- Reset + Prindi

Vabariigi President prokuröride üldkogul

06.04.2018

Lugupeetud justiitsminister ja peaprokurör, austatud prokurörid!

Ilmselt ei eksi ma väga palju, kui ütlen, et prokuröri amet on üks raskemaid ja pingelisemaid ning samas üksildasemaid ameteid meie õigussüsteemis. Kohtueelse menetluse käigus peate tihti kokku puutuma mitte ainult valgekraeliste kuritegevusega, pisipettuste või taskuvarastega, vaid ka sellise kurjusega, mille peale normaalsel inimesel sees kihvatab, isegi kui ta üldse suudab selliste asjade peale mõelda. Ja kurta pole tihti kellelegi – saab ju rääkida kolleegidega, aga neilgi on käed oma tööd täis. Võib rääkida lähedastega, aga ametisaladus seab omad piirid. Ja kas tasub ikka tööd koju kaasa viia?

Menetluse käigus tiksub halastamatult aeg – mitte ainult teie enda sisemises töökorralduses ettenähtud tähtajad, vaid tihti ka ohvri ja tema lähedaste õigustatud ootus võimalikult kiirele õigusemõistmisele. Ja üldjuhul soovib ka kahtlustatav-süüdistatav selle asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kõrge avaliku profiiliga juhtumite puhul lisandub sellele surve ka ajakirjanduse, avalikkuse ja vastaspoole kaitsjate poolt – ja see iseenesest on ka normaalne. Mina mõistan, kui raske see võib olla, mina mõistan seda frustratsiooni, kui avalikkus seda ei mõista. Teilt oodatakse kiiret menetlust, kuid vigu ei tohi teha, sest nende eest karistatakse karmilt – kohtuniku poolt, kaitsja poolt, avalikkuse poolt.

Ja alles seejärel algab kohtuprotsess ise, teater, kus see kõik uuesti kordub. Kohtuotsuse ootamine ja otsus ise. Suur süüdimõistvate kohtuotsuste hulk tekitab aegajalt küsimusi, kes õigusriik ikka eksisteerib – aga meie teame, et eksisteerib. Tänusõnu oma töö eest saate üldjuhul vaid oma ülemustelt ja kindlasti ka kuriteo ohvritelt, kuid harva avalikkuselt. Sest nii on Eestis kahjuks tihti kombeks – äpardusel on alati kümneid parastajaid, õnnestumine kipub aga vaeslapseks jääma.

Aga – suurem osa nendest asjadest, see pinge, surve, tähtajad ja avalik kriitika – käivad paratamatult teie tööga kaasas. Oleks ju tore, kui kuriteod ei oleks alati nii kohutavad ning kaitsjad, avalikkus ja kohtunikud ei oleks nii kriitilised. Aga see ei ole nii, ega hakkagi avatud ja demokraatlikus õigusriigis nii olema. Jah, teie töö vastu suunatud kriitika on aegajalt asjakohatu ja rünnakud liiga isiklikuks minevad. Aga see ei tohi teid peletada eemale keeruliste või isegi ohtlike juhtumite uurimiselt. Ei tohi allapoole suruda seda väga kõrget taset, mille Eesti prokurörid on tänaseks saavutanud.

Selle kõige juures peate te jääma inimeseks ja inimlikuks. Sest kokkuvõttes ei tööta te mitte seaduste, paragrahvide ja tõenditega, vaid inimestega. Iseendaga ja ohvritega. Ja ka süüdistatavad on inimesed. Inimeseks oleku ja inimlikkuse juurde kuulub ka eksimine ja vigade tegemine. Kui viga on tehtud, siis tuleb ka seda tunnistada. Aga sellest ka õppida – mitte jääda lamama, vaid tõusta püsti ja teha järgmine kord paremini.

Seetõttu tänan ja tunnustan ma kõiki siin saalis istujaid selle raske ja keerulise töö ja panuse eest. Mina usun ja usaldan teid, sest tean, et teete oma tööd südamega, tean, et olete poliitiliselt sõltumatud, tean, et te teete väga kõrgel tasemel tööd. Ma ei hakka siin riigiprokuröri eest välja tooma teie töö statistilisi näitajaid, kuid need on muljetavaldavad, eriti arvestades seda suhteliselt väikest inimeste arvu ja eelarvet, mis prokuratuuril täna on.

Aga kindlasti ei tohi te nendele loorberitele puhkama jääda. Mina soovin, et lisaks kiretule statistikale menetletud ja kohtusse antud kuritegude, äravõetud kuritegeliku tulu ning paragrahvide kõrval omaks prokuratuur laiemat ühiskondlikku mõju. Vaadake oma tööd tehes kaugemale konkreetsest kriminaalasjast, ohvrist ja süüdistatavast. Igapäevaselt meie ühiskonna pahupoolega kokku puutudes on teil võimalik näha laiemaid tendentse – näiteks tajuda ja sekkuda, kui meie sotsiaalsüsteemis on kuskil midagi kahe silma vahele jäänud. Ennetada seal, kus on näha, et õnnetus on tulemas. Rääkida aktiivselt kaasa kohaliku elu korraldamisel, kui näete, et selline sekkumine aitab kaitsta nõrgemaid ja ära hoida kuritegusid. See on võimalus, mis on antud teile; see on asi, mida riigil pole võimalik kuskilt mujalt saada. Muutuge kogukonnaprokurörideks selle sõna kõige paremas tähenduses, sest ka see aitab kaasa õmblusteta ühiskonnale, mida mina väga oluliseks pean.

Te tegutsete ühiskonna ja avalikkuse tähelepanu all. Seetõttu on mul väga hea meel, et olete omakeskis välja töötanud prokuratuuri põhiväärtused – professionaalsus, inimesekesksus ja julgus. Tean, et teil oli ka palju vaidlusi selle üle, kuidas sõnastada neljandat väärtust ning usun et olete leidnud hea lahenduse 'avatuse' ja 'diskreetsuse' vahel.

Head prokurörid!

Kuigi avalikkusele võib kohati jääda mulje vastupidisest, toimib Eesti õigussüsteem tegelikult hästi ja kiiresti. Eelmise aasta lõpu seisuga oli teil enam kui 10 000 kohtueelses menetluses oleva kriminaalasja kohta vaid 267 sellist, kus menetlus oli kahtlustatava jaoks kestnud üle kahe aasta. Selle valguses on minul keeruline mõista teatava regulaarsusega esinevaid etteheiteid, et menetlustähtajad on Eestis liiga pikad ja neid tuleks lühendama hakata. Jah, ilmselt oskab igaüks teist siin saalis tuua näite mõnest ebamõistlikult pikaks veninud menetlusest, aga üldine statistika sellise probleemi olemasolu ei kinnita. On selge, et kogu õigussüsteem peab alati tegema mingeid valikuid selle osas, milliseid kuritegusid menetleda esmajärjekorras – ning mul on hea meel, et täna on sellisteks kuritegudeks eelkõige ühiskonna nõrgemate vastu suunatud kuriteod.

Aga on ka kuritegevuse liigid, kus menetlustähtaegade mehhaaniline lühendamine võib nende uurimise äärmiselt keerukaks, kui mitte võimatuks muuta. Organiseeritud kuritegevus, keerukamad majanduskuriteod. Kuriteod, kus toimepanijaks pole mitte üksikisik, vaid grupp inimesi, kes pealegi konspireerivad oma tegevust parimate spiooniromaanide vaimus. Kuriteod, kus ühe juhtlõnga leidmiseks tuleb läbi kuulata sadu tunde salvestusi või läbi lugeda tuhandeid dokumente ja e-kirju. Tasuks kindlasti mõelda tehniliste lahenduste, big data jms peale, mis võimaldaksid uurijate ja prokuröride tööd kiiremaks muuta, kuid menetlustähtaegade lühendamine ei ole siin kindlasti õigeks arstimiks.

See kõik ei tähenda kindlasti, et ei saaks asju kiiremini uurida ja menetleda – mitte ainult keerukamate kriminaalasjade, vaid kõikide uurimiste puhul. Me tunneme, üldjuhul õigusega, uhkust oma e-riigi üle, aga kas see e-riik on täna vajalikul määral jõudnud ka meie õigussüsteemi? Kus on e-riik, kui kõik ajalehed on täis pilte kogukate kohvritega kohtusse ilmuvatest prokurörid ja kaitsjatest? Olen selles osas täielikult ühte meelt riigi peaprokuröriga, et peaksime kogu õigussüsteemis liikuma digitaalse kriminaalmenetluse suunas, kus kõik menetluse osalised sisestavad tõendeid, protokolle, otsuseid algusest peale digitaalselt ühte ühtsesse süsteemi. Ja kus kõik asjaosalised, sh kaitsjad, saavad neid hiljem kohtus ka digitaalselt kasutada. Ja ärge laske ennast eksitada sellest, justkui piisaks vaid kõikide dokumentide pdf-iks tegemisest – digitaalse kriminaalmenetluse süsteem on palju keerukam ja töödnõudvam.

Aga sellise süsteemi väljatöötamine ja rakendamine ei saa, ega peagi olema pelgalt prokuratuuri või isegi justiitsministeeriumi valitsemisala ülesanne, sest tõendeid koguvad ja toimikuid peavad ka politseinikud; ja teatud juhtumite puhul ka päästjad jt. See on minu hinnangul koht, kus mitte allasutused, vaid ministeeriumid peavad üheskoos tegema seda, milleks nad kutsutud ja seatud on – rakendama oma poliitikat kujundavat ja ressursse eraldavat kätt.

Sest päeva lõpuks pole asi mitte selles, et saaksime oma e-riigi reklaamvoldikusse uue ja uhke näite, või et prokurörid ja kaitsjad pääseksid raskete kohvrite lohistamisest. Vaid selles, et kodaniku, kuriteo ohvri, avalikkuse ning lõpuks ka kurjategija jaoks muutuks õigusemõistmine kiiremaks ning seeläbi ka õiglasemaks ja usaldusväärsemaks. Niiviisi hoiame Eestit.

Aitäh teile!