- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President rahvaluule kogumispreemiate üleandmisel Eesti Kirjandusmuuseumis 4. aprillil 2017

04.04.2017

Mul on rõõm siin näha inimesi, kellele läheb korda sõna, kellele läheb korda luule. Jah, kultuuriasutused ja muuseumid on väga olulised selleks, et meie kultuur kestaks ja meil oleks olemas kõigi aegade hetkepildistused.

See töö, mida teie teete, peegeldab kahtlemata ka seda, kuidas meie kultuuriruum areneb, kuidas meie komberuum areneb.

Sõna on see, mis loeb. Sõna on see, mis kestab üle meie aja. Kirjapandud sõna annab meile kindluse, et need sõnad aitavad meid, meie eelkäijaid mõista ka meie järeltulevatel põlvkondadel. Et ka nemad saaksid aru, millest mõtlesime, mille pärast muretsesime ja mis meile kõige rohkem rõõmu tegi anno 2017.

Rahvaluule, folkloor, see on räägitud, öeldud ja loodetavasti ikka veel ka lauldud sõna. Sellisena on ta ühelt poolt igavene, sest kandub edasi põlvest põlve. Teiselt poolt kannab ta küll alati mõnd mineviku tarkust, kuid peab igal ajahetkel kõnetama neid inimesi, kes parasjagu neid lugusid räägivad ja laulavad. Rahvaluule teiseneb põlvkondadevahelises telefonimängus alati nii, et olla üksiti ka kaasaegne.

Nende vastandlike omaduste pärast ongi alati olnud vaja salvestada folkloorseid hetkepildistusi. Isegi siis, kui rahvalaulu kõrval oli palju vähem konkurente ja folkloor pakkus meelelahutust oluliselt suuremale osale rahvastikust kui praegu. Isegi siis oli oluline telefonimängu igal hetkel panna see kirja, panna see tallele. Saati siis nüüd, mil võib-olla väiksem osa põlvkondadest kuuleb lugusid ja laule minevikust otse oma vanematelt ja vanavanematelt.

President võib muidugi tulla siia majja päevadeks ja nädalateks teie kogudega tutvuma. Aga minul puudub võime viia seda edasi koolidesse ja lasteaedadesse, viia seda uutele põlvkondadele. Ainus viis seda teha on muuta kõik see klõpsatavaks ja teha niipidi kättesaadavaks.

Rahvapärimust kogudes hindame ja hoiame neid teadmisi ning kogemusi, millel põhinevad meie väärtushinnangud ja millele on rajatud Eesti riik. Jakob Hurt avaldas oma üleskutse "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele" 30 aastat enne meie iseseisvust. See üldrahvalik kogumisaktsioon aitas meil kasvada maarahvast iseseisvat riiki loovaks rahvaks. Me hakkasime oma rahva lugu hindama, mitte ei häbenenud seda.

Mul on väga hea meel, et rahvaluule arhiiv kogub tänapäevast folkloori. Tänu sellele materjalile mõistavad meie lapselapsed palju paremini meie aega.

Majandustermineid laenates – me oleme hargmaine rahvas. Hargmaine Eesti rahvas loob hargmaist folkloori ja rahvaluulet. Ma ei tea, kas keegi siin kogub täna ka seda rahvakultuuri, mida loovad Eesti inimesed näiteks Brüsselis. On aeg kutsuda need suured kogukonnad, on need siis Soomes või Brüsselis, meiega kaasa. Seal on, mida talletada ja väärtustada, ma loodan, et see ei lähe kaotsi. Just nii hakkame oma rahva lugu rohkem hindama. Ma tean, et te kogute tänapäevast folkloori, koguge seda ka hargmaiselt!

Tore, et meil jätkub ikka neid inimesi, kes üle oma argipäevaste kohustuste on kogunud Eesti, aga ka teiste rahvaste folkloori, keelelist ainest ja esemeid. Enamasti on see võidujooks ajaga, mis, nagu teada, on halastamatu. Kirja panemata lood jäävadki kaduma. Sellega aga läheb kaduma ka osa meie maa aja- ja kultuuriloost. Ajalooline mälu võib olla väga õrn, juba praegu ei tea paljud noored, mida Nõukogude okupatsioon endaga siinmail kaasa tõi. Kuid see on osa meie maa loost, hoiatav kogemus meie minevikust. On hästi oluline, et see saaks talletatud kogu oma keerukuses ja valus ning et ka minu põlvkonna käest saadaks kätte need mälestused ja meenutused. Kas ja mida sel ajal kodudes räägiti ja millest rääkimist keelati? Täna on võimalik kõiki neid mälestusi veel talletada.

Täna tunnustame kolme kogujat paljude seast. Aastate jooksul sisukaid kaastöid saatnud Maie Erikut ja Maria Peepu ning Merili Metsvahit, kelle juhendatud üliõpilaste välitööd on toonud rahvaluule talletamise juurde palju uusi kogujaid.