- Reset + Prindi

Vabariigi President 20. küüditamise mälestusüritusel Kärus

Küüditamise mälestusüritusel Kärus.
Küüditamise mälestusüritusel Kärus.
© Dmitri Kotjuh

14.06.2018

Kallid Käru inimesed,
head kokkutulnud!

Ei ole kedagi, keda ei oleks puudutanud märtsiküüditamine, juuniküüditamine ja kõik arreteerimised nende kahe küüditamise vahepeal ja hiljemgi.

Lähemad tunnid 77 aastat tagasi olid täis palju valu ja pisaraid. Paljudele jäid need tunnid viimaseks, kui nad said koos olla oma lähedastega ja näha oma kodu. Niisamuti oli see ka märtsis 1949 ja mitmel ning mitmel muul korral, kui okupandid Eesti inimesi arreteerisid ja küüditasid. Võõra võimu öine kalk prõmmimine uksele määras saatuse. Määras selle, kas sa oma ema ja isa või oma lapsi veel kunagi näed või milliseks kujunes sinu ja sinu pere edasine elutee. Kui seda üldse enam oli.

Küüditatute mälestused on emotsionaalselt raske lugemine, kuid nende kokkutulekud on toredad üritused. Need mälestused on ausad ning just see ausus annab kõige selgemalt edasi selle aja julmust. Lapsena küüditatud Asta Rohtla on kirjutanud: „Algas suremine. Kõigepealt surid beebid. Surid kõik alla 2-aastased lapsed peale ühe. 9-kuune Viiu jäi elama, sest saatuse tahtel sai tema ema korteri majja, kus asus meierei ning ta sai iga päev natuke lõssi. Osa inimesi ei tulnud šokist välja ja surid paari kuu jooksul."

Mõtleme nüüd sellele, kui palju jäi elamata noori elusid Siberisse. Kui palju neid, kellest oleks saanud teadlased või insenerid, põllumehed, ehitajad, heliloojad, kirjanikud, jäid tundmatusse. Kui palju jäi veel tegemata paljudel andekatel ja tublidel inimestel, kelle viimased sõnad kõlasid kuskil kaugete metsade vahel ning neid ei kuulnud keegi nende lähedastest. Kui palju jäi Eestis loomata.

Me võime ette kujutada, kuid aru me siiski ei saa, millest ja kui paljust me täpselt jäime ilma, mida me täpselt kaotasime.

Repressioonidega ei võideldud pelgalt meie riigi vastu, võideldi meie rahva, keele ja kultuuri vastu, meie tuleviku vastu. Selleks, et kunagi enam ei sünniks vaba Eesti riiki. Öö varjus toimetati väga eesmärgipäraselt.

Enn Soosaare sõnu kasutades: „Aga ühes asjas olid bolševikud sihikindlad ja vääramatud. Nende võimukontseptsioon nägi ette vaenlast. Nende arusaamist mööda oli võimul püsimise tingimus vaenlase hävitamine. Ja vaenlane, tituleeritud klassivaenlaseks, rahvavaenlaseks, kodanlikuks natsionalistiks, kosmopoliidiks, hävitati. See on võimu anastajate paranoia hallist ajast peale."

Ning just seetõttu peame olema kõikjal igasuguse vaenlase kuju loomise vastu. Sest meie teame, mida see kaasa toob ja kui raskelt need haavad paranevad.

Ning meie teame, et viha külvamisega ei muuda mitte keegi ennast lõplikult tugevaks. Need kurjuse režiimid on kadunud, kuid vaba Eesti on taas tulnud. See ongi määratu vahe demokraatia ja vabaduse ning totalitaarse kurjuse vahel.

Demokraatia ja vabadus on stabiilne olek, totalitaarset kurjust tuleb kogu aeg iga päev uuesti luua ja kehtestada. Õnneks on see nii. Sellegipoolest, et totalitaarset kurjust ei kehtestataks, tuleb ka demokraatia ja vabaduse hoidmisega iga päev vaeva näha. Me teemegi seda.

Rahvusvahelise kogukonna liikmena seisame solidaarsuse eest ja selle eest, et järgitaks kokkulepitud reegleid. Seda teeme me ÜROs, Euroopa Liidus ja NATOs. Teeme seda meie endi pärast ja oma laste ja lastelaste pärast. Selleks, et me saaksime öelda, siia küünlaid asetades – see mis juhtus, ei kordu mitte kunagi.

Head sõbrad,

küüditatud seitsmelapselise pere tütar Helvi Kohandi-Koppel on kirjutanud:

Öösel vaevlen unes -
Näen teid olevat kodus,
Aga te hauad ju
Venemaa lumes.
Ega see olnudki unes,
Et te hauad on
Venemaa lumes...

Mälestame kõiki, kes viidi ja mitte kunagi koju tagasi ei jõudnud.