- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Tartu rahu 98. aastapäevale pühendatud pidulikul kontserdil

02.02.2018

Austatud Riigikogu esimees,
Kaitseväe juhataja,
välisminister ja Riigikogu liikmed,
suursaadikud,
daamid ja härrad!

Tervitan teid kõiki Tartu rahu aastapäeva puhul.

Minevik ununeb kergesti. Selja taha jäävad saavutused näivad sageli iseenesestmõistetavatena. Kuid neist on palju õppida ka hiljem. Nii on lood ka Tartu rahulepinguga, mille sõlmimiseks tuli läbida raske tee. Suure diplomaatilise võidu saavutamiseks ei piisanud vaid suust ega sulest. Käiku oli vaja lasta ka mõõgad ja täägid. Rahu saavutamiseks andsid Vabadussõjas oma elu tuhanded Eesti sõdurid ja sajad vabatahtlikud meid toetanud riikidest. Me olime edukad tänu terve riigi üheskoos toimimisele, sihikindlusele ning sõpradelt ja liitlastelt saadud sõjalisele ja mittesõjalisele varustusele. Piisav edu rindel andis lootust edukaks stardipositsiooniks läbirääkimiste laua taga. Riigisisene üksmeel ülla eesmärgi nimel andis meie delegatsioonile kindla seljataguse.

Pingelises sõjaolukorras toimunud rahuläbirääkimised olid meie verivärsketele diplomaatidele esimeseks tõsiseks proovikiviks. Tänu meie delegatsiooni pühendumisele, osavusele, aga ka pearulikule põikpäisusele saadi parim võimalik rahuleping, mille üle meil on tänaseni põhjust uhkust tunda. Tõestasime ennekõike iseendale, et suudame korda saata suuri tegusid, kui seda tahame ning sellesse ka lõpuni usume. Ning et meie noor riik saab olla rahvusvaheliste suhete subjekt, mitte objekt.

Tartu rahulepingu ratifitseerimine võttis mõlemal poolel aega loetud nädalad. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee tegi seda ühehäälselt juba 4. veebruaril. Eesti Vabariigi Asutav Kogu kinnitas selle 13. veebruaril ning ratifitseerimiskirjade vahetamine leidis aset Moskvas juba sama aasta 30. märtsil. Selle ratifitseerimisele ei seatud mingeid eeltingimusi. See näitas ilmekalt siis ja näitab ka täna, et kui pooltel on siiras tahe, siis viiakse läbirääkimiste laua taga antud lubadused ellu. Atmosfäär ei kuulunud tollal ega kuulu ka nüüd rahvusvahelise õiguse sõnavarasse.

98 aastat tagasi oli meie sõjaväelaste ja diplomaatide esmaseks ülesandeks rahu saavutamine Eestis. Täna, Eesti Vabariigi sajanda iseseisvuspäeva eelõhtul, on selleks rahu hoidmine ja turvalisuse kaitsmine. Eestis. Läänemere regioonis. Euroopas. Euro-Atlandi julgeolekuruumis. Maailmas. Sest julgeolek ei alga ega lõppe siin. Ei lõppe Euro-Atlandi julgeolekuruumiga. Ega piirdu vaid klassikaliste ohtudega, millega seisis silmitsi noor Eesti Vabariik. Peame hoidma silmad ja kõrvad lahti ka laias maailmas toimuval, sest kaugetes riikides toimuv, kliimasoojenemisest rändeni, mõjutab üha otsesemalt ka meid. Meeldib see meile või mitte. Ning peame olema abiks ja toeks seal, kus väikeriigi ressurss seda võimaldab. Tõsi, sajanditagune suurtükidiplomaatia, mida võimendab ruuporist tulev müra, mis seab kahtluse alla seni kehtinud reeglid ja väärtused ning olemasoleva julgeolekuarhitektuuri, ei ole kusagile kadunud. Seda ettevaatlikumad ning valvsamad peame ise olema nii Eestis kui ka väljaspool Eestit, et väärtustel ja reeglitel põhinevat maailmakorda ei õõnestataks ning et katsed tänast julgeolekuarhitektuuri selgelt kellegi huvide põhiseks muuta ei läheks läbi.

Hoolides endast ja teistest ning kandes vastutust ja kohustust, mis käib kaasas täiskasvanuks olemisega, peame edendama ja kaitsma üht meie välis- ja julgeolekupoliitika suurimat relva – rahvusvahelist õigust. See on sisuliselt meie kindlustuspoliis. Selle kehtivuse nimel tuleb järjepidevalt, süsteemselt ja sellesama pearuliku põikpäisusega tööd teha. Aga oluline on selle väärtustesse ja normidesse ka ise uskuda. Need ei ole pelgad sõnakõlksud, mida võib suvaliselt õhku visata.

Eesti välis-ja julgeolekupoliitika seisab täna tugevatel jalgadel. On suur asi, et see on olnud järjepidev ning selle peamistes eesmärkides on valitsenud ühiskonnas konsensus. Hoidkem seda.

Oleme olnud edukad omavahel ühise meeskonnana toimides. Ühise eesmärgi nimel koos tegutsedes suutsime 1920. aastal saavutada oma esimese kaaluka diplomaatilise võidu ning vaid mõned kuud tagasi lähiaastate viimase keerukaima diplomaatilise saavutuse. Nii Tartu rahu läbirääkimistel kui ka Euroopa Liidu eesistujana seadsime suuri sihte, tegime operatiivtööd, olime valmis ootamatusteks, olime nobedad ja paindlikud ning püüdsime saavutada kompromisse. Olime sirge seljaga. Ületasime proovikivid ning saavutasime taseme, kust latti ei tohi enam madalamale lasta. Äsja saavutatud tase peaks nüüd olema tavapärane Eesti riigijuhtidele ja diplomaatidele, aga ka tervele Eesti ametnikkonnale. Kerge on jääda loorberitele puhkama ning laskuda tavapärasesse mugavustsooni. Väikeriigina ei saa me endale sellist luksust lihtsalt lubada. Sestap hoidkem uut taset juba võetud eesmärkide saavutamisel ning uute ambitsioonikate sihtide seadmisel. Usun, et suudame seda teha.

Sooviksin siinkohal tänada meie eesliinil olevat diplomaatilist teenistust probleemide ärahoidmisel ja lahendamisel, kompromisside saavutamisel ning ühtsuse ja solidaarsuse hoidmisel. Meie kaitseväelasi ja tsiviileksperte, kes kodumaal ja laias maailmas aitavad ÜRO rahuvalveoperatsioonidel ning NATO ja Euroopa Liidu missioonidel rahu tagada. Ja loomulikult meie häid sõpru ja liitlasi, kes 100 aastat tagasi aitasid meie noorel riigil iseseisvana püsida ning aitavad täna meiega koos kaitsta ja igapäevaselt kinnistada rahu Euroopas. Ning ärgem unustagem siin valges ja soojas saalis istudes neid tublisid piirivalvureid, kes sel pimedal ja sombusel õhtul valvavad Euroopa Liidu ja NATO idapiiri.

Hoidkem kokku ja hoiame Eestit, sõbrad!