- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil World Knowledge Forum

President Kaljulaidist sai Lõuna-Korea pealinna Seouli aukodanik. Korealaste rahvuspühal Hangulil andis selle tiitli üle Seouli linnapea Park Won-soon, kes on ise Eesti e-resident.
President Kaljulaidist sai Lõuna-Korea pealinna Seouli aukodanik. Korealaste rahvuspühal Hangulil andis selle tiitli üle Seouli linnapea Park Won-soon, kes on ise Eesti e-resident.
© Vabariigi Presidendi Kantselei

12.10.2018

Armsad sõbrad!

Ma seisan siin, esindades maailma ainsat digitaalset ühiskonda, millel on reaalselt olemas riigi tugi – Eesti digiühiskonda, millel on 1,3 miljonit liiget, terve meie elanikkond, sest meie puhul on kõik sellesse kaasatud.

Me oleme teinud oma ühiskonnas läbi suure muutuse tagamaks, et meie inimeste ja ettevõtete käsutuses oleks digitaalne keskkond suhtlemiseks nii riigi kui ka partneritega erasektorist.

Ma soovin lisada kaks olulist märkust. Esiteks – on väga lihtne töötada välja kiire hüppe strateegiaid ja leida viise ühiskonna muutmiseks, kui on olemas partnerid ja liitlased. Mitmepoolne koostöö, rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur, mis tagab väikestele riikidele õiguse eksisteerida. Ilma selleta poleks seda sündinud. Nii et me pole mitte kunagi olnud selles üksi, me pole mitte kunagi väitnud, et ainult meie, eestlased, oleme selle võimalikuks saamise taga. Kõik meie partnerid üle maailma – ÜRO, Euroopa Liit, NATO – te kõik olete olnud osalised Eesti praeguse digiriigi loomises.

Teine oluline märkus: Eesti pole tehnoloogiaid välja töötav riik. Teel digiühiskonnaks pole me mitte üheski punktis loonud uut tehnoloogiat. Tehnoloogia poolest on kõik see, mida me kasutame, üsna argine, selline, mida kasutavad sageli ka teised tegijad, peamiselt erasektoris.

See on hea, sest teeb tehnoloogia odavamaks, usaldusväärsemaks. Osa sellest on lausa avatud lähtekoodiga, nimelt meie e-valimiste süsteem, millesse kõik võivad proovida sisse häkkida. Keegi pole küll veel suutnud, aga kui soovite, võite proovida. Me kutsume teid üles proovima.

Seega erinevus Eesti ühiskonna ja teiste arenenud ühiskondade vahel seisneb selles, et meie suure muutuse taga polnud mitte tehnoloogia ise, vaid uuendus peitus mujal – protsessis, millega toodi ettevõtlus ja valitsussektor kokku, et aidata kõigil inimestel, nii noortel kui ka vanadel, saada kasu neist tehnoloogilistest lahendusest, mille on välja mõelnud teised. 1,3 miljonit inimest ja väike majandus ei saa ise luua, kuid me võime olla kiired kasutuselevõtjad. Me olemegi kiired kasutuselevõtjad, mitte tehnoloogia loojad. Ma arvan, et see võiks olla julgustav ka teistele sarnastele riikidele. Juba 17 aastat on eestlastel digi-ID, mida me saame kasutada dokumentide, ka eraisikute lepingute allkirjastamiseks ja ajatembeldamiseks, mis on väga oluline – peaaegu nagu plokiahel, kuid pärit sajandi algusest. Me saame digi-IDd kasutada mitmesugustes avalikes teenustes, trahvide ja maksude maksmiseks elektrooniliselt, registrites päringute tegemiseks või ka lihtsalt krüpteeritud e-kirjade saatmiseks. Me kasutame ka erasektori teenuseid internetis, samal platvormil.

On väga tähtis, et kõik on samal platvormil – riik ja ettevõtlus. Eesti e-valitsus on nagu rakenduste pood, kus oma teenuseid võivad arendada kõik: erafirmad, avalik sektor, inimeselt inimesele. Nii et tulge, ka teie võite seda teha. Kui saate meie e-residendiks, siis pääsete ka teie sellele rakenduste poele ligi ja saate kasutada seda oma äri arendamiseks, aga ka erasuhtluses, sest teil on siis võimalik oma e-residendi kaardiga kolleegide ja partneritega krüpteeritud sõnumeid vahetada. Saate omavahel dokumente allkirjastada. Saate teha e-residentsusest oma globaalse äri platvormi. Te ei pea enam mitte kunagi kõvasti vaeva nägema selleks, et viibida ühes ja samas ruumis. Kui te loote selle ettevõtte, siis see ettevõte on ELi ettevõte, ja meie rakenduste poes saab tegelikult teha igasuguseid loomingulisi tehnoloogiaasju. Nii et tere tulemast meie liivakasti sellega katsetama, seda ise järele proovima. Selline võib olla maailm tulevikus, see on võimalus seda katsetada ja te olete siia oodatud.

Jah, ma ütlesin, et kõik on kaasatud, kuid kõigi inimeste kaasamine nõudis veidi vaeva. Pidage meeles, et me räägime sajandi algusest. Loomulikult pidid meie digi-IDd kasutama hakkama kõik põlvkonnad, sest muidu oleks see ühiskonda lõhestav, mitte sotsiaalset sidusust loov asi.

See ei juhtunud iseenesest ja meie kasutasime selleks suhteliselt kallist Tiigrihüppe programmi. Esmalt õpetasime noored inimesed seda kasutama ja internetis turvaliselt toimetama ning seejärel õpetasime seda vanadele inimestele, kes on tavaliselt kõige tõrksamad. Ma ei tea, miks me panime sellele nimeks Tiigrihüpe – Eestis tiigreid pole, kuid see kõlas võimsana. Muidugi ei teinud Eesti valitsus seda üksi. Meie erasektor tasus osa kuludest – mis tähendab, et riigi maine ja eraettevõtete raha olid kaalul, kui projekt oleks läbi kukkunud. Muidugi me ei teadnud ega saanudki teada, et see saab nii edukaks. Erasektoril oli selles oma roll: nemad katsid osa kuludest ja nemad lõid ka kõhklejate jaoks stiimuleid. Näiteks saime teada, et mis puudutab arvuti kaudu saadavate teenuste tarbimist, siis kõige tõrksama osa ühiskonnast moodustasid pensionieelikud ja pensioniealised inimesed. Muidugi ei tahtnud nad hakata arvutit kasutama, neil isegi polnud endal arvutit. Aga meil oli vaja, et nad sellele teele asuksid. Sest me oleme hõredalt asustatud riik ja me ei tahtnud, et vanad mehed ja naised peaksid bussi ootama, et sellega keskusesse teenuse järele sõita. Mõnikord võib väljas olla –30 kraadi. Me tahtsime, et neil oleks olemas mugav võimalus kasutada teenuseid lähima arvuti tagant. Esialgu, sajandivahetuse paiku, polnud muidugi igal pensionäril telefoni ega arvutit. Kuid lähim arvuti asus tavaliselt külaraamatukogus. Ja internet oli inimõigus, see oli tasuta. Külaraamatukogu asus palju lähemal kui lähim linn.

Niisiis veensime vanemad inimesed ära, sest e-teenus oli lähemal ja seda oli mugavam kasutada. Kõige suurem stiimul oli see, et pangad pakkusid oma teenuseid pensionäridele tasuta, ja teate küll, kui hoolikalt nemad oma raha loevad. Pension võis Eestis tol ajal olla umbes 100 eurot. Nii et see muutis süsteemi kõiki kaasavaks, kõik põlvkonnad olid sees.

Digi-ID. Milline see välja näeb? Konverentsi alguses nägite ühte videot. Digi-ID on asi, mis meil on ID-kaardi peal. Enamikus Euroopa riikides on olemas reisidokument, mis pole mitte paks pass, vaid lihtne kaart, aga meie otsustasime panna selle peale digitaalse kiibi, et kõik inimesed saaksid hakata digiteenuseid kasutama. Tingimusel, et keegi hakkaks neid looma. Ja teate, alguses oli valitsus selle pärast mures. Ma olin seal, ma olin tol ajal peaministri nõunik ja mäletan seda. Rahandusminister tahtis, et oleks välja toodud, kui palju toob see meile kasu järgmisel või ülejärgmisel aastal. Jah, nüüd on kasud olemas. Esimesel paaril aastal olid ainult riskid ja kulud. Praegu on kasu 2% SKPst, mis hoitakse kokku ainuüksi digitaalse allkirjastamisega, 6% SKPst tuleb IKTst ja 4–5 tööpäeva inimese kohta hoitakse kokku sellega, et pole vaja riigiasutustes oodata. Palju CO2 jääb õhku paiskamatakui pole vaja sõita ametkondade vahet, samuti säästetakse ka paar väikest metsa sellega, et kõike välja ei prindi. Meil kõigil on sajand elada, milleks raisata nii palju päevi ametiasutuste vahet käimise peale?

Selline on digitaalse rahva sünnilugu. Aga teate, valitsus mõistis, et ta ei suuda nii kiiresti nii palju teenuseid luua.

Me avasime selle platvormi ettevõtlusele. Mitte ainult sellepärast, et meie arvates on hea, kui riik ja ettevõtted asju koos teevad.

Era- ja avaliku sektori partnerlus on olnud kõlav väljend, mida ellu pole eriti viidud. Meil oli tõesti väga vaja, et inimesed kasutaksid mitmesuguseid e-teenuseid, nii era- kui ka avaliku sektori omi, harjuksid sellega ja omandaksid digitaalse vilumuse.

Meie muretsesime selle pärast, et kui me ei lase erasektoril kasutada sama digiteenuste alust, siis esialgu inimesed täidaksid internetis digi-IDd kasutades ainult oma tuludeklaratsiooni, mida oleks liiga vähe. Nad ei harjuks oma kaarti regulaarselt kasutama. Nii et me väga toetasime mõtet, et erasektor kasutaks sama platvormi.

Meil oli vaja panna ka mõned teenused toimima enam-vähem automaatselt, sest inimesed keeldusid olemast nupulevajutajad. Näiteks kui Eestis sünnib laps, siis sisestab arst e-tervise süsteemi tema sünniandmed – kaalu, pikkuse ja kõik muu – ning taustal, ilma et arst peaks selleks ühtegi nuppu vajutama, luuakse sellele lapsele digitaalne identiteet. Uus digiühiskonna kodanik ongi sündinud.

See toimub automaatselt, sest esialgu me tahtsime, et arstid vajutaksid nuppu ja ütleksid: „Sellega loon ma sellele lapsele registrikande." Aga nad keeldusid! Nad ütlesid: „See ei ole minu töö, mina olen arst." Me nõustusime nendega. Seetõttu lõime süsteemi, mis teeb seda automaatselt, taustal. Nii et arstid isegi ei tea, et nad on rahvastikuregistrisse kannete tegijad. Väga tõhus.

Ja muidugi saavad vanemad seejärel interneti kaudu oma lapsele nime panna. Teate, kui Eesti lapsevanemale öelda, et ta peab lahkuma haiglast ja minema linnavalitsusse, et oma lapsele nimi panna, siis haaraks teda õud. Sest loomulikult saab seda teha haiglavoodist. Miks peaks minema linnavalitsusse, riskima võibolla mõne viiruse saamisega, kui sul on kodus õrn vastsündinu? Nad ei taha seda teha.

Lapsele saab nime panna sealt, kus sa oled. Ja registreerida laps ühtlasi ka sotsiaalteenuste saamiseks ja lasteaia järjekorda. Seda kõike saab soovi korral teha sünnitusosakonnas viibides.

See näitab, et ühiskonna kui terviku jaoks võib tehnoloogia – isegi kui see pole uusim tehnoloogia – laialdane levik olla tasuvam kui midagi tõeliselt uuenduslikku valitud vähemuse käes. Üks näide, paralleel pärismaailmast. Kui palju muutis teie elu see, kui keegi maandus kuule? Mitte kuigi palju. Kui palju muutis teie elu see, kui leiutati pesumasin? Naised, käsi püsti! Sajad! Nii et näete, seda oleme kõik kogenud ka analoogmaailmas. Kõiki puudutav tehnoloogia toob ühiskonnale palju rohkem kasu.

See 2%, mida ma mainisin, on suur kokkuhoid. Kuid teate, digitaalsus on ka suur võrdsustaja. Sest riik kulutab märkimisväärseid summasid e-teenuste arendamise ning nende hooldamise ja kaitsmise peale. Tegelikult umbes sama summa. Niisiis võib öelda, et see on suhteliselt neutraalne projekt. Kuid see kulutus on tugevalt kaldu ühiskonna nõrgemate poole. Ettevõtluses väikese ja keskmise suurusega ettevõtete poole, sest Eestis pole ka ettevõtetel vaja joosta riigiasutuste vahet, nad saavad kõike teha internetis. Kõik vajalikud deklaratsioonid – kes minu ettevõttes töötab, mis ametikohal, kõik palgad – seda kõike saab teha internetis. Kui olete ettevõtja ja maksate kellelegi paika, siis ilmub kohe maksuametisse teade, et te olete seda teinud, samuti lähevad andmed selle isiku eeltäidetud tuludeklaratsioonile. Nii et kui te lõpuks asute internetis maksudeklaratsiooni täitma, on seal juba olemas kõik, mida te olete teinud, teil on vaja see ainult allkirjastada. Nii et osaliselt hoolitseb teie raamatupidamise eest maksuamet.

Suurettevõtted muidugi võidavad sellest vähem kui väiksemad, sest just väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel pole suure bürokraatiaga võitlemiseks ressursse. Niisiis lähevad valitsuse kulutused meie ärisektoris rohkem nõrgemate aitamise peale.

Pealegi, kui mõelda, kes on need, kes peavad kandma sotsiaalteenuste saamiseks järjekordades ootamise koormat? Tavaliselt naised. Kes kannavad koduste tööde koormat? Naised. Isegi kui tõesti püüda seda võrdselt jagada, siis me teame, et need oleme meie, naised. Niisiis on naiste jaoks äärmiselt oluline, et oleks võimalik avalikele teenustele ligi pääseda hommikul vara ja õhtul hilja, kui lapsed magavad, mitte ainult üheksast viieni. Selline mõtteviis, kui see ühiskonnas levib, loob kiiremini töökohti, mille puhul tööl käimine pole enam nii oluline.

Ma pean ütlema, et üks meie pankadest – ja see on kõige suurem pank, millel on suurim turuosa – on otsustanud, et nüüd nad alati, kui otsivad uusi töötajaid, jätavad ütlemata, et töökoht asub Tallinnas või mõnes muus konkreetses Eestimaa paigas. Nad ütlevad, et see töökoht asub meie pangas. Ja kui nad leiavad selle töö peale inimese, kes ei taha kolida, siis saab inimene teha seda tööd sealt, kus ta parajasti asub. Täiesti võimalik.

Suurem osa töödest pangas ei nõua tegelikult enam otsest kontakti. Sellega kaasnevad uued võimalused tööturul osalemiseks puuetega inimestele, maapiirkondade inimestele, taas ka väikeste lastega naistele, kes ei saa nii hõlpsasti elukohta vahetada. Digitaalsus on suur võrdsustaja. Ja ma arvan, et digimuutus on muutnud meie ühiskonna mitte ainult rikkamaks, vaid ka paremaks paigaks, võrdsemaks.

Inimesed ütlevad sageli, et digimaailm võtab ära töö ja seda tuleks karta. Hoopis vastupidi. Digimaailm muudab tööturu võrdsemaks, kergemini kättesaadavaks. Ja teate, mis? Ka palju suuremaks. Sest ei pea töötama ilmtingimata oma riigis. On täiesti mõeldav, et tundes Eesti maksuseadust, saaks tööd teha kusagilt Aafrikast, näiteks kui oled Aafrika tüdruk, kes soovib õppida raamatupidamist interneti kaudu. Te olete teretulnud! Muidugi ei ütle Eesti, et aluseks olev dokumentatsioon peab alati asuma raamatupidamise riigis. Nagunii on kõik elektrooniline, nii et seda saaks hallata ka Aafrikast. Teate, meie tööturg, meie palgad on juba väga kõrged, me oleme oma keskmise palgaga maailmas 32. kohal, kuid tööturg võib olla avatud ka ilma vajaduseta vahetada elukohta – et tagada kulude kokkuhoid meie firmadele.

Ma arvan, et me saaksime lahendada paljud oma probleemid, kui me kõik arenenud maailmas asuksime kollektiivselt seisukohale, et tööturg on globaalne. Mitte ainult kaupade turg, vaid ka teenuste turg. Ma tean, et täna me nii ei mõtle. See teema on murettekitav ja ma ütlen teile, miks. Ma nimetan seda Imedemaa Alice'i küsimuseks. Te ju teate Alice'it Imedemaalt, eks?

Seal oli üks kass, Irvik Kass, ja kui see kass lahkus, jäi tema irve alles, püsis mõnda aega. Kuidas on see seotud tööturuga? Meie tööturg on muutumas. Töökohad tööstuses on kadumas. Nagu see kass. Mis te arvate, kas meie ühiskondade maksude kogumise ja laialijaotamise mudel, mis põhineb sellel, kus inimesed elavad ja töötavad, milleks on üks konkreetne koht, jääb püsima? Mõnda aega on see veel alles, nagu kassi irve Alice'i Imedemaal. Kuid me teame, et lõpuks pakib ka see irve end kokku. Me pole veel mõistnud, et üha rohkem inimesi töötab sõltumatutena, me näeme nende arvu kõikjal kasvamas, aga me pole sellega veel kohanenud. Me ootame endiselt, et inimesel oleks töökoha aadress ja üks firma, võibolla kaks, mille heaks ta töötab. Või siis on nad FIEd, kes elavad selles riigis, mille aadressil nad on end registreerinud. Aga nad tahavad samal ajal töötada ka kusagil mujal. Ja siis meie maksustame neid nende töökoha aadressi järgi ja osutame neile teenuseid nende koduse aadressi järgi. See maailm on vana.

See ei ole õige tee. Üha enam noori langeb sellest süsteemist välja, sest nad saavad seda teha. Meie kodanikud reisivad – teenuseid on vaja osutada kõikjal maailmas. Näiteks peab kodanik saama hääletada, olenemata sellest, kus ta parajasti viibib. Vaja on luua virtuaalsed koolid, kus inimesed saaksid oma lapsi harida oma emakeeles, isegi kui nad asuvad kodumaast väga kaugel. See on meie jaoks kohustus, sest maailm on globaalne, majandus on globaalne. Euroopas oleme olukorda parandanud inimeste vaba liikumisega 28 riigi vahel. Seetõttu oleks ebaaus, kui me ei osutaks riiklikke teenuseid oma kodanikele siis, kui nad parajasti ei viibi meie riigi territooriumil. Nemad kasutavad oma õigust. Seetõttu peame võtma endale uue kohustuse.

Inimesed võivad tänapäeval olla väga kitsalt spetsialiseerunud ja mitte liituda ühe konkreetse firmaga, vaid teha kõrgelt väärtustatud tööd samal ajal kümnele firmale. Küsimus on siis tõeliselt pakiline: kes saab maksuraha ja kes osutab sotsiaalteenuseid? Loogiline vastus on, et meil oleks vaja mingit uut lepingut, mille järgi inimesed maksaksid makse sellele riigile, mis tundub neile kõige hingelähedasem, kus nad elavad või mille kodanikud nad on, ja see riik osutaks neile teenuseid kogu maailmas. Kuhu nad ka ei läheks, kuhu ka nende töö neid ei viiks.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas reguleerida näiteks maksude jaotamist OECD lepingutes, siis see on risti vastupidi sellele uuele maailmale, mille peale ma praegu mõtlen. Me peame selles osas midagi tegema, ja kiiresti.

Meie Eestis püüame mitte tegevusetult vinguda. ELi nõukogu eesistumise ajal olid Tallinnas koos ametiisikud kõigist rahandusministeeriumitest, et vahetada mõtteid selle üle, milline võiks olla meie globaalne ettepanek selle probleemi lahendamiseks, kus töökohad tööstuses on kadumas, kuid meie sotsiaalsüsteem põhineb tööstusühiskonna mudelil, mitte uuel mudelil.

Me pole sellega kiiresti kohanenud, üha rohkem on neid inimesi, kes jäävad meie sotsiaalkindlustuse mudelist välja. Kuidas on lood vähem paindlikega? Praegu toimuv muutus pole sugugi väiksem, kui oli üleminek põllumajandusühiskonnalt tööstusühiskonnale. Me ei reageeri sellele. Siis ka ei reageerinud. Seetõttu mõjutas industriaalne muutus kõige enam vaeseid. Me kõik teame, et tööstuse arengu esimesed kümnendid polnud kerged nende tööliste jaoks, kes kaotasid töö põllumajanduses, kogunesid linnadesse.

Tänapäeval on meil olemas haridussüsteem ja sotsiaalsed mudelid, mille abil peaksime oma inimesi kaitsma. Me ei peaks rääkima robotite maksustamisest, mis ei erine kuigivõrd sellest, kui oleksime kunagi hakanud traktoreid maksustama. Selle asemel peaksime toetama muutust ja parandama oma inimeste suutlikkust selles uues maailmas hakkama saada.

Ma arvan, et olen nüüd proovinud selgitada, kuidas digiühiskond sünnib ja millised probleemid seisavad selle digiühiskonna ees, kes on maailmas üksi. See on väike ühiskond, 80% meie majandusest asub väljaspool Eestit ja me tunneme end nii ahistatuna, et selline olukord, mille me oma riigis oleme loonud, pole globaalne. Me teeme kõik, mis võimalik, et toetada võrgustumist ja luua kõikjal sarnaseid digiühiskondi. Sest me vajame neid. Sest digi on ühiskonnale hea, see on suur võrdsustaja ja suur võimalus, mida ei tohiks mööda lasta. Kuid see toob meid kõiki kokku, eesotsas rikaste riikidega, sest nemad on arengumaadest rohkem praeguse olukorraga rahul. Mõistmise juurde, et see praegune olukord on juba läinud. Tööstusajastu on läbi, digiajastu on kohal. Me kõik peame sellega kohanema, ja mul pole siin praegu isegi aega võtta ette küberjulgeoleku teemat.

Eesti püüab ka selles võtta vastutust. Me kandideerime ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, et tõsta selle nõukogu päevakorda kõik küber- ja digiteemad. Et arutada seda, kuidas kehtivad meie analoogseadused küber- ja digimaailmas. Sest me tunneme end vastutavana. Kui aitame UNDP kaudu globaalselt digiühiskondi luua, ka Aafrikas, siis peame võtma ka vastutuse nende vastsündinud digiühiskondade kaitsmise eest, ja me oleme valmis seda vastutust võtma, hoolimata sellest, et meie ressursid on napid. Teie kõik saate aidata meil saavutada seda, et see tooks kasu meie maailmale, kliimale, meie inimestele, kõigile. Nii et palun astuge Eesti kannul digimaailma.

Tänan kuulamast!