- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President EUROSAI noortekonverentsil (YES)

Vabariigi President EUROSAI noortekonverentsil (YES) © Riigikontroll

13.09.2017

Head noored, tublid ja vastutustundlikud audiitorid! Tere tulemast Tallinna!

Olin kunagi üks teie seast. 2004. aastal seisin Euroopa Liidu Parlamendi eelarvekontrolli komisjoni ees ja vastasin nende küsimustele, et minust võiks saada Euroopa Kontrollikoja esimene eestlasest liige. Ainuke küsimus, millele ma pidin kaks korda vastama, puudutas mu vanust. Olin viis aastat noorem kui praegu Prantsusmaa eesotsas olev mees või endine Itaalia peaminister. Muidugi olin ka ainult neli aastat noorem kui teine samal päeval vestlusele kutsutud kandidaat, aga tema sellele küsimusele vastama ei pidanud – mõistagi oli tegemist mehega. Ka mehed peavad taluma vanuselist diskrimineerimist nooruse tõttu; kui me Euroopa Kontrollikojas alustasime, sain teada, et auväärse asutuse kõige nooremal liikmel oli meie noorusliku välimuse üle hea meel – vähemalt ei kutsunud teised kolleegid teda enam beebi Vitoriks.

Ta oli 40, kui Kontrollkojas tööle asus. Kõigest neli aastat pärast poisipõlve lõppu sai temast järgmiseks üheksaks aastaks koja president, mis näitas, et asutus oli aja jooksul muutumas. Kolleegid rakendasid mu nooruslikku energiat selliselt, et tegid mu vastutavaks ühtekuuluvusfondide auditeerimise eest. See oli tol ajal ELi eelarve osa, milles kippus kõige rohkem vigu tekkima. Seejärel sain vastutavaks kogu kinnitava avalduse eest, mind pandi seeläbi koja kõige karmima liikme rolli, nagu komisjoni president Barroso seda nimetas.

Minu elu ELi audiitorina oli sündmusterohke ning kui ma möödunud nädalal Euroopa Liidu Parlamendi Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika konverentsil oma mõtteid jagasin, hakkasin kohe oma väidetele jälle parlamendi liikmete toetust otsima. Võib-olla olen ma ainuke president maailmas, kelles tekitavad kirge statistiliste valimite koostamise meetodid ning kasutatud metodoloogia võimalik mõju audiitori võimele teha järeldusi ja esitada oma tähelepanekuid.

Mul on hea meel, et teie ees on noortele juhtidele rohkem avatud maailm. Minu meelest on maailm vahepeal aru saanud, et kiiresti muutuv tehnoloogiline maastik, mis ka kiiresti ühiskondi muudab, nõuab noorematelt põlvkondadelt vastutuse võtmist tulevaste aastakümnete kujundamise eest varem, kui sajandi alguses tavaks oli.

Mul on ka hea meel, et tänase EUROSAI noortekonverentsi programm keskendub konkreetsemalt ülesannetele, mis seisavad audiitorite ees tänu IT arengule ja ühiskonna muutumisele. Konverentsil arutate te probleeme, mille audiitoritele on tekitanud digiajastu, ja räägite sellest, kuidas audiitorid saaksid neid uusi võimalusi kõige paremini ära kasutada.

Pean ütlema, et eestlasena ma tehnoloogiaga seotud probleeme eriti ei näe, ainult võimalusi. Administratiivselt oskame me muidugi Euroopas ja mujalgi tehnoloogiast võimaluse asemel probleemi teha.

Peaksin ehk seda väidet ühe näitega illustreerima. Siin see on. Kuigi me pole digivabaduse küsimusi Euroopas veel lahendanud, oleme seadnud mitmeid kunstlikke piiranguid andmete vabale liikumisele, mis teeb ka teie töö keerulisemaks, kui see olema peaks. Näiteks on Euroopa keskmes üks üsna suur riik, kus nõutakse, et selles riigis juriidilise või eraisiku ükskõik millise maksudeklaratsiooni aluseks olevad andmed peavad teatud arvu aastaid kättesaadavad olema. Kättesaadavuse all mõtlevad nad seda, et andmed peavad olema selle riigi piirides. Andmed ei tohi riigist lahkuda, isegi digitaalsel kujul või koopiatena. Ilmselt ei juhtu midagi, kui keegi oma maksudeklaratsioonid PDF-vormingus endaga kaasa võtab. Aga kui keegi näiteks sooviks selle riigi ettevõtet auditeerida ajal, mil ta ise ajutiselt või alaliselt mõnes teises riigis töötab, peaks ta neid andmeid ebaseaduslikult käsitlema. See tekitab automaatselt mittefunktsionaalse teenuste turu, kus probleemi pole loonud tehnoloogia, vaid see, kuidas seadusandja tehnoloogiat käsitleb.

Need probleemid tuleb kindlasti lahendada, et saaksime tehnoloogia pakutavad võimalused ära kasutada. See on loonud audiitoritele võimalusi, millest me 20 aastat tagasi isegi unistada ei osanud. Aga neid kasutavad liiga vähesed ettevõtted ja valitsused – isegi need, mis on juba 20 aastat ja kauemgi olemas olnud. Näiteks Eestis, Lätis ja mõnes teises ELi liikmesriigis on juba vähemalt 15 aastat kasutatud täisautomaatset tekkepõhist raamatupidamissüsteemi ja konsolideeritud aruandeid. Igal õhtul teavad need riigid märkimisväärse täpsusega, millised on nende tulud ja kulud. Samas on ikka veel riike, kus suur osa valituse raamatupidamisest on kassapõhine, mistõttu saadakse tegelikud konsolideeritud aruanded alles mitu aastat pärast aktiivse perioodi lõppu. See tekitab segadust nii raamatupidajale kui ka audiitorile.

See loob samuti ebaõiglase olukorra nendele, kellel on suurepärased raamatupidamisstandardid sellises protsessid nagu Euroopa poolaasta, mille raames analüüsib komisjon liikmesriikide eelarvepuudujääke ja võib teha ettepanekuid suurte trahvide määramiseks, kui liikmesriigid puudujäägi kriteeriumidest kinni ei pea. Kuidas me saame võrrelda kedagi, kellel on kiiresti konsolideeritud aruanded ja kes poolaasta raames tegelikke andmeid esitab, kellegagi, kes järgmise 2–3 aasta kohta hinnanguid esitab?

Isegi kui õigluse kohta küsimusi mitte esitada, on selge, et sellise riigi, kelle raamatupidamine on arvutistatud, kes kasutab ainult elektroonilisi arveid (samas mitte PDF-e) ja automaatseid sularahamakseid, rahaasjade auditeerimine on palju tõhusam ning seega ka odavam. See kõlab muidugi nii, nagu löödaks finantsauditi tegijaile hingekella, aga õnneks on auditimaailmas ka huvitavamaid asju kui palgaandmete kontrollimine.

Mäletan, kui elevil ma olin siis, kui meil õnnestus kontrollikojas kontrollida mingeid tolliandmeid algoritmiga, mis võimaldas meil avastada pettusekahtlusega makseid. Arvasin, et näiteks oma ressursside auditeerimise kulude puhul toimub revolutsioon. Seda muidugi ei juhtunud – isegi tänapäeval on nii suur osa paljude liikmesriikide tolliandmetest paberil, et raske on veenda IT-spetsialiste selliste algoritmide väljatöötamist jätkama. Bürokraatia oskab mõistagi mitmel viisil nii tehnoloogiale kui ka tõhusale auditeerimisele vastu seista. Ta oskab isegi tehnoloogiat selleks kasutada, et asju keerulisemaks teha. Näiteks see PDF-i haigus. See pole muidugi PDF-i, vaid õigusliku aluse süü. Kui arvel peab olema allkiri ja seda pole võimalik elektrooniliselt saata, tuleb see välja printida, allkirjastada ja PDF-vormingusse panna, et saata see mõnele riigiasutusele või ELi asutusele. Nime järgi elektroonilistest andmebaasidest pole võimalik midagi otsida ning arved ja maksed ei genereeri lihtsalt auditeeritavat andmevoogu. Selle asemel tuleb kaevata end läbi alusdokumente täis topitud aeglaste ja tülikate andmebaaside, mis võtab rohkem aega ja vaeva kui paberkausta läbi lappamine.

Olete noored ja entusiastlikud ning teie osaks jääb saavutada see, et järgmise 10 aasta jooksul võite oma kontorisse tagasi minna ja öelda, et alusandmed polnud kättesaadavad, kui neid ei esitatud analüütilises ning sorteeritavas andmebaasis. Seda pole ju palju paluda, sest vajalik tehnoloogia on juba 20 aastat olemas olnud, puudu on ainult ametnike tahtest. Muidugi ka poliitikute omast.

Ja ikkagi, isegi praeguses ilmselgelt ebatäiuslikus maailmas saate te ülemaailmset veebi ja selle võimalusi ära kasutada. Kuulsin just ühest huvitavast juhtumist, kui audiitorid tegid oma elu palju kergemaks sellega, et kontrollisid projekti tõendamiseks esitatud fotosid. Kasutades vabalt kättesaadavat auditeerimisvahendit nimega Google Street View. Sellel on funktsioon, millega saab foto üles laadida ja kontrollida, kas selline koht on nende andmebaasis juba olemas. Paistab, et väidetavalt auditeeritud projekti elluviimiseks vajalikes asukohtades tehtud fotod tehti projekti arendajate kodudele palju lähemal, mis mõistagi ei vastanud projekti eesmärkidele. Täielik viga, ilmselge pettus, mille avastamine oleks varem nõudnud pikka reisi, kui see oleks üldse võimalik olnud.

Teil kõigil on ilmselt ette tulnud sarnaseid juhtumeid, kus olete vea avastamiseks veebi kasutanud ja siis pidanud seisma silmitsi küsimusega, kas veebis leitu on üldse tõendina vastuvõetav. Lisatõendeid on muidugi kerge leida, kui teate, kust otsida, ja seega on tehnoloogiast ikka abi. Võite sel konverentsil korraldada kõige anekdootlikumate veebipõhiste auditite võistluse – olen kindel, et see annaks teie kolleegidele palju inspiratsiooni ilma, et andmekaevandamise keerukat maailma mainimagi peaks.

Üha harvem peate te seetõttu oma tähelepanekute tõendamiseks märkimisväärseid meetmeid rakendama. Kunagi oli aeg, kus pidite tõendite saamiseks mägironimisega tegelema. Mäletan juhtumit, kus liikmesriigi auditiasutus ja komisjon kinnitasid meile oma andmete alusel, et koja seisukoht, mille kohaselt rohumaana deklareeritud maa pole abikõlbulik, on vale.

Nad väitsid, et mäe otsas on hektarite viisi ideaalset karjamaad, kuhu mäenõlvu arvestades oleks kitsed ja sead igal hommikul või vähemalt igal kevadel saanud ainult lennates minna. Audiitorid lähenesid asjale sportlikult ja ronisid köite abil läbi põõsaste mäe otsa, et oma seisukohta tõestada. Kontrollisin seda eile ja see mägi on Google'is olemas, võsastunud nagu ikka. Siiski pole ma kindel, et see oleks tõendina vastuvõetav, ja audiitorid peaksid jälle ronima minema, taas ametnike tegevuse tõttu. Tehnoloogia juba annab oma panuse.

Mitte ainult auditites, kus kiire reaktsioon õiguslikele aspektidele suurendaks tõhusust märkimisväärselt. See käib ka kõigi aspektide kohta, mille puhul me ei mõista, et inimesed ja ettevõtted on tehnoloogia kasutamises palju osavamad kui meie valitsused. Valitsused on kiiresti muutumas viimasteks, kes sunnivad inimesi paberimajandusega tegelema ja tervet tööpäeva raiskama, et nendega asju ajada, näiteks sotsiaaltoetusi taotleda või autot registreerida. Nad on kiiresti muutumas ka viimasteks, kellega saab asju ainult kella üheksast viieni ajada. Veebipõhised teenused on enamasti ööpäevaringselt kättesaadavad. Kas need ebaõnnestumised ei kujuta endast valitsustele maineriski?

Veel hullem, kas nad ei jäta midagi olulist tähelepanuta – inimesed ja ettevõtted on juba internetis, teevad seal tehinguid ja neid ei piira riigipiirid. Samas kui analoogmaailma valitsused tagavad inimeste tehingute õigusliku turvalisuse sellega, et väljastavad neile passid, mille abil saab üksteise isikusamasust tuvastada, ei ole enamik neist valitsustest mingil põhjusel suutnud tagada sarnast turvalisust internetis tehtud tehingutele. Sageli tuleb loota poliitiliselt patuoinaks tehtud internetihiidudele nagu Google, et digitaalset ajatempliga isikutuvastust kasutada. Kas see on inimeste suhtes õiglane? Minu arvates mitte.

Eesti rahvas säästab 2% SKPst lihtsalt sellega, et kasutab digiallkirja. See 2% on tugevalt väikeste ettevõtete ja lihtsate inimeste poole kaldu, sest suurtel ja rikastel on oma mugavad viisid suure bürokraatiaga tegelemisel. Tahan, et teised inimesed saaksid ka sellist kasu lõigata.

Tahan, et audiitorid ei peaks tegelema ülesannetega, millega algoritmid lihtsasti hakkama saaks.

Usun, et teie ja teie põlvkond saavad selle teoks teha kõigi inimeste jaoks, mitte väheste valitute jaoks nagu mu kaasmaalased. Nagu me teame, on auditi eesmärk võimaluste väljatoomine. Ülejäänud maailm arvab, et meie ülesanne on ainult vigade leidmine ja inimeste karistamine. Me teame oma asju paremini, seega usaldan tuleviku teie kätesse ja soovin teile edu.

Muide, teil on ka avaliku sektori auditeerimise valdkonnas parem stardipositsioon kui minu põlvkonnal – siis muretsesid parlamendid sageli kulutamisvõimaluste pärast ja selle pärast, kuidas viia raha nendeni, kellele see mõeldud oli. Mäletan, kuidas mulle öeldi, et kõigist vigadest pole ka vaja numbrit teha, sest raha kulutatakse vähem, kui seda on eraldatud, ja see on tõeline probleem. See eesmärk – raha kulutada – oli olulisem, kui raha õigesti kulutamine või vigaste tehingute vältimine.

Alates 2009. aastast on see paradigma kindlasti audiitoritele soodsas suunas nihkunud: läbipaistvad kulutused, korrektne raamatupidamine ja isegi programmide tulemused on nüüd igas Euroopa nurgas olulised.