, et peaksime piirama laste ligipääsu uuele tehnoloogiale. Mina usun, et see oleks väga vale, sest see tehnoloogia on tulevikus meie seas ja nende ümber veel palju arenenumates vormides kui praegu.

Tegelikult peaksid nad õppima, kuidas tulla toime tehisintellektiga endi seas, meie ümber ja meie seas. Ma toon ühe näite meie üsna teraste inimeste põlvkonnast, kes aga ei mõista, mida tähendab robot meie keskel. Ja nende ebaõigete ootuste kohta robotitele. Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal oli meil siin pakirobot, mis nõukogu ruumis šokolaadi jagas. Inimesed märkasid seda ja kuna robot nägi armas välja, tahtsid nad temaga pilti teha. Mis te arvate, kas nad tegid seda, mida on õige teha – astusid roboti ette ja tegid pildi ära? Ei, nad rääkisid temaga: „Tule siia!” Nagu nad räägiksid koeraga. Animistlik instinkt käib meie mõistusest üle. Ja need olid väga targad inimesed!

Meil on üha rohkem selliseid algoritmi ja kitsa tehisintellekti esinemisvorme. Robot on tark ühe kindla ülesande täitmisel, kuid igas muus mõttes on ta nagu täiesti autistlik isik.

Meie lapsed peavad oskama sellises maailmas liigelda. Muidugi ei saa me neile anda täpseid tehnilisi oskusi, aga vähim, mida teha saame, on lõpetada tehnika või tehnoloogilise arengu süüdistamine selles, et meie lapsed ei taha enam koolis käia. Traditsioonilises mõttes.

Me peame selle tehnoloogia omaks võtma. Me peame näitama, et see aitab neil saada paremat haridust, ja innustama neid haridust omandama. See valmistaks neid ka ette mõistmisele jõudmiseks, et nad peavad hakkama suhtlema masinatega, selliste masinatega, mis on mõne koha pealt väga targad, aga samas sotsiaalselt äärmiselt kohanemisvõimetud. See aitaks vältida animistlikku instinkti. Mille tulemusena nad ei prooviks rääkida robotiga, kes pole mõeldud selleks, et temaga räägitaks. Kui me räägime neile kogu aeg, et iPad on halb, siis sellist loomulikku mõistmist ei tulegi. Tegelikult on pigem vastupidi.

Me peame tooma koolidesse rohkem väikseid roboteid. Ma olen näinud Eesti esimese klassi laste käes väikesi robotputukaid, mida saab programmeerida liikuma roheliste, punaste või kollaste täppide peale. Just nii peaks seda tegema. Igal lapsel on õigus sellisele maailmale. Ja teate, mis? Arvatavasti õpetame neile endiselt vanamoelisi asju. Me oleme alati teinud mõnda asja õigesti ja teeme ka tulevikus teatud asju õigesti.

Kui tehnoloogia võtab üle igavad tööd, siis jääb alati üks valdkond, milles meie, inimesed oleme suurepärased. See saab olema meie töö tulevikus.

Ma usun, et varsti töötab vähemalt 80% meie tööjõust aladel, mis eeldavad empaatiat teise inimolendi suhtes. Kõike muud võivad teha masinad, aga inimeste suhtes kaastundlik olemises oleme meie parimad. Õpetada meie lastele, et mis tahes tehnoloogilist taset me ka koolides ei rakendaks või mida nad ka ei peaks hakkama kasutama, kui suureks kasvavad, on oluline olla kaastundlik inimene, aus ühiskonna liige ja enesekehtestamisoskusega inimene, tagades sellega, et nad oleksid suutelised iseenda ja oma sõprade eest seisma, suhtudes samas lugupidavalt ka teistesse inimestesse – need on asjad, mida me oleme alati hästi osanud ja oskame hästi ka tulevikus.

Jah, me kasutame kõiki praeguse aja huvitavaid tehnoloogialahendusi ja tunneme puudust mõnest uuest, alles tekkivast, kui loome oma uut kooli, mille aluseks on tagasiside ja sõltumatu õppimine.

Ma arvan, et minu lapselapsed, kes praegu on 2 ja 4 aastat vanad, satuvad kasvades ühte kahest olukorrast. Üks on selline, kus õnnelik inimkond kasutab imelist tehnoloogiat, mis on ühtlasi keskkonnasäästlik.

See on maailm, milles nad vajaksid kõiki neid oskusi, millest me praegu rääkisime, ning ennekõike on neil olemas võime olla kaastundlik inimolend, kes suhtub lugupidavalt kõigi õigustesse ja suudab seista enda õiguste eest.

Teine olukord võib olla palju hullem. See on selline, kus meil tuleb toime tulla kliimamuutustest tingitud hirmsate probleemidega. Küll tehnoloogia abiga, kuid olukorras, kus maailm ümberringi pole nii sõbralik, kui me oleksime lootnud. Siis oleks veelgi tähtsam omada võimet kujutada end teise inimese nahka ja olla empaatiline, võtta arvesse teise inimese vaatepunkti ja jääda kaastundlikuks inimolendiks ka kõige ohtlikumas maailmas.

Nende mõtetega usaldan ma oma laste ja lastelaste tuleviku kõikjal maailmas teie kätesse, sest ma tean, et meie tulevased lapsed töötavad ja elavad globaalsemalt kui eales varem. Ma soovin teile edu siin, Tallinnas.

Tegemist on tõlkega. Kõne on algselt peetud inglise keeles ja leiate selle siit.