- Reset + Prindi

Üldluulepidu Rakveres

Üldluulepidu Rakveres © Vabariigi Presidendi Kantselei

16.08.2018

Head sõbrad!

Sageli küsitakse minu käest, milline on riigipea olulisim tööriist. Minu vastus on alati olnud üks: selleks on keel.

Te kuulete isegi, kui palju on eesti keeles ainuüksi sõnale "rääkima"

vasteid. Ma ei imesta. Meie keel ongi meie endateadmus. Me oleme sündinud eesti keelde, me mõtleme eesti keeles ning see, milline on eesti keel, säärased oleme ka meie. Ja ei ole vist tõesti paremat sahvrit keele jaoks kui luule. Meie luuletused on need vakad, kus hoitakse keelt, näidatakse meile meie keele võimalusi ja tipmisi otsi, näidatakse meile meie igapäevase keele üllatavaid nurke, kante ja nulki, ehk nagu luuletab Maarja Kangro: "Mulle tundub, et ligimene / sööb jälle paremat sõnaliha."

Ent siinkohal meenutaksin Eesti vanasõna "Ega keel koormaks ei ole."

Luuletused oskavad voolida välja keele tema erinevates vormides, nii nõtketes kui kohmakates, nii hõiskavates kui muserdanutes, kuid luule ei õpeta meid kunagi oma keelt kartma. Luuletused, mida te täna kuulete, ei ole kirjutatud selleks, et me oma igapäevast luulevälist keelt pelgama ja põlgama hakkaksime.

Luuletused ei ole kunagi kirjutatud muuseumikeeles ning luuleraamat ei ole kunagi keele vangikong, kus teda hoitakse suletuna − ei, ma usun nagu Jaan Kaplinskigi, et me peaks rohkem tähelepanu pöörama keele vabale, mõnusale, soravale ja loovale kasutamisele. Nii kirjutas ka Kaarel Leetberg 1927. aastal: "Kui tahame head keelt saada, siis peame seda keelt, mis meil on, hästi rääkima, igaüks oma isikliku tundmuse järel hästi, nõnda kui tema igal üksikul korral tunneb hea ja õige olema. Peame ekslikuks tunnistama selle seisukoha, et keegi tark mees oma tarkusest keele walmis teeb, ja siis teised muud kui õpiwad selle targaste tehtud keele ära ja ongi hea keel käes."

Head sõbrad,

meie keel on nagu meie riik − keegi teine ei tee seda meie eest valmis. Luuletused räägivad inimese sügavaimatest tunnetest või looduselamustest, kirjeldavad meile paremaid maailmu või on relvad ebaõigluse vastu, kuid nad on ühtlasi üleskutsed kasutada keelt loovalt.

See üleskutse kõlab meile kõigile, mitte ainult luuletajatele. Eesti luule ei ole nagu moositegu: võtame keele, paneme ta purki, silt peale ja keldrisse pimedaid aegu ootama. Eesti luule on nagu kevadine tuuleõhk üle samblasse kasvanud kiviaia: kerge ja vaimustav, kiire ja meelitav, kutsudes meid üles temaga koos minema − ja mitte keelt õppima, vaid keelt kasutama.

Tõnu Õnnepalu on öelnud: luule lugemine suvel on natuke nagu Pärdi Alina-plaadi kuulamine vaikses majas keset metsa. Sest see muusika on harv ja vaikne, temas on palju õhku, tühje kohti, kuhu mahuvad ka teised hääled: linnud, tuul, vihm.

Head sõbrad,

täna oleme luulepeol, kuid see siin on ka keelepidu. Ja see on pidu, mille kordaminekut saab mõõta seeläbi, kuidas me kõik oma keelt homme kasutame. Luule ei näita meile sellel teel suunda, aga ta näitab valgust.

Kena pidu!