- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President 10. Haridusjuhtide Aastakonverentsil 2. veebruaril 2017 Pärnus

Vabariigi President 10. Haridusjuhtide Aastakonverentsil 2. veebruaril 2017 Pärnus © Arno Mikkor

02.02.2017

Head koolijuhid!
Head hariduselu edendajad!


Mul on hea meel seista siin teie ees praeguses rollis, sest ettevalmistus selleks kohtumiseks on olnud päris korralik. See oli minister Jaak Aaviksoo, kes kutsus mind osalema "huvitava kooli" töörühma ja nõukotta ja sellepärast olen ma päris palju aastaid mõelnud Eesti koolist, Eesti haridusest ja sellest ka varem rääkinud. Siin saalis võib olla ka neid, kellele ma olen juba kõnelenud.

"Meie väikesele rahvusele on hariduse edu iseäranis tähtis, sest ainult iseseisvale rahvuslikule kultuurile tuginev väikeriik võib püsida ja püsima jääda teiste suuremate riikide keskel,"– need on pedagoogi ja kooliuuendaja Johannes Käisi õpetussõnad. See juhtnöör on täna, 21. sajandil endiselt ajakohane. Aga 21. sajand lisab omad väljakutsed, sest hariduselu – nii nagu kogu muu elu – on märksa rahvusvahelisem. Me oleme Euroopas, kuhu oleme väga tahtnud 20. sajandi teisel poolel jõuda. See on selline Euroopa, kus võime minna, kuhu me tahame, ja asuda seal, kus meile meeldib ja tulla tagasi koju siis kui on aeg. Paljudele Eesti nomaadidele, muide, on see aeg just siis, kui algab laste koolitee. Kuigi me kodus seda endale tunnistada ehk ei raatsigi, siis ikkagi on emakeelne haridus lapsevanema kindlustus selle vastu, et ükskord ei ole kõik lapsed "ilmalaanen laiali".

Koolidele on paras väljakutse kohaneda sellega, mida me nimetame bürokraatlikus keeles inimeste vabaks liikumiseks. Ühtpidi tagasitulijad, teistpidi juurde tulijad. Kahtlemata on ka neid – Eestisse jõuab igal aastal juba ligi kümme tuhat inimest, kes tulevad mujalt.

Niisiis mõlemad rühmad – tagasitulijaid ja juurde tulijaid, need kasvavad jõudsasti. Neil on väga vaja teistsugust lähenemist kui lihtsalt vette viskamine ja lootmine, et ehk ei upu. Miks ma olen kindel, et seda on vaja? Me näeme, et riikides, kus on palju rohkem aega ja kogemust mööda läinud sellega, et lapsed lähevad ja tulevad ja üha vähem neist õpib kõik õppeaastad ühes koolis, isegi mitte ühes riigis, et siis see "uju ja vaatame, kas sa upud või ei upu" strateegia lihtsalt ei tööta. Meil on vaja mõelda korralikult selle peale, et niisugused lapsed, kes oma vanemate töö või vanemate soovi tõttu elada vahepeal mujal või tulla siia Eestisse kuskilt mujalt, kus ka kodus puudub eesti keel, et nemad ei heituks. Ma arvan, et see on lähema kümnendi jaoks üsna oluline väljakutse. Ja ma näen, et Eesti koolid otsivad ebakonventsionaalseid lahendusi selliste laste aitamiseks, ja mulle näitab see kui elus ja paindlik tegelikult on Eesti koolisüsteem. Ja mul on palve, et need teie hulgast, kes on juba läbi mõelnud ja iga päev aitavad lapsi, kes on tulnud Eestisse tagasi või kes on siia just-just jõudnud ja alles õpivad kohalikku keelt, rääkige, mida te teete. Rääkige sellest rohkem. Ma arvan, et see on oluline kogu Eesti rahvale, mõistmaks et vaba liikumine, millest me ise oleme unistanud ja mida me kahtlemata ju tahame, et see meile kehtiks, et me tuleme sellega toime ka siis kui see töötab teistpidi. Meil on suurepärane koolisüsteem ja see on kindlasti riiklik vara, mida tuleb hoida. Meie ühtlane koolisüsteem, selline süsteem, mis on avatud kõikidele ja mis ei eelda ligipääsuks ei lastelt, ega vanematelt läbi erinevate rõngaste hüppamist - see on väga suur väärtus tänapäevases maailmas.

Alles mõni kuu tagasi avalikustatud rahvusvaheline PISA uuring näitab, et meie põhikooli lõpetajad on loodusteadustes maailma parimate hulgas ja Euroopa riikide võrdluses lausa tipus. Oluline on seejuures teadmine, et PISA test ei analüüsi faktilisi teadmisi, ikka rohkem õpitu rakendama õppimist ja selle oskamist. Oskus mõelda ongi kõige vajalikum oskus, mida me elus vajame.

Head tulemused kinnitavad, et Eesti hariduspoliitika nurgakiviks olev ühtluskooli põhimõte kannab meid väga hästi. Eestis saavad noored kõikjal hea hariduse, nende haridus ei sõltu ei kooli asukohast ega perekonna sotsiaalmajanduslikust seisust. Nii peab see ka tulevikus olema. Sotsiaalne mobiilsus on koolide teha ja sellepärast on koolisüsteemi ühtluskoolina hoidmine üks riigi peamisi ülesandeid. Nii on see ka tulevikus, sest vähese inimvara juures, nagu meil, ei saa me kaotsi lasta minna talentidel, kes pärinevad kusagilt kaugelt maanurgast ja kelle vanematel ei ole võib-olla võimalusi või ka motivatsiooni toetada nende haridust. Ma tean, et teie toetate kõikide laste haridust. Teie märkate neid talente ja nii peab see ka tulevikus olema. Mul on väga hea meel, et me ei ole muutnud seda põhialust, mis meie koolimudelis on. Riigil ongi ju ainult mõned baasülesanded – välis- ja kaitsepoliitika, haridus ja sotsiaalne turvalisus. Kõik muu on valikute küsimus, aga need ei ole. Öelge seda kõikides diskussioonides kogu aeg. See on presidendi arvates üks riigi baasülesannetest, et lapse haridus ei sõltuks elukohast ja pere sissetulekutest.

Eesti kulutabki oma haridusele jõudsa osa SKT-st. Meie koolimajad on Euroopa Liidu toel hetkel uhkemadki kui meid toetavas vanas Euroopas. See on olnud meie valik. Üle investeerimine võib ka tähendada, et teatud hetkedel on betoon ja karbikulud sellised, et kipuvad eelarvest välja tõrjuma tööjõukulusid. Seda ei saa me endale siiski lubada. Väiksed riskid muidugi on.

Kui ma praegu käin väiksemates koolides, siis need on super kohad. Ma olen näinud põnevaid koolimaju kohtades, kus eestlased ei otsi tavaliselt innovatsiooni hariduses. Näiteks Väätsa koolimaja, kus on klassiruumi seinal võimalik vaadata kui palju kulub parasjagu koolis elektrit, kui palju läheb seda pistikupesadest, kui palju lampidest. Mõte on jõuda selleni, et koolimaja räägiks lastega nende mobiiltelefonide kaudu. Ütleks, et seal on parasjagu ummik, et ära sealtkaudu mine või et seal toimub kaklus – otsige abi ja sekkuge. Mobiiltelefonid suudavad teadupärast tänapäeval tajuda mükse ja lööke. See kool on pisike ja ma loodan, et just tänu sellele, et ta on seal ja selline, tuleb sinna rahvast juurde. Olen üsna kindel, et sellised koolid ei jää kunagi tühjaks. Aga on tõenäoline, et ka sinna tuleb inimesi, kes tulevadki Eestisse otsima rahu, vaikust ja head kooli – peame oskama nendega tööd teha.

See ongi võib-olla suurim väljakutse, seesama vaba liikumisega harjumine. Ei saa ka arvestada, et kõik need, kes tulevad, tahavad siia jääda 20 või 40 aastaks. Tõenäoliselt leidub neidki, kes tulevad ainult paariks-kolmeks aastaks ja nende ainuke kokkupuude Eesti kultuuri ja haridusega saabki olema seesama põhikool või gümnaasium, kus parasjagu nende lapsed juhtuvad õppima.

Koolile langeb väga suur koormus õpetamaks eesti keelt, aga mitte ainult keelt, vaid ka kultuuri. Meile uuema väljakutsena peame mõtlema sellele, kuidas me sõnastame oma komberuumi. Komberuum on väga keeruline – me ei ole seni pidanud iseendagi jaoks seda sõnastama. Meile tulnud teiste riikide kodanikud ei ole meist väga erineva kultuuritaustaga olnud. Nüüd, tihtipeale järjest rohkem, nad on. See on päris suur väljakutse, milles koolidel on väga suur osa, kuidas me oma komberuumi kehtestame ja iga päev taas kehtestame. Panemata seda seadustesse kirja. Häid kombeid ei saa panna seadustesse kirja. Me peame olema lugupidavad teistsuguste kultuuride vastu, aga meil on õigus nõuda, et meile ebamugavust valmistavaid kombeid meie kodus ei praktiseeritaks. Rääkimata juba inimõiguste austamisest, ka sellest, et Eesti seadus keelab igasuguse vägivalla, sealhulgas on lubamatu last lüüa. Teatavasti on näiteks Prantsusmaal just värske kõrgema kohtu tõlgendus nende seadusandlusest nii, et la fessée on täiesti comme il faut. Toon selle näite, näitamaks, et komberuumi erinevuste märkamiseks ei pea tegelikult Euroopast väljumagi.

Loomulikult ei tohi oma tavade ja kommete kaitsmine muutuda diskrimineerimiseks teistsuguse ja teistsugune olemise suhtes. See eraldusjoon on väga peenike, seda on taktitundeliselt tabada keeruline. Aga arvan, et me peame sellest rääkima just praegu kui meil ei ole veel suuremaid arusaamatusi. Samas tahame, et siia tuleksid haritud inimesed, ükskõik kust nad tulevad, siin kinnistuksid ja siia jääksid. Ka kõik need IT- ja start-up hipsterid, kes otsivad Euroopas lihtsalt parimat, ilusaimat, vähem bürokraatliku elu- ja töökeskkonda, ka nemad vajavad esiti meiepoolset mõistmist ja vastutulekut. Eesti palkade kasvuga jõuame järjest lähemale olukorrale, kus Euroopa globaalne küla ei jäta siia enam sissetulekute taseme pärast tulemata. Parem on mõelda sellele praegu, kui meil on pakkuda vaid 75% Euroopa Liidu keskmisest SKT tasemest inimese kohta. Meie palkade tõus on tegelikult väga kiire ja üsna pea oleme väga atraktiivne koht töötamiseks. Me oleme seda juba täna. Me näeme seda eelkõige Tallinnas, aga see jõuab üsna pea Tallinnast välja. Ma olen selles täiesti kindel.

Nähtavasti seisame uue väljakutse ees enne, kui oleme oma eelmise ülesande, mille võtsime veerand sajandit tagasi taasiseseisvunud riigina, päriselt ära lahendanud. PISA test näitas, et meil on hardusmaastikul halvemini toime tulev sektor – vene õppekeelega koolid. Vahe eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste teadmistes on PISA tulemuste kohaselt ligi üks õppeaasta. See tähendab, et venekeelsete koolide noored on põhikooli lõpetades eestikeelsete koolide eakaaslastega võrreldes halvemas stardipositsioonis.

Eesti ühtluskooli mõjuruumi tuleb hõlmata ka vene õppekeelega koolid – see peaks olema Eesti hariduspoliitika lähiaastate ülesanne. Poliitikute aeg ja energia, mis kulub vaidlemiseks kodakondsuspoliitika võimaliku muutmise üle, võiks pigem keskenduda venekeelsete noorte võimestamisele hariduse kaudu. Olen veendunud, et ainult nii saame kokku õmmelda meile minevikust pärandatud lõhe Eesti eri rahvusrühmade vahel. Lahendus on tehniliselt imelihtne – eesti keel tuleb selgeks saada juba lasteaias. See on tohutu lapse aja ja ressursi raiskamine kui me ei õpeta talle lasteaias selgeks veel ühte keelt. Vene laste puhul peaks selleks olema eesti keel, aga ka eesti laps võiks lasteaiast saada kaasa selle ühegi hindamatu varanduse – teise keele. Olgu inglise, vene või saksa keel. See on ambitsioonikas ülesanne, aga meie tänases maailmas ei õnnestu nagunii elada ükskeelsena – isegi kui sa oled sündinud inglase, prantslase või venelasena - kui just ei taha oma töö- ja hariduselu piire väga kitsaks nihutada. Aitame oma lapsi, toetame neid juba varases nooruses. Mõtleme, kuidas saaksime teha nii, et kõik lapsed, kes tulevad kooli, oleksid juba enam-vähem võimelised rääkima vähemalt veel ühes keeles. Meil on olnud aeg, kus meie paradigma oli, et varane keeleõpe on oht, sest rikub ära emakeele. Me teame, miks meil oli selline paradigma, aga täna ei ole meil selle järele mitte mingisugust vajadust. Teiseks, mulle tundub, et need lapsed, kes räägivad varasest noorusest mitut keelt, ei ole tegelikult halvemad eesti keele käsitsejad ja valdajad.

Keeleoskus, paljude keelte oskus, süvendab igal juhul keeletunnetust. Ma näen seda ise oma kodus, kuidas mängides ja mõeldes eri keelte vahel avardub mõtlemine ja avardub keeletaju. On neid, kes peavad varast keeleõpet ohuks, sest nii kasvatame lapse tahet minna laia maailma. Aga me ju võitlesime vabaduse eest seda teha? Me olime alguses väga solvunud, kui teised Euroopa liikmesriigid ei avanud oma tööturgu meie inimestele. Me olime rahul nendega, kes tegid seda kiiremini, ja kirusime neid, kes ootasid kauem. Me ei tohi olla nii arad ja uskuda oma riiki nii vähe, et muretseda tiibade pärast, mis me oma noortele anname. Nad lähevad ja tulevad tagasi, kui Eesti on meeldiv elukeskkond. Nad tulevad tihti tagasi teisi keeli rääkivate lastega, aga nad ei jäta tulemata, kui neid ja nende lapsi siin oodatakse. Nii olemegi tagasi mu jutu alguse juures – me vajame rahvana püsima jäämiseks senisest suuremat suutlikkust õpetada eesti keelt teise keelena, õpetamaks seda ka tagasi pöörduvatele eestlastele, kes on sünnilt, kuid mitte keelelt, eestlased.

Tunnustades Eesti hariduse ja kooli seniseid saavutusi, mille eest teile, koolijuhid ja hariduselu korraldajad, suur tänu – on meil täna kohustus vaadata tulevikku. Rääkisin ühest suunast, keelest, kultuurist ja kommetest, aga muutuvad ka kombed, mis jäävad kultuuriruumi sisse.

Meil on põlvkond väikesi tulnukaid mudilaste näol, kes enne, kui korralikult käima õpivad, suudavad tahvelarvutil õigele nupule vajutada ja endale meeldivad tegelased tuppa kutsuda. Neile peame varases lasteaiaeas seletama, et aknast välja vaadates ei saa viipega pilti vahetada või rutem edasi kerida, et ema hakkaks rutem aknast paistma, kui ta just uksest välja astus. Sellega võidelda pole mingit mõtet, mõistlikum on kohaneda ja leida, mis on võimalik kasu ja millised on uued riskid ja ohud. Kas praegune koolikeskkond ja õpimeetodid suudavad neile lastele pakkuda põnevust ja arengut, mida need digiühiskonna lapsed vajavad? Kuidas me hoiame alles laste keskendumisoskuse hüpikakende maailmas? Muidugi võime kurta ja piirata, aga ma ise tõrgun seda tegemast. Tegelikult sellepärast, et kui ma olin väike, sain pidevalt pahandada, et ma muud ei teinud kui lugesin. Mul on 23-aastane poeg, kellele ma ei öelnud kunagi: "Miks sa oled öö otsa arvutis?". Ta on ennast ära elatanud 17. eluaastast alates, just seetõttu, et ta oli öö otsa arvutis. Samamoodi ei maksa lastele keelata seda, et nad vaatavad maailma läbi oma spetsiifilise lukuaugu. Kuidas me selles olukorras lahendame sellised küsimused nagu normaalne liikumisvajadus ja selle rahuldamine? Ikka meelitades, mitte keelates, aga kuidas?

Või mõtleme neile noortele, kes põhikooli lõpetades oma edasist haridusteed valivad. Kas nad aduvad, mida kujutab endast tööturg mõne aasta pärast, kui nad alustavad tööinimese elu? Kas me õpetame neile ikka veel, et teil saab kindlasti olema elukutse? Või harjutame neid pidevalt õppima ja ümber õppima, et kohaneda kiirelt muutuva tööturu vajadustega? Kas nad on piisavalt ettevõtlikud, et ise endale toimetulekuks uusi võimalusi luua? Kas me haletseme neid, et neil pole võimalik saavutada maailmas kindlat kohta ja ühest õpitud ametist tulenevat kindlustunnet kolmekümneks aastaks, nagu veel meiegi põlvkonda eluks ette valmistati? Muidugi, ka meie oleme pidanud kohanema kiiremini muutuva tööturuga, aga vaadates kümme aastat ette, siis töö olemus muutub ilmselt täielikult.

Kas me pahandame noortega, kui nad teevad kümmet asja korraga ja ainult nii kaua, kui neil on leib laual ja reisipileti raha koos? Või kohaneme sellega, et nende seiklusvalmidus on teine kui meil? Milliseid oskusi nad selle uue elu ja töö jaoks vajavad? Kui me vaatame tänaseid 25-30-aastaseid, siis nad ei tee nii nagu meie põlvkonna inimesed, kes töötasid kindlasti esmaspäevast reedeni, võib-olla ka laupäeval. Ja kui sissetulekute tase tõusis, siis läksid poodi ja ostsid ontliku inimesena uue ja parema auto. Nad ei tee seda – neil ei ole mitte mingit huvi sellise elu vastu. Nad töötavad kolm päeva nädalas, kui nad saavad sellega ära elatud. Kui nad on aastas teinud tööd kolm kuud, siis neljanda ja viienda kuu veedavad nad kusagil mujal – kas tehes mingit teist tööd, kui ette jääb. Või kui ei jää, siis saavad kuidagi ikka hakkama. See on täiesti teistsugune maailm kui see, millega me ise oleme harjunud. Peame vaatama, et me õpetaksime neile julgust aktsepteerida, et maailm on just selline. Me ei peaks ütlema, et see on kuidagi halvem, kuidagi nõrgem pakkumine ühiskondade poolt, kui oli meil. Seda on raske teha, aga ma arvan, et tuleb mõelda, mis on teoreetiline viis valmistada inimest ette eluks, kus ta tõuseb igal hommikul üles ja mõtleb, mis sektoris ma täna töötan? Ja kus ei tunta sõnu "struktuurne tööpuudus" ja "elukestev õpe", sest seda ei ole vaja sõnastada, sest see on nii elementaarne. See on nagu hingamisega – me ei tõuse igal hommikul üles ega mõtle, et ma täna hingan. Nende jaoks on õppimine ja millegi teise tegemine täpselt samasugune hingamise protsess, mida nad tõenäoliselt ei teadvusta ega sõnasta. Kuidas me selleks valmis oleme?

Lisaks maailma reaalsele muutumisele tuleb meil rinda pista veel ühe nähtusega – see on meeletu infohulk, millest väga suur osa ei põhine enam faktil ja teadmisel, vaid uskumusel. Kuidas suudab meie noor põlvkond toime tulla selles tohutus infotulvas? Meie vajame tõtt, et sellele rajada oma riigi poliitika ja ühiskonnaelu. Kuidas õpetada 10-aastasele, et kuigi internetis leidub veenvaid lugusid sellest, et maakera pole ümmargune, siis ta siiski on seda? Me oleme üles kasvatanud põlvkonna, kes on harjunud aasta alguse Maalehest leidma ülisuure horoskoobi. See võis tunduda meelelahutussektori osana, kui Maaleht niimoodi oma müüginumbreid tõstma asus, kuid kas meil on olnud meeles oma noortele öelda, et see on vaid nali, mäng? Me peame mõtlema, kuidas selgitame oma noortele teaduspõhise fakti olulisust. Konkurents pälvida noore tähelepanu on väga suur. Kui mina koolis käisin, siis sellist konkurentsi ei olnud.

Selleks, et meie noored püsiksid digiühiskonnas ja heitlikus maailmas kindlal pinnal, on vaja tugevat inimlikku tuuma – ratsionaalset üldinimlikele väärtustele tuginevat maailmavaadet, millele toetudes otsuseid langetada ja elus suund valida. Kooli ja meie kõigi ühine ülesanne on noortele selline kompass koolist kaasa anda. See on hariduse üks kõige olulisemaid ülesandeid. Ja jällegi – mul ei ole teile pakkuda valmis lahendust. Otsime koos, küllap leiame.

Eesti hariduskorraldus annab koolijuhile avarad võimalused kujundada meeldiv ja kaasaegne koolikeskkond, palgata asjatundlikke õpetajaid ja leida parim viis õppetöö tulemuslikuks korraldamiseks. Te teate ise kõige paremini, kui lihtne või keeruline on antud vabadust teostada. Siiski on Eesti koolile seadusega antud autonoomia väärtus, mida tasub hoida. Meie koolide head õpitulemused on selle kinnituseks. Ma usaldan teie kätesse ka nende küsimuste peale mõtlemise, mida olen täna siin puudutanud.

Teada on, et ümberkorraldused hariduselus nõuavad aega ja see pole koht revolutsioonilisteks ettevõtmisteks. Seda olulisem, et need sammud, mida astuda, kulgeksid ühiselt kokku lepitud eesmärgi poole. Ja seda kokkulepet ei sõlmi teie ja meie eest ka mitte valitud kogud – nad saavad seda kokkulepet tunnistada ja tunnustada. Aga ühiskondlik kokkulepe on kõvasti laiem, kui otsustajate ring. Te kõik kuulute ühtpidi sinna otsustajate ringi, kuid teistpidi nende hulka, kes mõjutavad ühiskondlikku kokkulepet. Meie eesmärk on paradoksaalne – muutuda kogu aeg ja kiiresti – selleks, et jääda samaks. Et see Johannes Käisi mõte kannaks meid ka sellel sajandil. Parim, mida saaksime kinkida Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks, on ühiskonnaülene kinnitamine, et Eesti ühtluskool säilib ja areneb – see on meie riigi tuumülesanne.

Te hoiate Eesti kooli ja hoiate seeläbi Eestit ja eestlust! Aitäh!