- Reset + Prindi

Vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel

16.05.2018

Mul on hea meel anda täna koos justiitsministriga juba teist korda üle vägivallaennetuse autasud. Tänaste autasu saajate lood näitavad ilmekalt, kui vaevaline on olnud teekond sellise tunnustuseni meie ühiskonna poolt. Sest raske on saada tunnustust tegelemise eest probleemidega, mida keegi ei oska märgata. Õnneks on ajad muutunud, sestap see tähelepanu – nii teie tööle kui ka sellele, miks te peate sellist tööd tegema.

Eesti esimese pere- ja naistevastase vägivalla elanikkonna uuringu läbiviija Iris Pettai on meenutanud seika selle sajandi algusest, kui Eesti poole pöördus ÜRO kuritegevuse ennetuse programmi võrgustik. Eestlastel paluti testida üht rahvusvahelist metoodikat naistevastase vägivalla uurimise kohta. Intervjueerida tuli 100 naist, kes olid olnud vägivalla ohvrid.

Iris meenutab: „Nägime tohutut vaeva, et selliseid naisi leida. Pöördusime kõikvõimalikesse institutsioonidesse: politsei, sotsiaalosakonnad, varjupaigad. Kõikjal öeldi, et neil ei ole mingeid kokkupuuteid selliste naistega ja üleüldse Eestis naisi ei peksta ja hoopis vastupidi, meil kingitakse naistele lilli ja hoolitakse neist. Parimal juhul peeti seda süütuks peretüliks, millesse kõrvalseisjad ei peaks sekkuma. Kui tuttavate ja sõprade kaudu saime 100 naist kokku ja neid intervjueerisime, siis selgus, et pea kõigil oli kas isiklikke kogemusi vägivallaga või nad soovitasid, keda võiks küsitleda. Teema oli tõeline tabu, sellest räägiti vaid omade ringis, kui sedagi."

Võrdluseks andmed värskest politseiajakirjast Radar: lihavõttepühade ajal 2018 sai politsei 124 lähisuhtevägivalla teadet.

Vägivalla puhul süüdistati toona tihti ohvriks langenud naisi, kes oma näägutamisega kutsuvad esile füüsilise vägivalla. Kui löön neil päevil ajalehe lahti, näen paraku, et selliste hoiakute hõllandus on endiselt kusagil alles.

Natuke on ikka süüdi ka ohver – isegi kui mööndakse, et kuritegu tema suhtes toime pandi, oli ta siiski pisut naiivne ja rumal ja põhjendamatult kergesti mõjutatav, võibolla vaimselt ebastabiilne. Vabandust, aga need on pigem süütegu raskendavad, mitte kergendavad asjaolud – kui kasutatakse ära hapras hingeseisundis inimesi.

Aastate jooksul valminud teadustööd on aidanud seda teemat „kapist välja tuua" ja hoida avalikkuse tähelepanu all. Uuringud ja faktid aitavad kummutada müüte. Näiteks seda, et Eestis tuleb perevägivalda üliharva ette ja et oma naist peksab ja kohtleb vägivaldselt vaid mõni üksik asotsiaal või alkohoolik. Täna teame, et perevägivald on ka Eestis kahjuks levinud ja igapäevane nähtus, millel võivad olla rasked tagajärjed.

Aga kas nende teadmiste tulemusena on muutunud ka meie elu? Julgen väita, et nüüd juba on. Me lõhume vaikimise ja teadmatuse müüri. Me pakume abi. Ja sellepärast inimesed ka otsivad seda abi. Me saame teada, me saame oma ühiskonna peegelpildile otsa vaadata, tunnistada ja õppida paremini abistama. Ka selle kevade eriti jõhkrate mõrvade taustal Ida-Virumaal oli lähisuhtevägivald. Politsei tunnistas, et ei osanud aidata – ja lubas õppida. See on väga-väga suur ja oluline asi – tahe öelda, et veel ei suutnud parimal moel ja lubada avalikult, et õpime.

Me elame Eestis, kus iga kümnes kuritegu on perevägivallakuritegu. 2/3 neist on omakorda teod, mis on seotud praeguse või endise paarisuhtega.

Perevägivalla juhtumite puhul oleme jõudnud selleni, et 2016. aastaks saavutasime tänase statistilise haripunkti, küündides 3017 registreeritud perevägivalla juhtumini. See on halb uudis, mis tähendab, et 3017 aastas tehti kellelegi haiget.

Samas on see – kahjuks – ka hea uudis, mis meile kinnitab, et ohver tunneb ennast meie seas juba julgemana ja hakkab täna tihemini kui varem talle haiget teinud inimesele vastu.

Murettekitav on ka seksuaalkuritegude arv, mis küündis eelmisel aastal viimase kümne aasta kõrgeima näitajani, mis on 557 seksuaalkuritegu. Kõigist registreeritud seksuaalkuritegudest 2017. aastal moodustasid 93% alaealise kannatanuga seotud seksuaalkuriteod. Me räägime väikestest lastest, kes on ohvrid omaenese kodus. Need 500 menetlusse jõudnud juhtumit toovad kaasa laste aitamise, kuid me peame nendeni jõudma varem. Enne kui need juhtumid aset leiavad.

Ka selle statistika taga võib olla parem teavitus, suurem julgustus rääkida. Otsida abi.

Vägivald ei ole mingi pere siseasi, vaid ühiskonna probleem. Tänane auhind tunnustab neid, kes teevad iga päev tööd selle nimel, et meil oleks vähem möödavaatamist ja rohkem märkamist. Kes soovib, võib probleemile ka hinnasildi panna: tagasihoidlike arvestuste kohaselt maksab perevägivald Eesti riigile igal aastal üle 100 miljoni euro.

Iris Pettai oli üks neist, kes selle summa välja arvutas. Oma teaduslikele uurimistöödele tuginedes on Iris loonud uusi tööriistu, olgu nendeks siis koolitused, infolehed või Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrantidele samateemaline õppeprogramm. Kuid Iris ei sisusta ainult tööriistakasti, vaid paneb tööle ka ise käed külge. Ta koolitab spetsialiste, tudengeid, õpib ja harib end ise, jagab Eesti kogemusi ja praktikat piiri taha, õpetab enda ümber olevaid inimesi ja aitab luua poliitikat, mis ütleb vägivallale selgelt „ei". Mul on rõõm ja au, et Iris Pettaile saab täna tunnustusauhinna.

Politsei hinnangul oli 2017. aastal vähemalt kolmandikul juhtudel perevägivalla pealtnägijaks või kannatanuks laps.

Neid lapsi ja inimesi aitab Põhja-Tallinnas politsei piirkonnagrupp, milles piirkonna- ja noorsoopolitseinikud teevad igapäevast politseitööd, kuid nende mõte ulatub kaugemale, sest nad hoolivad sellest, et vägivaldsetes kodudes ka päriselt midagi lõplikult muutuks. Piirkonnagrupi üheks tööks on vägivallajuhtumite järgsed järelkontrollid ja vajadusel vajaliku tugisüsteemi rakendamine. Seda tööd teevad Põhja-Tallinna politsei piirkonnagrupi liikmed Udo Sepa, Vitali Matvejev, Õnne Merilo, Laura Metsallik, Hendrik Mikson, Sille Roosimaa, Karin Sirp, Tiit Toomepuu.

Näide nende igapäevatööst: politsei sai väljakutse Põhja-Tallinna linnaosas asuvale aadressile, kus vanaema teatas, et tema tütart koos lastega (7- ja 8-aastased) ei lase koju tütre narkojoobes mees. Järelkontrollide käigus tuvastati, et mõlemal lapsevanemal on sõltuvus narkootikumidest ja mees on pidevalt vägivaldne. Koostöös linnaosa sotsiaaltöötajatega eraldati lapsed perest, pere suunati sotsiaalprogrammi ning võõrutusravile. Laste emale pandi kohustus regulaarselt politsei juures käia ja narkoteste teha. Ema täitis kõik nõudmised ning lapsed on täna kodus tagasi. Laste isa aga ei liitunud sotsiaalprogrammidega, jättis pooleli võõrutusravi ja pidi mujale kolima. Politsei kontakt selle perega oli ja on tihe.

Põhja-Tallinna politseinike hoolivus, mis ületab igapäevaseid töökohustusi, väärib tunnustamist. Põhja-Tallinna piirkonnagrupi kollektiivne positiivne entusiasm ja motivatsioon ka kõige kehvemal päeval järjekindlalt jätkata on järele tegemist väärt.

Vägivalla ärahoidmine vajab meie kõigi panust. Hoolivamad saame olla olenemata sellest, kes me parasjagu oleme ja mida me teeme.

Flo Kasearu on naine, kes annab värvi ja uut hingamist naistele, kellel on vägivallakogemus. Flo on kunstnik, kes on oma fookuse pööranud sotsiaalsetele probleemidele Eesti ühiskonnas. Loovtegevus lähisuhtevägivallast väljujatega tõi 2016. aastal NO99 lavale Pärnu naiste tugikeskuses varju otsinud naiste kohtulood nende endi esituses. Oma töödega tõestab Flo, et hoiakuid ühiskonnas muuta ja vägivalda ennetada saab igaüks meist, ka kunstnik. Mul on rõõm teda täna selle töö eest tunnustada.

Vägivalla- ja hirmuvaba ühiskonna kasvatamine ei ole naiivne utoopia. Vaid tahet ja teadmist, järjekindlust on vaja. SA Kiusamisvaba Kool asutati 2012. aasta lõpus Heateo Sihtasutuse, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu, Omanäolise Kooli Arenduskeskuse, Tartu Ülikooli kasvatusteadlase Kristiina Treiali ning ettevõtjate Kristi Liiva ja Rasmus Raski poolt. Ühiselt asuti otsima Eesti koolide jaoks parimat meetodit kiusamise vähendamiseks ja jõuti Turu Ülikooli teadlaste poolt välja töötatud KiVa programmini, mis on Eestis tänaseks jõudnud 50 kooli. Uuringud kinnitavad et seal, kus KiVa programm moodustab püsiva osa kooli kiusamisvastasest tööst, on vähem kiusamist. Nii luuakse kooli keskkond, kus kiusamisel ei ole kohta. Tunnustan SA Kiusamisvaba Kooli meeskonda olulise panuse eest ühtehoidvasse Eestisse, kus elavad täna hirmuvabad noored ja homme julged ja hoolivad täiskasvanud.

Tähelepanelik kuulaja teab, et olen jätnud rääkimata ühest autasu saajast. Õigemini mitmest. Kuid seda mitte selle pärast, et Pärnu linna lähisuhtevägivalla pilootprojekti töö oleks teistest autasu saajatest vähem väärt. Au tutvustada seda auhinna saajat jätan aga justiitsminister Urmas Reinsalule, sest just tema teab seda meeskonda isiklikult ja oskab teile nende tööst rääkida täpsemini kui mina.

Tänan kõiki laureaate! Olete andnud olulise panuse vähem kurja Eesti heaks. Täna on meil see tee lahti lükatud ja nüüd peame teda üheskoos välja ehitama.

Jõudu meile selleks ja aitäh teile hoidmast Eestit. Hoiame Eestit!