- Reset + Prindi

Konrad Mägi näituse avamisel KUMUs

23.08.2018

Tere! Rõõm on taas kord olla KUMUs ja tervitada täna õhtupoole kõiki siia kogunenuid.

Hommikul juba leidis siin aset üks rõõmus sündmus ja mis saab olla veel parem kui tähistada 23. augustit, mis muidu võiks ju meele nukraks kiskuda, mitmete rõõmsate kultuurisündmustega.

  1. augustil on kohane mainida ka seda, et olime päris pikalt Eestis väljas Euroopa kultuuriajaloo kirjutistest. Üritame seda nüüd tasa teha, kuigi see ei ole kerge.

Ka meie vanema põlve kunstnikud on Euroopas vähem uuritud ja vähem avastatud just sellepärast, et puudus võimalus neid Eesti kunstnikena kaugemal tutvustada.

Mul on hästi hea meel on, et just Konrad Mägi osas on lünk hakanud jõuliselt sulguma ja vaevalt see ilma Ennuta oleks niimoodi läinud. Konrad Mägi on üks meie kunstnikke, keda on uhke Euroopas näidata ja keda ka meie oma inimesed tahavad näha.

Mul endal oli hästi tore võimalus esimest korda näha Konrad Mägi näitust Euroopas Firenzes, kus sealne muuseumi juht ütles uhkusega, et nende muuseumi külastatavus kasvas tänu sellele näitusele oluliselt.

Loomulikult on eestlane harjunud ülema, et mis nüüd meie, me oleme ju nii väikesed. Aga mõelge korraks sellele – Firenze, Rooma, Prantsusmaa, kus on kunsti ja kultuuri.

Kõndisin Orsay muuseumis koos Prantsusmaa presidendiga näitusel, kus olid väljas meie, läti ja leedu sümbolistid, ja tema huvi oli siiras.

Konrad Mägi on midagi erilist. Me teame seda ju isegi, aga ikka on tore, kui keegi seda mujal ka tähele paneb.

Meie kunst kuulub Euroopa paremiku hulka. Niimoodi nad ütlevad. Mina usun neid, olemata ise kunstnik või kunstikriitik.

Näen Konrad Mägi maastikumaalidel täpselt seda paletti, mis ongi Vilsandil või meie Lääne–Eesti saartel. Enn on muidugi käinud ja otsinud neid ka kaugemal – Itaalias ja mujal – neid kohti, kus täpselt võis kunstnik istuda ja joonistada; mis oli see, mis ajendas teda oma vaadetele lisama midagi, mida seal tõenäoliselt kindlasti ei olnud –  see on tohutult põnev maailm.

Konrad Mägi reisis palju ja itaallaste äratundmisrõõm on suur. Seda kunsti nähes oli võib-olla kõige vahvam Itaalia televisiooni küsimus: „Aga see on ju Euroopa kunst?“ Siis sain vaid öelda, et seda minagi. Meie ju teame, et meie kunst on Euroopa kunst. Nende ootus ilmselt on, et ta on slaavi kunst. Aga ei ole.

Kõige selle juures ütles Konrad Mägi ikkagi: „Kus ma ka ei viibiks, jääb põhi minu kodumaaks. Mulle meeldib nukker karm põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid“. Seda on kohalikel kunstnikel palju. See on minu jaoks just nimelt Konrad Mägi – oskus ja suutlikkus näha meie põhjamaises looduses erksust ja eredust. 1. novembril tähistame Konrad Mägi 140ndat sünniaastapäeva. Ja nii, nagu siis, kui ta need pildid joonistas, nii ilus on meie Eestimaa ka praegu. Ka see on oluline, et me ei ole seda kaotanud.

Industriaalmaailm, mis on meist võib-olla materiaalselt jõukam, on selle jõukuse ikkagi suurel määral loonud oma loodust hävitades. Ka Vahemere saartele mõeldes, kui sinna täna minna ja neid samu vaateid vaadata, näeb ikka midagi turismi- või tööstusmaailmast.

Tervitan kõiki neid metseene, kes moel või teisel toetavad Eesti kultuuri. Olen nende inimestega palju kokku puutunud ja pean ütlema, et kui sajandivahetusel oli erainitsiatiivi vähem, siis nüüd on see läinud tasakaalu. On saadud aru, et kunsti ja kultuuri edendamisel ongi eravahenditel – huvilistel, sihtasutustel – suur ja oluline roll, mis on tihtipeale parem kui see, kui riik võtab kogu vastutuse enda kanda.

Kõik see, mida avalik sektor teeb, peab olema alati võimalikult objektiivselt põhjendatud. Kunsti ja kultuuri ilu on tihtipeale just see, et see on subjektiivne – kellelegi meeldib ja see tehakse ära.

Meil on palju teisigi kunstnikke, kellel ei ole niimoodi vedanud, et neil oleks Eero Epner, kes neid uurib ja Enn Kunila, kes aitab sellele tööle kaasa.

Konrad Mäel on vedanud. Kuidas avalik sektor põhjendaks, kui selliseid asju teeks? Hea küll, tema on vähemalt klassik ja õnneks surnud, aga meil on juba elusaid kunstnikke ja kirjanikke, keda võib-olla mõni erainitsiatiiv tahab toetada. Meil on noori andekaid pillimängijaid, keda võib-olla pillifond tahab toetada. Ja kui see kõik on avalik, siis on neid valikuid palju keerulisem põhjendada. Ei ole piisav öelda: „Sest see on ilus“. Veel vähem: “Sest see meeldib mulle“. Aga teie, kes te panustate kultuuri ja kunsti arengusse, teie saate seda öelda.

“Elas kord kunstnik, kelle nimi oli Konrad Mägi. Kui Konrad oli väike laps, käis ta sageli metsas ning kuulas, kuidas pikad kõrged puud tuule käes kohisesid ja oma salakeeles juttu rääkisid. Vahel tundus Konradile, et ta saab aru, millest vesteldakse: see ei olnud sõnade keel, see oli üks teine keel, mille kuulmiseks pidi avama oma kõrvadele lisaks ka oma südame”.

Need read on kirjutanud Eero Epner ja ta on teinud väga suurt tööd Konrad Mägi fenomeni tutvustamisel, kureerinud paljusid eesti kuldaja kunsti näitusi ja olnud kunstiraamatute ja näituste kataloogide autor. Ta on kirjutanud need read Konrad Mägi eluloolises raamatus, mis on tänaseks välja antud viies keeles: eesti, inglise, itaalia, prantsuse ja soome keeles. Alati on tore, kui vanast ajast midagi lugedes tekib mõni kaasaegne paralleel. Mulle tundub, et nii nagu Konrad Mägi joonistas pintsliga, joonistab täna Valdur Mikita sõnadega sellest samast ja sedasama, mida tegi Konrad Mägi omal ajal lõuendile. Aga ma ei teaks seda, kui Eero poleks neid raamatuid kirjutanud.

Nüüd mul ongi väga hea meel paluda Eero siia.

Kallis Eero, Konrad Mägi SA on otsustanud anda sulle preemia summas 5000 eurot Konrad Mägi elu ja loomingu tutvustamise eest Eestis ja võõrsil 2017.–2018. aastal. Alla on kirjutanud nõukogu esimees Enn Kunila ja nõukogu liikmed Sirje Helme ja Maria-Kristiina Soomre. Mul on au teha pisut assistendi tööd ja see tunnistus sulle üle anda.