- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslikul õhtusöögil Lennusadamas 19. aprillil 2017

19.04.2017

Austatud kohalviibijad,

Ma käisin täna hommikul Paldiskis ja saatsin teele meie järjekordse missiooni Liibanoni seisma UNIFILi koosseisus rahu eest koos iirlaste ja soomlastega IRISHFINBATis. Kui ma ära tulin, siis seisin monumendi ees ja lugesin üle kõik nimed. Ma teen seda iga kord, kui Paldiskisse satun. Loen üle nimed ja meenutan üle need kurvad lood.

Me oleme riigikaitsest harjunud mõtlema kui rauast, vormis meestest ja laskemoonast. Aga meil on reservarmee ja riigikaitse algab seega meie kodanike väärtustest ja kaitsetahtest. Tahtest kaitsta, tahtest väärtustada iseendaks olemist. Eesti lähenemisviis põhineb veendumusel, et julgeolekut luuakse selleks, et kaitsta inimõigusi, põhivabadusi ja peamisi inimlikke väärtusi. Need väärtused määravad meie elulaadi ja nende eest seisab Eesti ka laiemalt. Riiki saab kaitsta vaid kodanike ühise soovi korral teda kaitsta. Soov - see sünnib mõistmisest, mõistmine osalemisest. Need, kes on osalenud aja- või reservteenistuses, hindavad oma kogemust märksa kõrgemalt, kui need, kellel sellega kokkupuudet pole olnud.

Väga palju sellest, mis meil on täna, on rajatud meie meeste ja naiste reaalsele panusele lahinguväljal. Meie seas on 2800 meest ja naist, kes on käinud välismissioonil ja seisnud Eesti julgeoleku eest. Üle 20 aasta osalust neil missioonidel on loonud meie liitlastes ja partnerites veendumuse, et Eestit peab kaitsma. Peab kaitsma, sest Eesti väärib kaitsmist mitte lihtsalt nomenklatuurselt, NATO liikmepileti järgi.

Eesti väärib kaitsmist oma tõelise panuse eest rahvusvahelisse julgeolekusse. Eesti väärib kaitsmist, sest Eesti on kaotanud inimeste elusid ja tervist rahvusvahelise julgeoleku nimel. See on nende 2800 kaitseväelase panus.

Väikese riigi jaoks on väga suur õnn, kui oma iseseisvust ja sõltumatust saab kaitsta oma liitlaskohust täites. Tänu neile, kes on seda teinud, on Eestis täna turvaline. Tänu neile tervitame tänavu Eestis NATO pataljon, kelle ülesanne on veenda kõiki kahtlejaid – olgu nad Eestis või siit kaugemal – selles, et Eesti on kaitstud. Tänu neile on NATO heidutus Eestis tõeline ja mitte näiv.

Heidutuse oluline osa on muidugi ka meie enda iseseisev kaitsevõime. Ka see on täna tõeline, ja mitte näiv. Muuhulgas seepärast, et meil on reaalse missioonikogemusega kaitseväelased, kelle töö paratamatu osa on olnud näha oma kaaslasi viga saamas ja ka langemas.

Kordan veelkord – vaid see, et me oleme üle 20 aasta panustanud rahvusvahelisse julgeoleku loomisse, et meil on koostöökogemus liitlaste vägedega ja ka partneritega ÜROs, teeb meist rahvusvahelisse julgeolekusse panustaja. Ilma missioonideta oleks me vaid tarbija, keegi, kes sõltub ja on alati sõltunud teiste tegevusest, vastutulelikkusest. Jah, formaalselt see ei ole nii, formaalselt on NATOl kohustus kaitsta kogu NATO riikide territooriumi nagunii. Aga sedagi saaks teha formaalsete võtetega, lootes, et vastane usub formaalsetki heidutust.

Kuid liitlasesse, kes on panustanud nii paljude eludega, ei saa suhtuda formaalselt. Relvavendadesse suhtutakse tõsiselt. Kui relvavenda ähvardab tõsiselt võetav jõud, millele vastu seismiseks on vaja astuda reaalseid heidutavaid samme, siis on neid lihtne astuda. Walesis ja Varssavis astutigi. Sealsed otsused on meie sõdurite töö võit ja vili, et oleme täna kaitstud NATO pataljoniga ja NATO liikmesriigid mõistavad vajadust omada plaane lisaks maale ka vees ning õhus.

Carolin Illenzeeri Fond on üks võimalus meile, ülejäänuile, näidata oma tänu ja üksiti anda oma panus laiapindsesse riigikaitsesse. Meie, kes me ilmselt iial ei seisa patrullis, relv käes, vajame samuti võimalust riigikaitses osaleda. Carolin Illenzeeri Fond on asutatud eraalgatusena, just sellest soovist osaleda.

Vabade kodanike vabal tahtel algatatul ongi aina suurem roll Eesti elu korraldamises. See näitab Eesti ühiskonna kasvamist tervikuna – kuigi kaitseväelased on sõtta saadetud riigi poolt, on märkimisväärne, et kodanikud ise on omal algatusel pannud õla alla selleks, et meie vormikandjaid toetada ja abistada.

Tänasegi õhtusöögi tulu läheb Carolin Illenzeeri Fondi – teenistuses langenud või vigastada saanud kaitseväelaste laste hariduse ja huvitegevuse toetuseks. See fond on nüüdseks meie laiapindse riigikaitse loomulik osa. See fond annab meie sõduritele teadmise, et nende lähedasi hoitakse ka siis, kui nad ise ei saa nende eest hoolitseda.

Ma tänan fondi selle kindlustunde loomise eest ja ma tänan Kaitseväge, kes tunnustab fondi vajaliku ja olulise osana riigikaitse süsteemis ja muidugi tänan ma kõiki annetajaid.

Heategevust ei ole Eestis veel piisavalt palju võrreldes arenenumate ühiskondadega. Keskmiselt iga inimese kohta, kes Eestis heategevuseks annetab, kasvõi kõige väiksema summa, tuleb meil neli inimest, kes ei anneta. Keskmine Eesti annetaja (ehk siis see üks inimene viiest) annab heategevuseks 1% oma sissetulekust. Usun, et nõustute, et see on kaugel sellest, mis me saaksime teha ning me kõik peame mõtlema, kuidas teha rohkem. Võib ju küsida, kuidas? Ma usun, et kui te vaatate otsa neile inimestele, kes täna on siia kogunenud, kui te vaatate otsa Carolin Illenzeerile, siis mõistate.

Head sõbrad,

ma tänan teid. Täna siin me näitame, kuidas me oma Eestist hoolime. Oma inimestest hoolime. Oma vigastatud sõjameestest lugu peame. Oma riiki kaitsta tahame. Tänan kõiki neid, kes hoolivad.

Ma ei saa kunagi piisavalt tänada neid, kes on pühendunud riigikaitsele – kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende perekondi. Kuid siiski ma proovin – ma tänan teid, ka siin ja täna, kogu südamest.

Hoiame Eestit! Hoiame seda teie kätega! Ma tänan.