- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel

20.11.2017

Mul on väga hea meel anda täna üle vägivallaennetuse tunnustusauhinnad. Ammu oleks selleks olnud aeg.

Eero Epner kirjutas Postimehes: „Kurjus, mis immitseb läbi meie eetiliste põrandapragude, on universaalne ja absoluutne, ja selle eiramine meie ühine kaassüü."

Kurjust saab tõrjuda ja kurjus ei ole paratamatu. Ma ei taha leida meid ühel hetkel taas olukorrast, kus meie julguse ja tahtejõu on okupeerinud ideoloogiline sallimatus ja vaen. Me oleme ühiskonnana seal juba kord ära käinud ja seda juba kord näinud.

Tänaseks on sellest 26 aastat, kui see ajastu mööda sai. Kuid meie kogukondlik enesekindlus, see on ikka veel hapravõitu. Aus on öelda, et vaba ühiskond nõuab julgust ja vastutustunnet ja ta nõuab, et taluksime endi seas ka neid, kes meile meelt mööda ei ole, kes võibolla ei käitu nagu meie, kes ei näe välja nagu meie ja kes ei mõtle nii nagu meie. Maailmas, kus sellised põhimõtted ei loe, ei saa olema pikalt olemas meid, eestlasi, sest meid on ju väga vähe. Enamus inimesi maailmas ei mõtle täpselt nagu meie, vähemalt ei tee nad seda samas keeles.

Sestap peamegi üheskoos kogu maailma kurjuse eest kaitsma, vaenu eest kaitsma. Aga kogu maailm teadupärast algab kodust. Ärme usu neid, kes meile valetavad, et meie ebakindlust ja hirme võtab ära see, kui leiame endast nõrgema, keda alla suruda.

Nagu lapsegi trauma väljendub tema käitumises, kui ta ei suuda läbielatust muul moel jagu saada, nii räägib ka meie raev kaasliikleja peale, meie valus netikommentaar ja õel pilk meie endi ebakindlusest, meie enda lootusetusest ja kibestumisest. Me suudame seda ületada ainult siis, kui julgeme nii endi kui ka teiste vastu olla hoolivamad. Me ei tohi lasta iseennast oma hirmudest vallutada.

Me ei tohi olla vakka, kui teistele tehakse haiget. Eelkõige, ärme ise haiget tee. Siis võime loota selle peale, et meie ühiskond tunnistab meid kõiki ikka ja alati omaks, ka siis, kui meie endi jõud on otsas. Oma ühiskonda loome me iga päev oma enda käte, tegudega ja sõnadega. Lasteaedades, koolides, kodudes ja töökohtades. Mida hoolivamad me oleme, seda turvalisem saab.

See, et kurjus ja vägivald on meie ühiskonna probleem, meie enda ühiskonna probleem, see ei saa tähendada muud kui üht – probleemi lahendamise võti on meie endi käes. Teie, Merle Albrand, Merili Mones, Lavly Perling, Mariana Saksniit ja Margo Orupõld, teie olete juba selle võtme leidnud. Ja te olete avanud ukse sellisesse Eestisse, kus on palju vähem kurjust.

Mitmele teist on vägivallaennetuse ja vägivallaohvritega tegelemine igapäevane töö, mõni aga oskas lihtsalt abivajajale õigel hetkel käe ulata. Kuid teile on ühine, et teie panus vägivallast vabasse ühiskonda ulatub ühest teost või ametikirjeldusest oluliselt kaugemale.

Teid üles seadnud inimesed on teid kirjeldanud kõiki muide üsna sarnaselt. Nad ütlevad, et te kaitsete, julgustate, märkate ja olete abiks. Te näitate meile, et abivajajast ei ole võimalik mööda vaadata.

Kurjus paraku kestab põlvest põlve, õnneks teeb seda headuski. Kurjuse ketti katki tõmmata jaksavad ainult tugevad ja terved. Kuid katkistest lastest sirguvad katkised täiskasvanud. Sellised inimesed, kellesse lastena on süstitud kibedust ja ebakindlust, ei jätku ka täiskasvanuna julgust enda ja teiste eest seista. See aga on meie, kogu ühiskonna ühine kaotus. Aitame seda keti katkestada!

Peaks saama mõeldamatuks mitte märgata, kuidas kambajõmmid bussipeatuses väiksema klassikaaslase nurka suruvad. Tegelikult peab olema üsna võimatu mitte kuulda, aga me saame sellega siiski hakkama, kui naabri korterist kostab jälle kord röökimist ja nuttu. Aga ka vähem dramaatilised situatsioonid, ka nemad loevad. Ka need aitavad hoida ühiskondlikku sõbralikku toonust, vältida kibestumist ja sellest tulenevat lähedaste halba kohtlemist. Me ju võiks jääda alati korraks seisma ja aitada ema, kes püüab titevankriga bussiuksest välja pääseda. Ega siis probleem ei ole ju selles, kui kõik bussid ei ole veel piisavalt kergesti ligipääsetavad. Tegelik probleem on hoopiski selles, kui meie ümbritsevate hoolivusele ei ole sellel ajal parasjagu ligipääsu.

Veebilehel teomeeter.ee saab igaüks meist läbi mõelda ja ka avalikult teada anda, milliseid jõukohaseid samme on tema valmis astuma, et Eestis oleks vähem kurjust ja rohkem headust.

Teie, keda mul on täna au ja rõõm auhinnaga tunnustada, teie astute neid samme iga päev.

Margo Orupõllu on Pärnu naiste tugikeskuse juht, tänu kellele on nüüd esimene tugikeskus ka Saaremaal. Ta on üks neist inimestest, kes nähes, et vajadus abi järele on suurem, kui riik pakkuda suudab, võtab asja ise ette ja ei karda valusatel teemadel ka riigikogu liikmete poole pöörduda. Margo, Sinu töö annab ohvritele tagasi tükikese oma eneseusust, kindlusest ja tulevikust.

Mariana Saksniit on lastepsühholoog, kes ei loe juba ammu oma töötunde, et aidata vägivalla eest põgenenud emadel ja lastel elada tulevikus turvalist ja inimväärsemat elu. Mariana näeb asju, mida teised lastega kokku puutuvad spetsialistid ei pruugi märgata. Nii on Mariana aidanud ja aitab reaalselt päästa laste elusid.

Merili Mones on vabatahtlik, kes on oma kahe väikese lapse kõrvalt leidnud aega, et märgata ja aidata neid, kes parasjagu võitlevad ellujäämise või hakkamasaamise nimel. Lähedaste ja kodukoha turvalisuse tagamiseks on Merili liitunud naabrivalve, naiskodukaitse ja vabatahtliku päästetööga, ta on kaasanud sellesse tegevusse ka naabreid.

Merle Albrant on jurist, kes on oma pere ja unetundide arvelt aidanud paljusid naisi nende kõige raskemal hetkel ja võidelnud nende õiguste eest kuni kohtuni välja. Merle, Sinu pühendumus on päästnud palju naisi vägivallast, et ei tuleks abisaamiseks ületada veel täiendavaid ühiskonna või mis oleks veelgi hullem, õiguskaitseorganite suhtumisega seotud tõkkeid.

Riigi peaprokurör Lavly Perling on öelnud, et me ei märka perevägivalda – hädas olevat naist ega last enne, kui nad on poolsurnuks pekstud. Lavly seisab õiguskaitseasutustes selle eest, et kannatanuid tõepoolest abistataks ja kaitstaks. Et kannatanul ei tuleks abi saamiseks ületada veel täiendavaid, ühiskonna või veel hullem, õiguskaitseorganite suhtumisega seotud tõkkeid. Aga Lavly ei piirdu vaid tegevusega „struktuurides". Lavly, Sinu julged ja otsekohesed küsimused sunnivad igaüht mõtlema, kas me saaksime ise, kogukonna ja riigina teha rohkem, et vägivalda oleks vähem.

Tänu teile kõigile on Eestis vähem kurjust, rohkem märkamist ja mõistmist. Te annate suuna ette oma lastele ja ka neile, kes muidu ei söandaks endas leida piisavalt julgust, et tunda raskel ajal inimest ja leida raskel ajal iseendas inimest.

Ametisse astudes ütlesin, et ma usun ja loodan, et viie aasta pärast on Eestis tänasest rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistu. Rohkem abistamist. Rohkem julgust ja vähem hirme.

Teie annate oma tegude ja sõnadega iga päev panuse selle eesmärgi täitumisse. Püüan jõudumööda ikka kaasa aidata ja ma tänan teid kõiki teenäitamise eest, mida ka minul tuleb käia.