- Reset + Prindi

Vabariigi President Arvo Pärdi Keskuse avamisel

Vabariigi President  Arvo Pärdi Keskuse avamisel  © Vabariigi Presidendi Kantselei

13.10.2018

Kallis Arvo! Siit väga kaugel, teisel pool maakera, kuulasin tänasele mõeldes üle Sinu pala "Spiegel im Spiegel", "Peegel peeglis".

See Sinu nelikümmend aastat tagasi, sundlahkumise eel, kirjutatud teos kõnetab tänases segadust tekitavalt mitmekesises maailmas võibolla rohkem veel kui kunagi varem. Eriti siis, kui olla kodust kaugel.

Kuulasin ja mõtlesin sellele, kuidas päike samal ajal Eestimaa sügises punaseid vahtralehti välja valgustab. Vaatasin mõttes koduste mändide punetavaid tüvesid, kui sügisene päike enne liiga madalale vajumist nad korraks niimoodi helendama lööb, et vaikus muutub lauluks.

Spiegel im Spiegel. Kümme minutit dialoogi, küsimist ja vastamist, kordamist, järelemõtlemist, selgimist, aktsepteerimist.

Sinu muusika kaudu kogeme, et üks kaalutud heli peidab endas rohkem kui helide mass.

Mõistame, et vaikus kõnetab rohkem kui paljusõnalisus, et visa ühtlane astumine viib kaugemale kui rähklemine. Sinu muusika teritab me kuulmist, kuni nukrusest sulab välja helgus ning lein pöördub lohutuseks. Kaugusest saab soe lähedus.

Maakera pöördub ja kodu on ikkagi meiega, isegi kui tegelikult ei ole. Üksildasest hotellitoast saabki korraks kodune mets. Eestimaine soo. Vaade kuuri ukse kõrvalt pingilt üle välja, üle rauna, loojuva päikese poole.

Selles hingepeegeldamises on midagi, milles Sul ja Sinu muusikal on roll, aga mis päriselt saab igal kuulamisel uueks looks. Sõltuvalt kohast, ajast, meeleolust.

See üksainus pala on puudutanud miljonite selle planeedi inimeste südamekeeli, tuletanud meile meelde, et välise all on sisemine, et headus on olemas, et meelerahu on olemas.

Küllap on see pala paljusid pannud ka uurima, kus täpselt on Eesti.

Kuid väga palju olulisemana on see toonud arusaamist, et inimeste sisemised igatsused on universaalsed, samad igal pool. See lugu muutub igaühe enda looks, on küll jätkuvalt Sinu oma, aga helide vahele mahub nii palju tundeid ja mõtteid, et päriselt ei saa seda enam pidada ainult helilooja loominguks, mis kuulaja hinges toimub. Muidugi, tegelikult see on Sinu looming, mis kuulates me hinges toimub. Sa oledki sellest palast loonud me hingedes miljardeid variatsioone.

Muusika kõlab nii vargsi, nagu ei tahaks Sa kuulaja mõtteid üldse segada, ainult neid võimsamaks muuta, kuidagi olulisemaks ja eredamaks.

Meie kärarikkas rähklevas ajas saab see keskus siin olla paigaks, kus saab vaikimise ja peatumise mõtteid mõelda. Saab korraks minna maakeralt maha ja siis jälle tagasi tulla, Sinu poolt juhituna, toetatuna, käest kinni hoides.

Kes meist ei vajaks muhedat ja sõbralikku Arvo Pärti enda kõrvale, kaval helk silmis, kui tekib tahtmine korraks maakera pealt maha astuda. Sinu käest kinni hoides võib enam-vähem kindel olla,

et hetke möödudes saab jälle sellele pallile, mis on meie kodu, tagasi ronida. Pole hirmu, on rahu. Eemalt vaadates tundub me Maa ilus, puhas, rikkumata. Selline, nagu ta tegelikult enam pole.

Arvo, Sinu muusikastiili iseloomustamiseks kasutatakse sageli sõnu "helge nukrus", samuti ingliskeelset fraasi "silence and stillness".

Kallis Arvo, kui me eelmisel aastal selle keskuse valmimist – tahaks öelda kasvamist, nii orgaaniliselt sobitub see siia Lohusalu metsa alla – koos uudistasime, näitasid Sinu usinad abilised mulle seda, kuidas Sinu muusika on sündinud.

Paljud lood algasid sõnast, sellest, et kellelegi oli Sinu muusikat vaja. Sõnale järgnes vahel veel palju sõnu, enne kui kaustadesse rivistatud paberile ilmusid noodid. Ajas edasi liikudes moodustasid noodid teosest sõltumata alati kuidagi sarnase mustri – ikka seesama puhtus, tühjus, kordus.

Teose valmimisele lähenedes üha õhulisem, üha rohkem kuulaja mõtetele ruumi jättev – vähemasti nii mulle tundus. Õnneks sai edasi lapates iga teos ikka enne valmis, kui noodimärgid joonestikust päriselt kadusid.

Aga neid kaustasid vaadates oli ikkagi tunne, et kui saaks minna edasi, kaugemale, siis see juhtuks. Jääks puhas mõte, ei ühtki heli, aga see oleks ikkagi Arvo Pärdi muusika.

Ja siin täna selles Sinu muusika värskes kodus ei tundu sugugi võimatu, et Sa sellise loo kunagi kirjutad – loo, mis on nii peentundeline, et ükski heli ei too kuulajat välja tema enda mõtetest, vaid ainult peegeldab kuulaja enda hinge.

Aga võib-olla on nii, et Sa ei peagi seda lugu üldse kirjutama.

See lugu on selles majas olemas. Siin mõnel rahulikumal hetkel istudes saab igaüks seda omas hinges ise vabalt kuulata.

Soovitan proovida.

Kui me siia Lohusallu tuleme, siis ootad Sa meid siin kindlasti.

Aga vahel tabad Sa meid mujal, ootamatult, keset töist argipäeva. Minuga on see juhtunud. Üks lugu. Esteloni suurepärane helisüsteem. Argipäev peatus, et minna edasi mõne minuti pärast. Ma ausalt ei tea, mitme. Ma ausalt ei mäleta, mis oli selle loo nimi.

Ma mäletan heledat lapsehäält laulmas suurte inimeste muusikat. Sinu muusikat. Küllap Sa teaksid, kus kirikus see oli salvestatud ja mis oli loo nimi. Stuudiosalvestis see igatahes ei olnud. Mulle on millegipärast meelde jäänud, et Sa mängisid ise sel salvestusel klaverit.

Väikesel lauljal oligi vist sellepärast julge laulda, et Sina olid sealsamas. Tema hääl kõlas rõõmsalt, enesekindalt, lapsele omaselt meie maailmas kahtlemata, selle laulu hetkes.

Maailm oli parim sellisena, nagu ta on.

Korraks oli minu maailmas kõik kristallselge. Asjad asetusid omale kohale. Peas tavaliselt ringi siblivad mõttesipelgad rahunesid ja võtsid ritta, nagu oleksid joondunud sellele Sinu kirjutatud kristallselgele, helidega kaetud, kuid ometi nii puhtale noodilehele. Minu silme ette kerkisid lehed Sinu noodiraamatutest, Sinu lugude sündimise kroonikast.

Mis edasi sai, ma ei mäleta. Küllap ronisid sipelgad tasapisi jälle noodilehelt maha, kristall tuhmus, lummus hajus, aga näed, siiski mitte päriselt. Midagi, mida ma kirjeldada ei oska, on alles. Tänaseni.

See on minu lugu Sinu muusikast. Igaühel on oma. Ma natuke kartsin Sulle seda kõike rääkida, eriti kui kogu Eesti rahvas kuulab pealt. Aga nüüd sai see siis öeldud. Aitäh ära kuulamast, Arvo.