- Reset + Prindi

Euroopa haridusjuhtide konverents, ESHA 2018

18.10.2018

Tere tulemast Eestisse!

Ma olen väga uhke, et see konverents toimub sel aastal siin, Tallinnas. Kui ma ettekandeks valmistusin, paluti mul teile rääkida, miks on Eesti oma PISA testi tulemustega nii kõrgel kohal. Muidugi ei tea keegi lõplikku tõde, kuid arvan, et sellele küsimusele vastamiseks peaksime süüvima Eesti hariduse ajalukku.

Pärisorjusest vabanemisele järgnenud kümnenditel alustasid eestlased rahakogumist eesti lastele mõeldud kooli tarvis, mis jõuaks algharidusest kaugemale, keskhariduse tasemele. Te mõelge – need inimesed olid sajandeid olnud pärisorjad.

Nad olid saanud vabaks, olid saanud maaomanikeks. Ja ometi ei rahuldunud nad sellega, et nüüd võivad nad ise oma maade ja talude eest hoolitseda ning nende lapsed saavad oma pere heaks tööd teha. Nad mõistsid, et soovivad anda oma lastele midagi enamat – parema hariduse.

Väga oluline on märkida, et neis koolides käisid ka eesti tüdrukud. See oli iseenesest üsna tähelepanuväärne, sest tol ajal õpetasid meid saksa pastorid ja inimesed, kes polnud isegi eestlased, ning nad ei teinud seda eesti keeles.

Kuid see polnud meie riigis arutlusküsimus. Kõik mõistsid, et esmajärjekorras on vaja haritud inimesi. Haridust oli vaja anda ka tüdrukutele, sest tark rahvas sünnib tarkadest emadest. Miskipärast on eestlased seda alati teadnud.

Muidugi arutleti palju selle üle, kui kõrgele peaksid tüdrukud püüdlema. 20. sajandi alguses, enne kui 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik, pidid mõned professorid Tartu Ülikoolis, mille oli 17. sajandil rajanud Rootsi kuningas Gustav II Adolf, tulema toime protestidega selle vastu, et nad lubasid naisüliõpilasi õigusteaduse loengutesse. Eesti naised, kes polnud kunagi arvanud, et nemad haridust ei vääri, hakkasid samuti vastu.

Esimene naiskorporatsioon asutati 1920. aastal, kaks aastat pärast Eesti riigi väljakuulutamist. Selleks ajaks oli üliõpilasi naiskorporatsiooni alustamiseks juba piisavalt. Järgneva 20 aastaga kasvas naiskorporatsioonide arv Tartu Ülikoolis viieni. Viis naiskorporatsiooni aastaks 1940.

Kuid algus polnud lihtne. Näiteks rääkis mu vanaema mulle ikka, et tema kuulus esimesse naiskorporatsiooni nimega Filiae Patriae (isamaa tütred) ja kui õed selle rajasid, pidid nad alguses pikka piitsa kaasas kandma, sest meeskorporandid kippusid üsna agressiivselt kahtluse alla seadma neidude õigust akadeemilises elus osaleda. Aga nad ei andnud alla. Eesti Vabariik on alati soodustanud võrdsust hariduses. Nii tüdrukutele kui ka poistele.

See ajaloo õppetund selgitab, miks Eesti PISA testides nii häid tulemusi saab. Me oleme alati teadnud, et õigus haridusele on kõigi põhiõigus. Kõik vajavad haridust, ja isegi kui ühiskonnas toimuvad positiivsed muutused – te saate talu endale ja võite oma maade eest ise hoolt kanda –, siis sellest ei piisa. Ma mainisin oma vanaema, kes käis ülikoolis. Ta oli talupere kaheteistkümnes laps ja kaheksas tütar. Ja ometi jõudis ta ülikooli. See on asi, millest oleme aru saanud: haridus pere noorematele lastele, eriti neile, kellel pole suurt midagi pärida, on see, mis viib meie rahvast edasi.

21. sajandi alguses oleme samas kohas, kus on kõik teisedki. Niisamuti nagu kõik teised arenenud maailma koolisüsteemid, nii oleme ka Eestis valmistanud ette meie enda arvates optimaalsed õppekavad. Ja nagu kõik teised, pole ka meie osanud arvestada oluliste muutustega ühiskonnas.

Tehnoloogiline tsükkel on muutumas lühemaks. Kui võrdleme praegust aega 20. sajandiga, mil kujundasime oma koolisüsteemi selliseks, nagu see on praegu, siis kaks asja – hobuvanker ja petrooleumilamp – on igapäevasest kasutusest kadunud. Muu tehnoloogia on arenenud, muutunud tõhusamaks ja jõudsalt kasvanud. Minevikus oli tehnoloogiline tsükkel piisavalt pikk, et valmistada koolides suuremaid muudatusi tegemata ette ka meie lapsi ja isegi lapselapsi.

20. sajandil arvasime, et võime ka tulevikus samas vaimus jätkata. Kuid praegu näeme, et tehnoloogiline tsükkel on ülilühike. Mobiiltelefonid meie taskus tunduvad 5–10 aasta pärast primitiivsed. Paljud asjad, mille puhul arvasime, et need jäävad meiega pikemaks ajaks, on nüüd täiesti liigsed.

Me peame mõtlema, kuidas lapsi selleks järsuks muutuseks ühiskonnas kõige paremini ette valmistada. Üks asi on tehnoloogilise tsükli lühenemine, teine asi on globaalsus. Meie lapsed hakkavad elama ja töötama üleilmselt ning neid tuleb selleks ette valmistada.

Me ei mõtle selle peale, kui oma lapsi kooli saadame. Hiljuti küsisin oma 9-aastase neljanda klassi lapse käest: „Kaspar, kuidas sul inglise keeles läheb?“

Kõigis koolides kasutatakse neljandas klassis sama õpikut, mis sisaldab algajatele mõeldud tekste umbes selliste lausetega: „Mulle ei meeldi must koer, ma eelistan valget koera.“

„Kui paljud lapsed sinu klassis õpivad päriselt inglise keelt sellest õpikust? Ning peavad seda huvitavaks ja innustavaks?“ küsisin Kasparilt. Ta mõtles ja ütles: „Võib-olla üks.“

Ma küsisin: „Sina räägid inglise keelt vabalt, sest sa oled elanud teises riigis, aga kuidas on teistega?“ Ta vastas, et kõik räägivad inglise keelt, sest neil kõigil on oma lemmikjuutuuberid, kes enamasti räägivad inglise keeles – nii lihtne see ongi.

„Kas mõni oskab inglise keeles ka kirjutada?“

„Ei. Me ei oska kirjutada ja kirjutama õppimine on igav, sest tekstid, mida me peame kirjutama, on umbes sellised: „Minu koer on pruun. Mis värvi on sinu koer?“„

Nii et terve klassitäis lapsi meie hästi läbimõeldud õppekava järgi tegutsevas igati heas koolis – sest kõik koolid Eestis on väga head – igavlevad selles tunnis.

Ma küsisin: „Mida sul oleks vaja inglise keeles osata?“

Ta vastas: „Nojah, muidugi oleks vaja õppida kirjutama, aga see oleks palju huvitavam, kui need tekstid poleks nii igavad. Ja mõned minu klassist ei saa aru, et mõned sõnad pole viisakad.“

Näete, me peaksime õpetama neile, mis on inglise keeles ebaviisakad sõnad, mitte nii palju inglise keelt ennast. Me peaksime lähtuma teadmistest, mis neil on juba olemas. Innustama neid kõrgemale tasemele jõudma.

Inglise keel on ehk kõige selgem näide, aga mitte ainus. Lastele meeldib matemaatilisi probleeme lahendada. Olemas on ka eestikeelseid võrgulehekülgi, kus saab lahendada matemaatikaülesandeid, teha teste ja niiviisi õppida. Paljud lapsed teevad seda.

Mida me sellest järeldame? Meie lapsed käivad koolis teadmistepagasiga, mis ei vasta enam nende vanusele. Olukord on hoopis teine.

Laste tase võib olla väga erinev lihtsalt sellepärast, et ühte huvitab matemaatika, teist aga hoopis inglise keel. Ja ma olen märganud, et ka astronoomia on ala, mida lapsed internetist hea meelega õpivad.

Mida nende lastega koolis peale hakata? Kui jätkame nii, nagu poleks midagi juhtunud ega muutunud, siis satume minu arvates suure probleemi otsa. Sest juba praegu on siin Eestis, aga usutavasti ka mujal, mure sellega, et eriti poisid ei taha õppida, sest neil on koolis igav. Tüdrukud taluvad tunde, mis ei innusta, enamasti paremini, kuid see pole põhjus, miks neile peaks pakkuma tunde, mis ei innusta. Ma arvan, et tuleks kiiresti ära unustada see, et 7-aastaselt minnakse esimesse klassi, 8-aastaselt teise klassi jne.

Meil on vaja tagasisidel põhinevat õppekava, mis keskenduks rohkem igale lapsele ning oleks palju otsesemalt seotud lapse huvide ja õppetasemega. Kuidas seda teha? Ma pöördun praegu palvega kõigi siin viibivate eestlaste poole, aga võib-olla on teised riigid meist kiiremad ja jõuavad ette. Palun, me vajame vähemalt alg- ja põhikooli tasemele õppekava, mis sarnaneks arvutimänguga. See peaks olema arvutis ja sellises vormis, et laps saaks kontrollida oma teadmisi ja vastavalt tasemele leida ülesandeid, mis teda arendaks.

Jah, lastel oleks endiselt vaja teada enam-vähem samu asju, mida nad praegu vaeva ja igavusega 12. klassi lõpuks kõik ära õpivad. Aga nad peaksid saama seda teha mitte klassiruumis istudes ja end õpetada lastes, vaid pigem klassiruumis istudes ja juhendatud õpiprotsessis osaledes. Igaüks oma taseme kohaselt. Ma arvan, et see on ainus viis pakkuda meie lastele innustavat koolikogemust. Ja ilma et nii vanemad kui ka õpetajad peaksid koolis rahuliku õhkkonna hoidmise pärast hulluks minema.

Sest praegu ei saa ma oma pojale öelda muud kui: „Jah, ma tean, et see on igav, ja ma saan sinu piinast aru, aga ma ei saa mitte midagi teha.“ Ja taas, palun ärge saage minust valesti aru: ma ei taha seda välja tuues meie õpetajaid solvata.

Hoopis vastupidi. Ma esitan üleskutse otsustajatele, kelle seas on ka meie õpetajad, koolidirektorid ja haridusministeeriumis töötavad inimesed – andkem meie õpetajatele vahendid, mis võimaldaksid meie lastel kogeda tagasisidel põhinevat õppimist, mille käigus nad saaksid areneda. Sõltumatult, õnnelikult, koos oma klassikaaslastega, kuid õppides täiesti erinevaid asju. Sama peaks kehtima ka keelte õpetamise kohta. Neist saavad maailmaränduritest kodanikud. Neil on vaja osata paljusid keeli, kuid üks kool õpetab kolme keelt, võib-olla nelja. Taas – meil on tänapäeval olemas imelised vahendid, mis võivad lapsi internetipõhise õppega aidata ja pakuvad palju rohkem keeli, kui ükski kool Eestis või kusagil mujal praegu pakkuda suudab. Keeleõppeprogrammid, mis põhinevad keelekümblusel ja ‑kontaktidel, on näidanud oma väärtuslikkust. Õpilased, Eesti lapsed, või ka Prantsuse või Soome lapsed saavad kõik kasutada õppimiseks sama programmi. Aga õpetajad vajavad neid vahendeid kohe, sest muidu kaotavad meie lapsed koolis käimise vastu huvi.

Mõned inimesed usuvad endiselt, et peaksime piirama laste ligipääsu uuele tehnoloogiale. Mina usun, et ei pea, sest see tehnoloogia on tulevikus meie seas ja meie ümber veel palju arenenumates vormides kui praegu.

Tegelikult peaksid lapsed õppima, kuidas tulla toime tehisintellektiga. Ma toon ühe näite, kus inimesed ei teadnud, kuidas suhtuda robotisse meie keskel ja kui ebaõiged võivad olla ootused robotitele. Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal sõitis meil siin ringi pakirobot, mis jagas kommi. Inimesed märkasid teda ja kuna robot nägi armas välja, tahtsid temaga pilti teha. Mis te arvate, kas nad astusid roboti ette ja tegid pildi ära? Ei, nad ütlesid talle: „Tule siia,“ nagu nad räägiksid koeraga. Animistlik instinkt käib meie mõistusest üle. Ja need olid väga targad inimesed!

Selliseid algoritmi ja kitsa tehisintellekti esinemisvorme on üha rohkem. Robot on tark ühe kindla ülesande täitmisel, kuid igas muus mõttes inimestega kohanematu. Meie lapsed peavad oskama sellises maailmas liigelda. Muidugi ei saa me neile anda täpseid tehnilisi oskusi, aga vähim, mida teha saame, on lõpetada tehnika või tehnoloogilise arengu süüdistamine selles, et meie lapsed ei taha enam koolis käia. Traditsioonilises mõttes.

Me peame uued tehnoloogiad omaks võtma. Me peame näitama, et see aitab lastel saada paremat haridust, ja innustama neid haridust omandama. See valmistaks neid ka ette eluks, kus tuleb suhelda masinatega. Selliste masinatega, mis on mõne koha pealt väga targad, aga samas sotsiaalselt äärmiselt kohanemisvõimetud. See aitaks vältida animistlikku instinkti. Et nad ei prooviks rääkida robotiga, kes pole mõeldud selleks, et temaga räägitaks. Kui me räägime lastele kogu aeg, et iPad on halb, siis sellist loomulikku mõistmist ei tulegi.

Peame tooma koolidesse aina enam väikseid roboteid. Olen näinud Eestis esimeses klassis pisikesi putukalaadseid roboteid, mida saab programmeerida järgnema rohelistele, punastele või kollastele punktidele. Just nii peaks seda tegema. Igal lapsel on õigus sellisele maailmale. Ja teate, mis? Kardetavasti õpetame endiselt neile vanamoodsaid asju.

Kui tehnoloogia võtab üle igavad tööd, siis jääb alati üks valdkond, milles meie, inimesed, oleme suurepärased. Sellest saab meie töö tulevikus – inimeseks olemine.

Ma usun, et varsti töötab vähemalt 80% meie tööjõust aladel, mis eeldavad empaatiat teise inimolendi suhtes. Kõike muud võivad teha masinad, aga empaatiline olemises oleme meie parimad. Me peame õpetama oma lastele, et hoolimata sellest, millist tehnoloogilist taset me koolides rakendame või millega nad suureks saades kokku puutuvad, on oluline olla hooliv inimene, aus ühiskonna liige ja enesekehtestamise oskusega isiksus. Nii tagame, et nad on suutelised iseenda ja oma sõprade eest seisma, suhtudes samas lugupidavalt ka teistesse inimestesse – need on väärtused, mis ei aegu.

Jah, me kasutame kõiki praeguse aja huvitavaid tehnoloogialahendusi ja tunneme puudust mõnest uuest, alles tekkivast, kui loome oma uut kooli, mille aluseks on tagasiside ja sõltumatu õppimine.

Ma arvan, et minu lapselapsed, kes praegu on 2 ja 4 aastat vanad, satuvad kasvades ühte kahest olukorrast. Üks on selline, kus õnnelik inimkond kasutab imelist tehnoloogiat, mis on ühtlasi keskkonnasäästlik.

See on maailm, milles nad vajavad kõiki neid oskusi, millest me praegu rääkisime, ning ennekõike võimet olla hooliv inimolend, kes suhtub lugupidavalt kõigi õigustesse ja suudab seista enda õiguste eest.

Teine võimalus võib olla palju hullem –  selline, kus meil tuleb toime tulla kliimamuutustest tingitud probleemidega. Küll tehnoloogia abiga, kuid olukorras, kus maailm ümberringi pole nii sõbralik, kui me oleme lootnud. Suutlikkus kujutada end teise inimese nahka ja olla empaatiline, võtta arvesse teise inimese vaatepunkti ja teisi mõista on ohtlikus maailmas veelgi tähtsam.

Nende mõtetega usaldan ma oma laste ja lastelaste tuleviku kõikjal maailmas teie kätesse, sest ma tean, et meie tulevased lapsed töötavad ja elavad globaalsemalt kui eales varem.

Soovin teile edu.

Algselt inglise keeles peetud kõne leiate siit.