- Reset + Prindi

Vabariigi President emadepäeva kontserdil Vabaduse väljakul

Vabariigi President emadepäeva kontserdil Vabaduse väljakul © Vabariigi Presidendi Kantselei

13.05.2018

Tere, kallis rahvas! Tervist, kallid emad!
Ilusat emadepäeva!

Kuidas me saame teada, kes on kõige parem ema?

Me teame! Iga laps teab. Tema ema muidugi ongi parim. Täitsa kindlasti. Ja täitsa sõltumatult meie, täiskasvanute hinnangutest.

Mõnikord ei lähe ema olemine kõige lihtsamini. Meil kõigil on raskeid hetki. Oleme iseenda peale pahased, sest ei jaksa. Ei jaksa olla nii hea, kui meile tundub, et peaks. Ei jaksa olla nii kannatlik, kui peaks. Ei jaksa olla nii järjekindel, kui tundub, et peaks. Ei jaksa jagada aega ja asendame selle muude hüvedega.

Aga mis sellest.

Me kõik oleme oma lastele parimad. Kuigi nad ei ole meid valida saanud. Aga nad ei vahetaks meid siiski targemate, ilusamate, rahulikumate, rohkem kodus aega veetvate, mõistvamate vanemate vastu. Sest lapsed on, teate, hiiglama targad. Nad võtavad maailma, iseendid, meid, suuri inimesi, alati täpselt nii kui nad parajasti on. Ja nad vaatavad meid üldjuhul tunnustavalt, silmade särades. Välja arvatud juhul, kui nad vaatavad meid altkulmu ja paugutavad uksi.

Aga, kuigi pealtnäha nii erinevad ja mis seal salata, meis nii erinevaid emotsioone tekitavad, on need laste erinevad olekud, säravad silmad, altkulmu pilgud, ometigi tegelikult üks ja seesama. Väike päike ja väike kõuepilv näitavad meile oma päris tundeid ja väljendavad oma päris mõtteid. Sest meie oleme emad. Meid saab usaldada. Ükski suhe ei lähe sellest katki, kui teismeline lihtsalt ukse kinni virutab. Kui uks jälle lahti läheb, siis tullakse selleks, et pealtnäha asuda külmkapirüüstele. Aga tegelikult tullakse selleks, et me naerataks. Võib-olla ka kallistaks, kuigi sellega peab teismeliste puhul ettevaatlik olema. Aga igatahes selleks, et me näitaks välja – kõik on ikka endiselt hästi.

Emad on harjunud hakkama saama. Väikelapsega, teismelisega. Ühiskonnaga, ühiskonna ootuste ja suhtumistega. Aga emad ka kuluvad. Ja siin saab ühiskond aidata – aidata meil aeglasemalt kuluda. Lõpuks kulume me nagunii kõik, aga meid saab siiski aidata. Meid saab aidata lasteasutuste võrk, kuhu saame lapse turvaliselt jätta ükskõik millise töögraafikuga töötades. Meid saab aidata, kui kaaskodanikud ei vaata meid viltu seepärast, et sellist lasteasutust kasutada tahaksime. Meid saab aidata, kui meie tööandjad rõõmustavad meiega kaasa, kui jääme lapseootele. Meid saab aidata, kui tööandjad ei vaata viltu ei meile ega meie laste isadele, kui on vaja haige lapsega kodus olla. Meid saab aidata, kui lasta meil tööd teha paindlikult, kus vähegi võimalik – me teeme seda tööd innuga ja öösitigi, kui me tajume, et meie püüdlusi olla ühtaegu ema ja osaleda tööelus, tõesti ja siiralt, iga päev, hinnatakse.

Kui meid nõndamoodi aidatakse ja toetatakse, siis me jaksame lihtsalt paremini. Siis me jaksame rohkem naeratada. Naeratada väiksele ja rõõmsale, suurele ja maailma kahtlustavalt suhtuvale, ja võib-olla hiilib sagedamini meie pähe see mõte – laps või kaks hakkab juba kaela kandma, aga veel ei tunne ennast ema olemise tööst väsinuna. Ehk mahuks perre pesamuna või kaks?

Ma soovin kõikidele Eesti emadele seda õnne, et neil oleks, kellele toetuda. Ja et see toetajate ring oleks palju-palju laiem kui omaenda teinepool ja vanavanemad.

Ilusat emadepäeva! Ilusat kontserti jätku!