- Reset + Prindi

Elupäästjate medalite üleandmisel

11.09.2018

Lugupeetud siseminister ja peadirektor, head elupäästjad

Elu on habras. Enamik meist ei mõtle selle peale ega taju seda, sest enamik meist puutub väga harva kokku nende hetkedega, kus meie tava- ja ootuspärane elu asendub äkitselt ootamatusega. Ootamatusega, mille eest meid on ehk küll hoiatanud teavituskampaania, või vanemad, või sõbrad, või hoiatussilt, aga mille puhul ikka mõtleme, et „ega minuga see kindlasti ei saa juhtuda“.

Teie siin saalis mõistate, kui habras on elu. Sest just teie olete need, kelle otsused, valikud ja tegevused on viimasel hetkel päästnud teise inimolendi hapra eksistentsi. Ja tihtipeale ka omaenda eluga riskides. Mitte ainult teie poolt päästetud inimesed, vaid ka teie ise olete tihti pidanud tundma seda, kui hirm nöörib hinge kinni. Kui adrenaliin paneb südame kiiremini pekslema ja käed värisema. Kui – nagu öeldakse – terve senine elu vilksatab silme eest mööda. Aga te olete sellest üle olnud.

Teie lugudes, nii elupäästja medalitega pärjatavates kutselistes päästjates ja tavakodanikes kui ka Päästeameti teeneteriste pälvivates ennetajates ja päästejuhtides, peegeldub see, kuidas me täna Eestis oma inimesi kaitsta suudame. Professionaalne ja kiirelt reageeriv päästeteenistus kombineerituna vabatahtlike päästjatega. Ennetustöö riskigruppide seas koos kodanike teadlikkusega sellest, et enne ise appi tormamist tuleb teha kiire kõne hädaabinumbrile.

Selline lähenemine on olnud üsna edukas – statistika, mis näitab näiteks tulesurmade arvu pidevat langust, räägib enda eest. Meie Päästeameti võimekus reageerida rahuaegsetele päästesündmustele on muljetavaldav ja ennetustöö olnud ilmselgelt väga edukas. Ja selles edus on olnud oma roll pea kõigil, kes täna siin saalis istuvad. Aitäh teile!

Aga nii nagu tavainimene kaldub tihti arvama, et „minuga seda ju ei juhtu“, kipume teinekord ka riigi ja ühiskonnana lootma sellele, et need kõige mustemad stsenaariumid on nii vähetõenäolised, et nende pärast ehk muretseda ei maksa.

Võtame kasvõi tänavuse suve. Vaatamata ülikõrgele tuleohule ja ilmselt ka mitmetele väga nappidele pääsemistele oli suuri ja pikalt kestvaid metsapõlenguid vaid paar tükki, mis seejuures möödusid ilma hukkunute ja rahva vara hävinguta. See on tegelikult väga hea tulemus, eriti võrreldes näiteks Kreekas või Rootsis toimunuga.

Tuleb siinkohal tänada kõiki kutselisi ja vabatahtlikke päästjaid, aga taaskord ka ennetajaid, kes käisid läbi lugematu arvu lõkkeplatse, et inimestele vahetult ja koha peal sõnad peale lugeda.

Aga tean ka seda, et see suvi ja töövõit tulid päästjatele väga raskelt ja suurte jõupingutustega. Kutseliste päästjate lisatöötunnid ja jaks olid kohati katkemise piiril ja mõnede metsapõlengute kustutamine tähendas tegelikult elupäästevõime ajutist puudumist mõnes üsna asustatud piirkonnas. Aitasime end ise, kuid miski kõrgem hoidis meid samuti. Kui hästi oleme võimelised reageerima ja tegutsema siis, kui jutt ei käi paarist metsapõlengust, vaid tervest reast korraga toimuvatest katastroofidest, mille lahendamine ei kesta vaid loetud päevad?


Sama küsimuse peame küsima ka teemal, mis puudutab tavaliste inimeste teadmisi, oskusi ja valmisolekut tulla toime suurema kriisi või ütleme siis otse välja – sõjaolukorraga. Avaliku arvamuse uuringud on juba aastaid näidanud, et selles vallas valitseb kodanike seas teadmatus ja samas ka soov neid teadmisi omandada. Nii nagu me rahu ajal teeme inimeste seas süstemaatilist selgitustööd selle osas, kuidas ise muuta oma kodu tuleohutumaks või kuidas turvaliselt liigelda, peaks riik olema läbi mõelnud ja oma kodanikke informeerinud sellest, kuidas käituda, kui ootamatult puhkeb kodutänaval linnalahing, ründavad terroristid või kui kraanist ei ole juba kolmel päeva puhast vett tulnud.

Asi ei ole ju ainult inimeste eludes, vaid ka meie üldises kindlustundes ja meie rahva enesekindluses. Kui seda enesekindlust ja teadmist on rohkem, siis on ka meie ühiskond vastupidavam, mõjub võimalikule vastasele heidutavalt ja tekitab meile vähem kaotusi, kui midagi halba peaks tõesti juhtuma.


Mul on hea meel, et sel aastal valmis lõpuks seda probleemi käsitlev elanikkonnakaitse kontseptsioon. Aga mul on raske rahul olla sellega, kui aeglaselt ja rahulikult me seda kontseptsiooni ellu viime. Jah, ma olen kärsitu inimene, aga vaatan ka seda, mida meie naabrid teevad – Leedu suutis oma elanikele mõeldud kriisiolukorraks valmisoleku käsiraamatu koostada juba kolm aastat tagasi. Rootsi saatis sellise trükise laiali sel aastal, aga saatis selle kõikidele majapidamistele. Meil aga arutatakse endiselt miniatuursete, paarituhandeliste tiraažide üle ja vaieldakse, kas sõjaolukorda kirjeldavad ohud ikka peaksid selles trükises sisalduma. Usun, et siin on koht, kus saaks paremini ära kasutada nii siseministeeriumi suunavat ja ressursse-jagavat kätt kui ka Päästeameti potentsiaali ja valmidust elanikkonnakaitsega tegeleda. Ja ka ettevaatavat tarkust, et „jah, katastroof võib juhtuda ka meie riigis“.

Head elupäästjad!


Ma väga loodan, et te ei peaks enam kunagi sattuma olukorda, kus arusaamine inimelu haprusest ootamatult ja julmalt teie teadvusesse taas jõuab. Aga kahjuks tean, et vähemalt paljude kutseliste päästjate puhul see kindlasti juhtub. Saan sellises olukorras teid vaid tänada, et olete ikka ja jälle valmis võtma seda riski. Aitäh!