- Reset + PDFPrindi

Tervitus rahvusooper Estonia galakontserdil „Eesti ja Soome 200" Helsinkis Musiikkitalos

25.11.2017

Härra president, head sõbrad.

Kui Teise maailmasõja ajal nõuti Inglismaal kultuurieelarve kärpeid, et sõjakuludega paremini toime tulla, küsis Churchill: "Mille nimel me siis üldse sõdime?" Oleme kaks väikeriiki. Meil on ühist ajalugu, oleme mõlemad pidanud südilt seisma iseolemise eest. Kuid võime ka öelda, et meil on ühiseid kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, kelle loodust üha rohkem sõltub meie käekäik edaspidi. On sümboolne, et täna on Musiikkitalo lava estoonlaste päralt. Estonia teatris on muusika on kõlanud alates 1913. aastast, mil soome arhitektide Viwi Lönni ja Armas Lindgreni projekteeritutud teatrimaja avati.

Armsad sõbrad,

Eesti ja Soome suhetest rääkides kasutatakse ikka ja jälle silla kujundit. Sild ühendab. Aga see tähendab samuti, et vahepeal on midagi, kust ilma sillata üle ei saa. Ja see tähendab veel, et sild on KAHE kalda vahel, mis võivad küll olla väga sarnased, kuid pole kunagi täiesti ühesugused. Meie ülesandeks on teha kõik, et kunagi ei korduks ajad, mil ajalooõpikute lehti kokku kleepides või välja lõigates sooviti seda silda meie meeltest kustutada.

Silla ülesanne ongi mitte lasta unustada. Ja selleks, et mitte unustada, tuleb silda käigus hoida, tuleb kogu aeg üle silla käia. Teisisõnu – sild unustuse vastu oleme me ise.

Austatud saalis viibijad, õige pea tähistame Soome ja Eesti 100. sünnipäeva. Aeg muudab meid ümbritsevat kiiremini kui kunagi varem. Üha suurema tähenduse saavad vaimsed väärtused. Isetu arusaam meie kultuurilisest olemusest aitab meil mõista, kes oleme täna. Tõin kaasa sünnipäevaluuletuse, mille autor on eesti luuletaja Karl-Martin Sinijärv (tõlkija Hannu Oittinen). Lubage see mul nüüd ette lugeda.

Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.

Raugete randade taga.

Meremõnu ja meelemõru taga,

piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.

Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.

Ma mäletan maad ja inimesi.

Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid, lurjusi, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.

Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,

Soome ent ikkagi kuidagi sai.

Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.

Me mõlemad saime ka isukamaks.

Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborrreki, Nasse-setät ja Aku Ankkat, Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni, kuid Kekkonen jääb mu mälupiirist jo välja.

Mäletan paljutki veel,

aga kõigest ei jõua ja kõigest ei pea.

Ah, mina armastan Soomet.

Kimmo Pohjose maa, Kalevala ja korude maa, paha maa ja hyvä Suomi, aegade algusest surmani sõber, ela ja kasva ja õitse, õnne soovime Sul!

Palju õnne!

Aitäh, tänan teid.