- Reset + Prindi

Vabariigi President Euroopa päeva konverentsil "Eesti valikud ehk kuidas olla korraga eestlane, eurooplane ja maailmakodanik"

Vabariigi President Euroopa päeva konverentsil
Olla eestlane on tänases Euroopas uhke tunne, sest meie partneritel jätkub suuremeelsust tunnustada meid selle arengu eest, mida 26 aastaga oleme saavutanud, sealhulgas ikkagi suuresti ka nende endi toel, ütles president Kaljulaid oma kõnes.
© Raigo Pajula

09.05.2018

Meie kõik ju siin ja üga üks teab, et Euroopa Liit on keeruline juriidiline konstrukt, millest keegi mitte kunagi mitte midagi aru ei saa ja mille otsustusprotsessid on keerulised, väitluste tulemused on ettearvamatud ja üleüldse läheb kõigele kohutavalt kaua aega. Õige?

Aga võtame siis siia kõrvale ühe teise, meie endi kohta käiva ja olgu öeldud, et minu meelest täpselt samavõrra ülekohtuse väite – digitaalne asjaajamine on ohtlik, sest digikandjal info võib sattuda võõrastesse kätesse ja digitaalne riik on haavatav küberrünnakutega.

Mis te arvate, miks ma need kaks maailmas võrdlemisi levinud väidet kõrvuti panen, lisaks sellele, et nagu juba öeldud, mõlemad on hirmus ülekohtused?

Aga seepärast, et mõlema väite esitajad nõuavad a) Euroopa Liidult ja b) digitaalselt riigilt midagi, mida nende asemele ette kujutatavad või eksisteerivad reaalmaailma alternatiivid ei suuda pakkuda nagunii.

Digitaalne riik ei ole absoluutselt turvaline, ta on lihtsalt turvalisem kui paberist riik, sest digikandjate lugemine on jälgitav. Samamoodi ei ole Euroopa Liit absoluutselt efektiivne, ta on kõigest efektiivsem kui 28 riigi omavahelised majanduslikud ja poliitilised suhted summaarselt oleksid ilma Euroopa Liiduta. Nagu armastavad öelda meie Briti sõbrad – thank god the rest are sticking together, imagine if we had to negotiate with 27 separately. Paremini ei saa kokku võtta seda, mis on Euroopa Liidu väärtus.

Euroopa Liit ei ole aeglane ega ebaefektiivne, kui võrdlusbaas võtta õige. Elukorraldus kontinendil, kus neljast vabadusest kasvõi mõnda üritataks saavutada vaid kahepoolsetel kokkulepetel põhinedes või siis kuidagi ad hoc, mitte Treaty-põhiste, eelnevalt kokku lepitud mängureeglitel põhinevate liikumistega. No näiteks kujutame ette, et peaksime proovima inimeste vaba liikumist korraldada, sest me tahaksime seda teha, sest meile meeldib vabalt liikuda, siis me teeksime spetsiaalselt selleks otstarbeks kokku kutsutud Euroopa rahvaste kongressi. Või siis prooviksime lahendada migratsioonikriisi Euroopa migratsioonifoorumiga. Ainuüksi ettevalmistuseks kuluks mitu aastat, selmet et Brüsselisse kokku sõita, harjunud kombel päevakord lauale võtta ja arutama hakata.

Vaat nii.

Loomulikult ei kasuta me ELi nimelist meile antud tööriista alati tema intelligentset potentsiaali täiel määral rakendades, vahel lööme mikroskoobiga naelu seina ja vahel üritame haamrit mikroskoobina kasutada. See on paratamatu, aga suures pildis olen üsna kindel, et Euroopa riikide ja rahvaste omavahelised suhted on ELi tõttu ikka palju sügavamad majanduslikult ja kultuuriliselt ja Euroopa Liit tervikuna on ka palju arenenum, kui ta oleks alternatiivide puhul.

Seejuures – rõhutan ja minu jaoks on see äärmiselt oluline – loobumata rahvusriikide põhimõttest. Euroopa Liit on rahvusriikide liit. Me ei ole pidanud mitte midagi ära andma meile rahvuse, keele ja kultuuriruumina olulist selleks, et liitu kuuluda. Mitte midagi. Kultuurilisi nõudmisi EL kellelegi ei esita. Ainult õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja võrdse kohtlemise põhimõtete austamist nõutakse. Ja see on ka meile endile väga oluline, sest väärtuspõhine Euroopa Liit on meile oluline.

Meie ühinemisest Euroopa Liiduga on tänaseks möödunud juba 14 aastat. Oleme näinud piisavalt Euroopa Liidu köögipoolt, me oskame kaitsta Eesti huvisid, aga leida ka ühist huvi. Ja mulle tõepoolest ei meenu, et selle 14 aasta jooksul oleks kuidagigi seatud kahtluse alla eestlaseks olemine. Või rumeenlaste rumeenlaseks olemine või kellegi teise olemine sellena, kellena ta on ennast identifitseerinud.

Vastupidi, Euroopa Liit panustab suuri ressursse näiteks meie õiguskeele arengusse, mida võiksime oma huvides pareminigi ära kasutada. Liidu juures on palju andekaid terminolooge, kes vabatahtlikult on valmis panustama oma valdkonna sõnavara arendamisse, kui me vaid kodu-Eestist viitsiksime neid kaasata. Ma tean, et nad on vahel pisut kurvad, et me ei viitsi.

Me võime ennast eestlastena tunda kindlamalt kui kunagi varem. Mida enam on meil usku endisse, eestlaseks olemisse, seda lihtsam on meil tunda ennast ka eurooplastena. Üks täiendab teist ja kahe vahel puudub igasugune vastuolu. Siiski – võttes arvesse Euroopas käivaid diskussioone, ida ja lääne lõhede üle käivat arutelu, vastandumisdiskussiooni, meie ühiskonna alustaladeks olevate õigusriigi põhimõte kahtluse alla seadmist siin ja seal Euroopas, see paneb meid ikkagi mõtlema selle üle, kas midagi on minemas täna teisiti ja kas see teistsugune Euroopa, mis võiks nende arutelude suubumisel suletumale ja individualistlikumale rajale – kas see sobiks meile enam või sobiks meile vähem?

Kas me täna teame sama hästi kui näiteks aastal 2004, mida tähendab eurooplaseks olemine? On ju vahepeal selgunud, et Poola torumees ei ole sama hea eurooplane kui Walesi autolukksepp, vähemasti mitte siis, kui ta töötab Suurbritannias. Paistab ka, et Saksa ärihuvid kaaluvad, vähemalt kui jutuks on merealustes duktides liikuvad orgaanilise süsiniku molekulid, alati üles ühishuvi vähendada sõltuvust teatud päritolu energiakandjatest. Oleme ausad, ega ülekohut tehakse aeg-ajalt meile ja teeme meie teistelegi, nende nägemuses kindlasti.

Aga, nagu sai öeldud, ideaalset Euroopat me tänast kirudes kuidagi ei saavuta.

Eurooplaseks olemine ei ole kunagi matemaatiline tehe, kus aluseks on võetud ükskõik siis kelle jaoks saadavate eurotoetuste summa või geograafiline asukoht. Või kõikide Euroopa lepingu artiklite ja direktiivide paragrahvide summa.

Eurooplaseks olemine tähendab tegelikult ametnikule ja poliitikule üsna tavapärast vilgast diplomaatiat, lihtsalt Euroopa lepinguga lihtsustatud tegutsemisruumis, aga selle eest tavapäratult laias teemaderingis, kui seda võrrelda tavapärase riikidevahelise suhtlusega. Keskkond, looduskaitse, toiduohutus, laste vahetus liikmesriikide koolides, kutsekoolides ja ülikoolides, kui mainida vaid mõnda olulist, aga võib-olla mitte igapäevaselt kohe meenuvat valdkonda.

Tavalisele inimesele tähendab eurooplaseks olemine tõeliselt suurt valikuvabadust oma igapäevaelus ja oma unistuste realiseerimisel. Need vabadused on muidugi eriti suured liidus sees – aga kindlasti suuremad ka globaalses ruumis, kui nad oleksid ilma meie kuulumiseta ELi. Kui palju viisavabadust tuleb meile kätte väiksema pingutusega seepärast, et oleme Euroopa Liidus? Kui palju turulepääsemisi on avatud, sest on avatud meile kui ELi liikmesriigile? Euroopa Liidu kodanikul on paganama lihtne olla maailmakodanik.

Me kipume unustama, kui keeruline on näiteks ühe päris heal järjel, kui vaadata SKT-d per capita, Aafrika riigi keskmise sissetulekuga kodanikul rännata kasvõi oma kontinendil ühest äärest teise, töötada teises riigis või veelgi enam, tulla Pariisi Eiffeli torni vaatama ja siis koju tagasi minna.

See on tohutult keeruline. Meie globaalne liikuvus, suur turvatunne mistahes maailmanurgas ringi kolada või ette võtta, see tuleneb sellest, et me kuulume sellesse väga privilegeeritud inimrühma, kelleks on arenenud riikide kodanikud, eelkõige Euroopa Liidu riikide kodanikud. Vajadusel on ükskõik kus maailma nurgas meile alati kättesaadav konsulaarabi, meid aitavad partnerite saatkonnad, kui meil endil saatkondi pole – ja Eestil põnevamates reisisihtkohtades tihtipeale ei ole.

Euroopa Liit on meist teinud ennaktempos ja märksa kokkuhoidlikumalt, kui me ise oleksime seda kunagi saavutanud, maailmakodanikud, kellele laieneb uskumatu diplomaatiline turvavõrgustik mistahes maailmanurgas reisides. Absoluutselt kindlasti maailma ohtlikemates piirkondades ei pruugi ka sellest turvavõrgustikust piisata, seega kutsun globaalseid reisiselle siiski ettevaatusele, aga lihtsamalt kui näiteks kasvõi Ukraina kodanik saame ümber ilma käidud kindlasti. Sama kehtib ettevõtmise ja töötamise kohta loomulikult. Eurooplane on globaalselt vaba inimene. See on meeletu privileeg.

Muidugi peavad Eesti kodanikud ja ka kõik teised eurooplased seda kõike oma võõrandamatuks, loomulikuks õiguseks. Aga see ei ole seda, kaugeltki mitte. Mõelgem korraks koos sellele, kui lihtsalt me kõik koos kaotasime oma õiguse ja võimaluse asuda lihtsalt tööle ja elama Suurbritanniasse, riiki, mis esimeste seas meile oma tööturu avas. Eurooplane olemine peab tähendama ka seda, et oleme valmis kaitsma ja arendama neid nii loomulikuna tunduvaid võimalusi. Midagi ei ole garanteeritud, mitte kunagi. See võib mõnikord nõuda kompromisse, et meie partnerid ja eelkõige meie partnerite kodanikud, tunneksid, et Euroopa Liit on ka nende suhtes õiglane.

Rusikaga lauale löömine ja oma õiguse taga ajamine võib siseriiklikult anda mõnegi plusspunkti. Aga aus poliitik peab rahvale ütlema – kuna Eesti tulevik on turvalisem ja jõukam edukalt arenevas Euroopa Liidus, siis tuleviku Euroopa ehitamine võib nõuda mõnikord ka selliseid järeleandmisi, mis ei ole lihtsalt mõistetavad ja võib-olla antud kitsas valdkonnas polegi 100% meie huvidega kooskõlas. Sest ei ole võimalik teha kokkulepet 28 või 27 vahel, mis arvestaks 100% kõikide huvisid. Sellest tuleb ka aru saada ja ausalt rääkida.

Alati on lihtsam võiks olla eemale tõmbuda, loobuda ühistööst mõnes valdkonnas, aga see ei oleks hea eestlane, kes niimoodi otsustaks. Halb eurooplane ei saa olla hea eestlane. Meie turvalisus ja majanduslik käekäik sõltub sellest, milline on Euroopa Liit.

Liit, kus igaüks ajab oma huvi taga, ei ole eestlasele hea liit. Liit, mis põhineb jagatud väärtustel, seda on. Jagatud väärtustel põhinev liit arvestab väiksema kauplemisjõuga liikmesriikidega.

Jällegi, me peame seda täiesti loomulikuks, aga kui me mõtleme, et meil on liikmesriike, kes arvavad, et liberaalsed demokraatlikud väärtused ei peaks olema Euroopa koostöö aluseks ja selleks võiks olla ka midagi muud, näiteks liikmesriikide huvid, siis huvidel põhinev koostöö, mis oleks loobunud väärtustest, võiks ikkagi täitsa vabalt kanda nime Euroopa Liit, aga selline Euroopa Liit väikeriigi seisukohast praegusega võrreldavat lisaväärtust enam ei annaks.

Eurooplasena näeme ja saame oma koduaiast ja piiridest kaugemale, mõistame partnerite muresid. Oleme solidaarsed ja paneme õla alla seal kus võimalik ja nii tugevalt, kui meie riik seda täna suudab. Me kõik teame, mida tähendab eestlaseks olemine. Eurooplaseks olemisega on natuke keerulisem.

Me peamegi omavahel arutama eurooplaseks olemist ja Euroopa tulevikku puudutavaid küsimusi ning millisena näeme selles Eesti ja eestimaalaste rolli. Me peaks arutama erinevate poliitikate eesmärke, mitte ainult eelarve-eesmärke ja järgmist MFFi. Kuigi ka seda viimast peaksime me märksa tehnilisemalt arvutama, kui me seda täna oleme teinud.

Teisalt on meil kohustus ning vajadus kuulda, millisena näevad eestimaalased Euroopa Liitu, millised on nende soovid, aga ka nende kartused. Ega muud ei jäägi üle kui see, millega me nüüd maikuus oleme tegelenud.

Avatud, läbipaistev ning vahetu suhtlemine aitab seda teadmatust vähendada ja suurendab inimeste kaasarääkimist Euroopa Liidu küsimustes ja aitab seeläbi eurooplastel meil kõigis tugevneda.

Ma tean, et Keit Kasemets on palju käinud neid teemadel mööda Eestit rääkimas. Mina käin liitunud valdade vallavolikogudes, olen neid sel aastal külastanud 19 ja ees on veel palju, aga me räägime ka alati Euroopa Liidust. Ja ma näen, kuidas järk-järgult hakkab eestlane huvi tundma mitte ainult enda käekäigu vastu Euroopas, vaid ka Euroopa käekäigu vastu.

Selle üle on väga hea meel. Sellist Eestit me ju tahtsime? Et meie inimeste head mõtted teeks paremaks inimeste elu Brüsselis, Viinis ja Berliinis. Et nende head ideed omakorda teeks paremaks meie elu siin. Et eestlane oleks uhke kaubamärk, mitte vaene sugulane kusagilt Venemaa naabrusest.

Ja nii ongi läinud. Olla eestlane on tänases Euroopas uhke tunne, sest meie partneritel jätkub suuremeelsust tunnustada meid selle arengu eest, mida 26 aastaga oleme saavutanud, sealhulgas ikkagi väga suuresti nende endi toel, aga niimoodi seda meile ju ei öelda. Meid tunnustatakse. Keegi ei ütle meile, et te olete suurepäraselt arenenud, te olete suur digi edulugu, aga lause teine pool puudub alati. Keegi ei ütle kunagi, aga vaadake, kui palju selles on meie ressurssi. On suuremeelne meist endast seda mitte ära unustada.

Ja jätkugu meilgi sellist suuremeelsust nüüd ja edaspidi, nii nagu meie partneritel jätkus suuremeelsust meid järele aidata. Nad ei pidanud seda tegema.

Nad ei ole meilt nõudnud mingeid järeleandmisi meile olulises – eesti keele, kultuuri ja komberuumi osas. Nad ei liigu tuleviku Euroopat ehitades edasi ilma meieta, kui me tahame selles projektis osaleda. Ja muidugi liiguvad nad edasi meieta, kui me lihtsalt ühel hetkel ei taha enam kaasa minna. Kui see hetk peaks saabuma, vaat siis peab igaüks meist tegema valiku, kas olla eurooplane või eestlane. Täna, Euroopa Liidu ühe aktiivsemalt kaasamõtleva tuumikriigi kodanikuna, ei ole mingit vajadust niisugust valikut teha. Vabalt saab kasutada neid võimalusi olla Euroopa ja maailmakodanik.

Olgu see niimoodi kauaks ja head Euroopa päeva kõigile!