- Reset + Prindi

Vabariigi President Tallinn Music Week’i konverentsil „Creative impact“

06.04.2018

Imetore on näha siin nii palju muusika, kunsti ja ideede sõpru. Tere tulemast Tallinnasse!

Aga lubage mul kutsuda teid alustuseks hoopis siit tuhandeid miile eemale, USA Tennessee osariigi edelaossa, sest just sel nädalal viiskümmend aastat tagasi pidas Martin Luther King Jr seal oma viimase ja ühe kõige võimsama kõne.

Väljas oli meeletu äikesetorm, kui ta tol õhtul Memphises lavale astus, keset mustanahaliste prügivedajate streiki ebaõiglaste töötingimuste üle. Just seal ütles ta sõnad, mis seisavad nüüd tema memoriaalil Washington DC-s, kus need kohe silma hakkavad. Need sõnad tuletavad meile meelde, et inimkonnal tuli – ja tuleb endiselt – valida mitte vägivaldse ja vägivallatu käitumise vahel, vaid vägivallatu käitumise ja mitteolemasolu vahel.

Järgmisel päeval tapeti ta oma motelli rõdul. Tema viimasteks sõnadeks jäi soovitus muusikule mängida õhtul toimuma pidanud miitingul üht gospelilugu – "Mängi seda hästi ilusasti!".

Me kõik teame Memphist kui rock'n'roll'i ja soul-muusika sünnilinna. Need pole olulised üksnes muusikastiilidena, vaid ka muutuste loojana.

Meie jaoks, kes me võime süüa oma lõunasööki seal, kus ise tahame, on raske ette kujutada seda ebainimlikku alandust, millega inimesed sealkandis tol ajal silmitsi seisid. Kuid tegelikult see polnudki nii ammu. Kõik need eraldi joogikraanid ja sissepääsud kinno, või loomaaiad, kuhu mustanahalised tohtisid siseneda vaid selleks, et puhastada puure. Otsene hirmutamine ja vägivald.

Mõelgem, milline pingutus – ja seega ka kui palju muljetavaldavam – oli vastata sellele kõigele... armastusega.

Just armastusele – rõõmule armastusest, usule armastusse, lootusele armastuse järele – keskendub soul-muusika.

Need, kes jutlustasid vägivallatut teed õigluse juurde, kõnelesid sellest, kui oluline on puudutada inimeste südameid. Armastuse puudumine sünnitab võhiklikkust. Võhiklikkus sulgeb meie silmad ja kõrvad seal, kus saaksime aidata maailma paremaks muuta.

Tulgem nüüd tagasi Tallinnasse. Vaieldamatult tunneme me muusika väge muutuste loomisel siin ka oma isiklikust kogemusest. Lõppeks teatakse ju meie 30 aasta tagust taasiseseisvumisele viinud liikumist kui „laulvat revolutsiooni".

Ma olen tõeliselt uhke selle üle, et Tallinn Music Week – The Guardiani läinudnädalase hinnangu põhjal üks Euroopa parimatest linnafestivalidest – toimub juba 10. korda. Olen väga uhke selle üle, et see festival on kujunenud loominguliseks keskuseks, kus tuuakse kokku värske mõtlemine muusikast, majandusest, meie linnade tulevikust ja keskkonnamuutustega toimetulemisest.

Selleaastane muusikasündmus keskendub säästliku arengu eesmärkide saavutamisele. Paarikümne aasta eest andsid rahvusvahelised organisatsioonid välja lühikese loendi eesmärkidest aastatuhande vahetuseks. Neid ei olnud palju – trükituna mahtusid need ära umbes rongipileti suurusele paberitükile. Ühe eksemplari leidsin oma toolilt IMFi aastakoosolekul, see oli vist 1999. aastal.

Mõni neist eesmärkidest sai täidetud tänu sellele, et maailma liidrid keskendusid vabakaubandusele ja majanduskasvule. See on tõstnud elatustaset kõikjal maailmas. Mitte küll tasemele, mida enamus meist siin naudib, aga vähemalt tasemele, mis on oluliselt vähendanud nälgimist ja teisi kannatusi, ennekõike Aasia riikides.

See kasv ei ole aga alati taganud inimestele võrdseid õigusi. Mitte kõik neist, kes nüüd ei nälgi, ei saa end vabalt väljendada ega olla vabad klassi, rahvuse või usu põhisest diskrimineerimisest. Need asjad – nende jaoks on vaja plaani, ainult majanduspoliitikast ei piisa. Ja ometi liiguvad inimesed ise, eriti nüüd, kus nad saavad paremini süüa, Maslow' püramiidi mööda üles. Inimesed ei anna alla – nad seavad pidevalt kahtluse alla ühtede inimeste õigust teisi rõhuda. See toob kaasa tragöödiaid, see toob kaasa surmajuhtumeid, ja ometi ei loobu inimkond inimlikkuse poole pürgimisest. Martin Luther Kingil oli õigus – inimkond ei saa end turvaliselt tunda enne, kui kõikjal valitseb õiglus.

Möödunud aastal laastas sõda Süüriat. Rohingjasid tapeti ja aeti oma kodudest välja. Aafrika on, nagu alati, teistest maha jäänud. Teate, me ei oska kunagi pidada kalliks seda, mida meil on palju. Näiteks siin, Eestis, ei saa puhas joogivesi sellist tähelepanu, nagu see vääriks. Väga sageli vett raisatakse, sest seda on siin palju. Kui ma Aafrikas käisin, oli mul tunne, et seal koheldakse samamoodi noori inimesi. Kuna neid on Aafrikas nii palju, ei suhtu ühiskond neisse sellise armastusega, mida nad väärivad. On ekspluateerimist, koolihariduse puudumist, laste müümist, surma.

Ent kui vaatame maailma, suurt ja laia maailma armastusega, siis me ületame selle. Palun vaadake kogu selle konverentsi vältel maailma armastusega. Pidagem lugu sellest, mis meil on – inimolendite ilust, looduse ilust, sarnasuste ilust ja ka erinevuste ilust. Samuti erinevate arvamuste ilust. Kohelgem seda, mis kõike ilusat ähvardab, selle jõuga, mille meile annab armastus kõige tõeliselt ilusa vastu.

Teeme ära! Teeme maailma puhtaks.

Kasutagem tehnoloogiat selleks, et aidata Aafrikal ületada oma sügavalt juurdunud probleemid ja hüpata otse tulevikku.

Kasutagem tehnoloogiat, et kasvatada meie majandust ilma keskkonda laastamata. Keskkonna arvelt rikkaks saamine jäägu 20. sajandisse.

Olgem rohelised ja söögem puhast toitu, aga palun – raiskamata seejuures ressursse, mis teadust ja tehnoloogiat vastutustundlikult kasutades saaksid ära toita palju rohkem inimesi.

Pidagem üksteisest lugu, aga nõudmata seejuures, et teised inimesed loovutaksid oma komberuumi, et uustulnukad end lugupeetuna tunneksid. Pidagem meeles ka seda, et kui me maailmas ringi liigume, siis me mitte ainult ei astu välja oma kodust, oma kultuurist, vaid me astume sel puhul alati sisse kellegi teise koju, nende komberuumi.

Suhtugem lugupidavalt eri kultuuridesse ja religioonidesse, kuid olgem järeleandmatud minevikku kuuluvate repressiivsete kommete suhtes. Pühakiri on armastuse sõnum, mitte vägivalla sõnum.

Andkem inimestele võimalus küberruumis turvaliselt suhelda, pakkuge ausatele inimestele kõikjal üle maailma võimalust end üksteisega suheldes identifitseerida ning looge selliseks suhtlemiseks kaitstud andmevahetus. Digiallkiri peaks olema inimõigus, mitte eestlaste, luksemburglaste ja veel mõne üksiku rahva privileeg – nad on kõigest piisk ookeanis.

Kui me seda teeme, siis võib keegi kunagi teha linnukesed kõikide ridade ette ka säästva arengu eesmärkide loetelus. Kuigi need eesmärgid on pikad ja rasked meelde jätta. Lõppkokkuvõttes see polegi oluline. Te ärge lugege neid dokumente, ärge rääkige selles bürokraatlikus keeles, lihtsalt kuulake oma südant ja tegutsege armastusega, ning sellest piisab. See muudab meie maailma paremaks. Just see ongi oluline. Pidage meeles – mängige seda hästi ilusasti! Palun tehke seda!