- Reset + PDFPrindi

Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne Euroopa tulevikust ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest Euroopa Liidu olukorda käsitleval konverentsil Firenzes 5. mail 2017

Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne Euroopa tulevikust ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest Euroopa Liidu olukorda käsitleval konverentsil Firenzes 5. mail 2017 © Vabariigi Presidendi Kantselei

05.05.2017

Alustuseks lubage mul tänada Euroopa Ülikool-Instituuti, kes kutsus mind siia täna kõnelema. Mul on au rääkida teile eelseisvast Eesti eesistumisest ja jagada teiega mõningaid mõtteid sellest, missugune näeb välja meie liidu tulevik Euroopa kirdenurgast vaadates.

Kõigepealt väike juhtumianalüüs, mis annab kinnitust, et riigi vastutustundlik poliitika võib tuua tulemuseks Euroopa Liidu väärtuste tunnustamise laiema avalikkuse seas. Tähtis on avaldada Euroopa Liidule kohast tunnustust võimaluste eest, mida ta liikmesriikide poliitikakujundajatele pakub. Sama tähtis on ka mitte süüdistada Brüsselit viltuläinud asjade eest. Eesti inimesed usaldavad meie liitu, sest kõik Eesti valitsused on öelnud, et nad suudavad. Sellised sõnumid on veel tähtsamad kui Euroopa Liidu toetusskeemid, sest nagu teame, võib võrdset ja suurt Euroopa Liidu toetust saavates riikides liidu riiklik käsitlusviis erinev olla. Seega ei määra inimeste suhtumist mitte raha, vaid ideaalid.

Euroopa Liit on saavutanud majandusliku lähenemise vallas märkimisväärset edu. Kui vaatame, kus me 2004. aastal olime ja kus oleme nüüd, siis räägivad numbrid enda eest – eestlased on 2,24 korda rikkamad kui ELiga liitudes.

Ent nagu ma juba ütlesin, ei ole asi üksnes rahas. Kõigi 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud kümne liikmesriigi SKP on kerkinud keskmiselt 1,87 korda. Mitte kedagi pole kõrvale jäetud. Kõigil 2004. aastal liitunud riikidel läheb paremini. Sama peab paika peaaegu kõigi nende riikide puhul, mis olid Euroopa Liidus enne 2004. aastat. Selle peamine põhjus on võimalused, mida pakuvad uued turud ja ettevõtete kulustruktuuri parandamine.

Ent hoolimata ilmsest majanduslikust kasust kiratseb Euroopa Liidu populaarsus paljudes riikides ja selle põhjustajaks on Euroopa Liitu puudutavate poliitiliste sõnumite sisu. Riigid on hakanud omal nahal tunda saama, et haavavatel sõnadel on oma hind. On tõepoolest keeruline kritiseerida Euroopa Liitu ja samal ajal väita, et tegemist on väga kasuliku liiduga. Selline sõnum on vastuoluline ja pole seepärast usutav. Probleem pole mitte selles, et inimesed saavad Euroopa Liidust valesti aru. Pigem saavad nad selle kohta segadusttekitavaid signaale.

Me püüame Eestis mitte süüdistada Brüsselit võimalike ebapopulaarsete otsuste eest. Ütleme oma inimestele, et solidaarsus on kahepoolne. Toon näiteks, et kuigi Eestil puudus varasem kogemus pagulaste vastuvõtmisega, olime pärast ühist otsust koormat jagada konarlikust algusest hoolimata oma õiglase osaga päri. Lõime süsteemi, et pakkuda inimestele uut kodu Eestis. Otsustasime selgitada pagulastele, missugused on meie riigis valitsevad majandustingimused ja kui suurt toetust saame pakkuda. Aastaga ehitasime süsteemi nullist üles ja meil läheb kvoodi täitmine hästi.

Eesti on alati toetanud Euroopa Liidu tugevamat üleilmselt rolli. Euroopa Liit teeb maailmas palju head, ent sellest teatakse liiga vähe. Loodan, et Euroopa Liidu uus üleilmne strateegia osutub kasulikuks mitte üksnes liidu välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamiseks, vaid aitab parandada liidu mainet nii võõrsil kui ka kodus.

Austatud daamid ja härrad!

Vähem kui kahe kuu pärast saab Eestist esimest korda oma ajaloos Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Eesistumisplaane tehes lähtusime kuus kuud hilisemast ajast, 2018. aasta algusest, ent kui Ühendkuningriik otsustas rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkuda, pidime end kokku võtma ja tema asemele asuma.

Võtame selle koha vastu suure vastutustundega, ent ka entusiasmiga. Oleme seadnud endale kõrgelennulised eesmärgid.

Meie eesmärk on konkurentsivõimeline, jõukas ja turvaline Euroopa Liit. Me tahame, et Euroopa oleks turvaline, ent samal ajal ka välismaailmale, sealhulgas läbiümbrusele avatud. Ja loomulikult – et oleme Eesti, tahame rõhutada ka peaaegu kõigi Euroopa Liidu poliitikaeesmärkide horisontaalseid digitaalseid aspekte.

Digitaalküsimused kerkisid meie eesistumise ettevalmistuste käigus üles iseenesest. See näitab, et Euroopa Liit on muutumas vägagi Eesti-sarnaseks digitaalseks ühiskonnaks, ilma et enamik Euroopa Liidu kodanikke sellest arugi saaksid. Paljudel liidu poliitikavaldkondadel on juba horisontaalsed digitaalsed aspektid – nende hulgas on julgeolek, eu-LISA ja andmevahetus, vabakaubandus ja kestlik areng. Nii idapartnerluses kui ka naabruspoliitikas laiemalt on tugev digitaalne aspekt, mis on seotud korruptsiooni vastu võitlemise ja õigusriigiga, sest arvutile ei ole võimalik altkäemaksu anda.

Ent nii nagu teised soovivad, et meie käsitleks eesistujana kõike digitaalset, sest nad usuvad, et me suudame seda, soovime me ise, et meie eesistumine ei kujuneks pelgalt tehnokraatlikuks. Meie eesmärk on vaadata Euroopa tulevikku empaatiliselt ja konstruktiivselt. Ma mõistan, et Euroopa Liidust positiivselt rääkimine ei ole neil päevil moes. Tõepoolest, nii liidu sees kui ka väljaspool seda on palju moekam muretseda Euroopa Liidu lagunemise ja allakäigu pärast. Tõenäoliselt on nii sees kui ka väljas jõude, mis ähvardavad liidu katki rebida. Ent kuna Euroopa Liit kipubki arenema kriiside kaudu ja selle maailmajao korrastamiseks pole paremat viisi kui kogunemine Justus Lipsiuse hoonesse sõnalahingut pidama, on Euroopa Liit palju vastupidavam, kui kaldume arvama. Euroopa Liit on alati hakkama saanud, isegi kui leitud lahendused ei ole sageli ideaalsed ega elegantsed. Ent need on piisavad. See on lihtne terve mõistus, olgugi et tervet mõistust pole lepingus kirjas. Aga ka hakkamasaamist pole kirjas. Minu tagasihoidlik arvamus on, et peaks olema.

Eesistumise ajal on meie eesmärk mõistagi palju suurem kui pelgalt kuidagi hakkamasaamine. Me nägime kõvasti vaeva, et Euroopa Liitu saada. Viimane asi, mida näha tahame, on selle lagunemine. Oleme kurvad, nähes selle nõrgestamist teenimatu kriitikaga. Tahame, et see õitseks tänu väärtuste konstruktiivsele analüüsile ja mõnikord tõepoolest ka murrangute tõttu. Niisiis oleme otsustanud seada eesistumise keskmesse ühtsuse, sest leiame, et rohkem kui kunagi varem peab Euroopa ühte hoidma, tugevnema ja tegutsema. Mõistagi on seda lihtsam öelda, kui teha, ent kindlasti pole see võimatu. Lõppude lõpuks on Euroopa Liidu tuumikvaldkonnad nagu ühisturg, ühine kaubanduspoliitika ja Schengen tugevad ning terved.

Euroala tehnilised struktuurid arenesid eurokriisi ajal kiiremini, kui need oleksid arenenud rahulike majandusvete puhtpoliitilistes aruteludes. Sama on juhtumas Schengeni ja piiride turvamisega. Viimastele aastatele vaadates näeme, et Euroopa Liit on suutnud kõige olulisemates küsimustes jääda ühtseks. Mis kõige tähtsam – kui 2014. aastal vallandus Venemaa agressioon Ukraina vastu, suutis Euroopa Liit mobiliseeruda ja võtta Venemaa tegevuse suhtes ühtse seisukoha. Kolm aastat tagasi kehtestatud sanktsioonid püsivad tänini, näidates, et Euroopa Liit suudab end kokku võtta, võtab end kokku ja näitab üles ühtsust, kui kaalul on põhiõigused ja -väärtused.

Vahepealsel ajal on tugevdatud teisi poliitikavaldkondi nagu liidu ühine välispoliitika ja kaitsekoostöö, mis on samuti hea. Eesistumise jooksul püüame arutelu edasi viia. Anname endast parima, et rakendada ELi-NATO strateegilist partnerlust, mis meid ümbritsevat ebakindlust arvestades on vajalikum kui eales varem. Ja loomulikult pingutame väsimatult üliolulise Atlandi-ülese suhte tugevdamise nimel.

Eesistujana pöörame rohkem tähelepanu ka õitsva ja konkurentsivõimelise Euroopa loomisele – selle saab rajada vaid tugevale majandusele. See tähendab nii avatust kui ka uuendusmeelsust.

Nagu juba ütlesin, avaldatakse meile tugevat survet, et teeksime digitaalse Euroopa loomisest ühe oma eesistumise neljast prioriteedist. Ent kuna meie ühiskond juba on digitaalne, siis ei taha me liialt keskenduda tehnoloogilistele tahkudele, vaid pigem sammudele, mida on vaja ühiskonna muutmiseks. Peame jõudma faasi, kus inimesed kogu Euroopas hakkavad kaebama, kui nad peavad suhtlema oma avaliku sektoriga analoogmaailmas. See oleks tõeline märk ühiskonna muutumisest, märk sellest, et inimesed on hakanud usaldama digiteenuseid, et nad väärtustavad säästetud aega ja raha, et digitaalseid lahendusi saab usaldada.

Selleni jõudmiseks vajavad inimesed digiteenuseid, mis toimivad kogu aeg. Neil on vaja head küberhügieeni ja nad peavad õppima, kuidas end küberruumis kaitsta. Me kõik sõidame maanteel autoga, ehkki sellega kaasnevad ohud.

Peamine on kasutada sobivaid turvaabinõusid. Sama käib küberruumi kohta. Küberkuriteod ei kao kuhugi, ent nii nagu me ei saa lasta kurjategijatel tänavatel võimust võtta, ei saa me lasta neil ka oma valitsusi ja inimesi tehnoloogiast eemale pelutada.

Turvalisus ja ohutus on praegu inimeste meeltes kahjuks ka seoses muu kui kübermaailmaga. Seepärast on see meie eesistumise üks vaieldamatu prioriteet. Selle saavutamiseks on vaja reaalajas toimivaid teabevahetussüsteeme. Tehnoloogia usaldamatusest välja kasvanud piiravad haldusmeetmed ei tohi meil takistada oma eesmärki saavutamast.

Meie neljas prioriteet on kaasav ja kestlik Euroopa. Me usume, et neli Euroopa Liidu vabadust toimivad hästi üksnes tõeliselt täielikul ühisturul, mis peab käima käsikäes kestliku sotsiaalse mõõtmega. Ent need neli vabadust toimivad paremini keskkonnas, mis on vähem keskendunud reeglitele ja rohkem põhimõtetele, milles tuleb ühiselt kokku leppida.

Ma ei tahaks lõpetada puudutamata meie liidu tuleviku peamist teemat: kodanikke, meie inimesi, nende vabadusi. Tahaksin avaldada mõningaid mõtteid Euroopa järgmise suurima probleemi kohta, mille äratundmisega oleme üsna hiljaks jäänud. Ühiskonnas on tehnoloogilise arenguga seotud muutusi. Need alles algavad ja on palju suuremad kui pelgalt keeldumine riigiga paberkandjal suhtlemast. Praegu puudutavad need vaid umbes 5% meie tööjõust, ent peagi palju suuremat hulka. Peaksime hoolikalt jälgima moodsa infoühiskonna üleilmseid suundumusi, mis muudavad järjest meie töökohti ja elustiili. Peaksime seejuures kasutama võimalust tehnoloogilised muudatused enda kasuks pöörata.

Kui rääkida ühiskondlikest muutustest, mis mõjutavad sotsiaalset mõõdet ja Euroopa Liidu konkurentsivõimet, siis probleemid, mis olid päevakajalised ajal, mil komisjon algatas sotsiaalõiguste sammast puudutava avaliku konsultatsiooni, pole muutunud. Siia kuuluvad tehnoloogia areng, vananev ühiskond, pere- ja töömudelite muutumine, uued töövormid, oskuste mittevastavus jpm. Inimesed mitte üksnes ei tööta kauem, vaid teevad ka üha mitmekesisemaid töid.

Leian, et oleme ühtlasi suure ja üsna keeruka ühiskondliku muutuse lävel ning meil ei ole aega selle üle mõtteid mõlgutada, sest see toimub sammhaaval, mitte järsku. Ent kui me seda eirame, toob see kaasa Euroopa konkurentsivõime üldise languse. Tööstuslike töökohtade arv väheneb, nagu omal ajal vähenes põllumajanduslike töökohtade arv. Ent meie ühiskondlikud mudelid rajanevad tööstuslikul mõtteviisil, mis ei sobi enam uute töökohtade katkendliku, üleilmse ja killustatud iseloomuga ega uue majanduse individualismiga, kus igaüks on tööandja ja töötaja, töötab korraga mitme ettevõtte heaks ja pakub oma teenuseid maailma eri paigus.

Kõik see nõuab, et mõtleksime põhjalikult ümber, kuidas tulevikus makse kogume. Mulle meeldib öelda, et Irvik Kass kaob ja tema naeratuski haihtub peagi. Me oleme harjunud saama suurtelt äriühingutelt suurt maksuraha, nii palkadelt kui ka tulult, ning vaidleme isekeskis ja üleilmselt selle üle, kes peaks saama maksutulu. Tulevikus elame aga maailmas, kus sõltumatud inimesed müüvad oma aega ja oskusi üle ilma ja võib-olla ei sõlmigi kunagi püsivat töösuhet pikaks ajaks, vaid töötavad üksnes osa aastast või teevad vaheaastaid niisuguses tempos, mille tõttu nad kaotavad sotsiaalkaitsevõrgu. Kui riigid ei kohane, siis inimesed lihtsalt valivad maksetest loobumise. Me peame mõtlema välja, kuidas neid oma sotsiaalmudeliga haarata, samas austades ja tunnustades ka nende elu- ja tööstiili valikuid.

Euroopa on parimas positsioonis, et olla katsepolügoon selle uue, tärkava sotsiaalmudeli jaoks. Seda ei saa teha piiravate meetmete ja halduspiirangutega, vaid üksnes uute elustiilide toetamise ja soodustamisega. Peame olema valmis, et üleminek industriaalselt kollektiivselt töölt killustatud ja tehnoloogiliselt võimendatud töökohtadele ei kujuneks väiksema teenistusega inimestele nii karmiks, nagu kujunes üleminek põllumajanduslikult tööhõivelt tööstuslikule masstööhõivele. Ma ei tea veel, kuidas me seda teeme, ent olen veendunud, et peame kohanema ja suudame seda teha.

184 päeva ei ole pikk aeg, et lahendada kõik Euroopa ees seisvad probleemid. Ent nagu iga eesistuja, nii anname ka meie endast parima, et liikuda edasi teemadega, mis meie arvates muudavad Euroopa Liidu tugevamaks, ohutumaks ja õitsvamaks. Euroopa Liidul on palju eeliseid ja tööriistu. Kasutagem neid paremini, keskendudes küsimustele, mis on oma olemuselt sellised, et liikmesriigid eraldi ei suuda neid paremini lahendada. Hoidkem silm peal küsimustel, mis puudutavad meie kodanike, iseäranis meie laste ja lastelaste tulevikku, mitte üksnes järgmist mitmeaastast finantsraamistikku.

Aitäh!