- Reset + PDFPrindi

President Kersti Kaljulaid Tartu rahu 97. aastapäeval 02.02.2017 Estonia kontserdisaalis

02.02.2017

Austatud president Rüütel,
Riigikogu esimees,
Kaitseväe juhataja,
Ministrid ja Riigikogu liikmed,
Suursaadikud,
Daamid ja härrad!


Mul on hea meel tervitada teid Tartu rahu aastapäeva puhul.

Ümberkäimine sõjaka riigiga, kes pole demokraatlik ega arvesta rahvusvahelisi norme, on alati keeruline. Eesti alustas rahuläbirääkimiste kavandamist enamliku Venemaaga koos oma naabrite ja liitlastega.

Teised loobusid, Eesti aga otsustas edasi minna. Võib-olla julgustas meid meie seisukord rindel. Eduka võitluse tulemusena oli lootust, et suudame oma soove ning tarvidusi ka läbirääkimistel kaitsta.

Meil oli ka eeskujulik suutlikkus seista vastu läbirääkimiste käigus teise poole poolt algatatud suurtükidiplomaatiale, mille eesmärk oli suruda Eesti riik väga kehvadesse tingimustesse ja joonistada neile, meie vastastele, sobivad piirid.

Rahvusvaheline avalikkus kaugemal kui vahetute naabrite juures ei tahtnud samuti mõista meie soovi oma piirkondlik soodne sõjaline seis ära kasutada. Lääneriikidele kahtlemata ei olnud nii oluline see, et siin kaugel, kitsas rindelõigus, kus punased olid väsinud vastamast, on ühele rahvale koitmas ajalooline võimaluste aken. Mõned riigid lausa ähvardasid Eestit rahulepingu sõlmimise korral rahvusvaheliste sanktsioonidega.

Ent – see võimalus saada oma riigile sünnitunnistus, nagu on öelnud president Meri, oli Tallinnast vaadates realistlik ja ahvatlev. See vääris riski võtmist. Meie diplomaadid otsustasid võtta riski ja vastutuse ja minna ja kasutada ära see võimalus.

Rahulepingu sõlmimine Venemaaga oli vaieldamatult üks Eesti diplomaatia kaalukamaid saavutusi siiamaani. Hea tulemus ei olnud garanteeritud. Sihikindlus viis tulemuseni.

Ka täna on rahvusvaheline olukord muutlik. Teadlased on pikalt rääkinud, et heitlikum kliima toob kindlasti kaasa heitlikuma rahvusvahelise poliitilise keskkonna. Kui see, mida me näeme, on ammu ette kirjeldatud protsessi algus, siis peame valmis olema selleks, et praeguse diplomaatide põlvkonna pärisosaks ongi pidev operatiivtöö. Ootamatud arengud on kujunemas normiks.

Keerulised rahvusvahelised suhted õigustavad osade maailma poliitikute jaoks loobumist seni kehtinud reeglitest ja väärtustest. Koostöö võib asenduda vastasseisuga, avatus suletumaga ning sildade asemele on astumas seinad. Peame nende muutustega kohanema. Peame olema sama nobedad ja paindlikud kui Tartu rahu sõlmimise aastail või iseseisvuse taastamise aastail ning sellele järgneval NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimise perioodil.

Ja mis peaasi, peame omavahel eri institutsioonides absoluutselt ühise meeskonnana toimima, selleks, et mitte jääda ajaloo keerdkäikudele jalgu. Meil ei ole ruumi ega aega muuks kui lennult omavahel kooskõlastuda ja vajadusel juba eile reageerida.

Oleks parem muidugi, kui teaksime – on üks periood, mil on keeruline. On üks eesmärk, mille peame saavutama. Nagu varem. Rahuleping. Iseseisvus. Euroopa turg ja turvalisus. NATO. See motiveeriks selgemini ja kõik eestlased saaksid meie püüdlustest paremini aru ning toetaksid selgelt ja tugevalt oma kaasaelamisega.

Sellist aega pole meile antud. Meie saatus on kaitsta turvalisust ja hoida alles eeldused heaks majanduskasvuks. Mille eest, mille vastu ja mil moel me peame seda tegema, see selgub igal hommikul uuesti.

Lihtsa sõnumi puudumine, kergesti mõõdetava eesmärgi määramise raskus, see on omamoodi ahistav. Meie tööle kodurahva tunnustuse ja toetuse hankimise teeb see keerukaks. Tänane inforuum lisab siia omad pikantsed nüansid. Superlatiivid, paanika, meeleheide, eufooria, Ameerika mäed.

Siiski. Lihtsas ja absoluutses maailmas on inimestel diplomaatidele kaks soovi: esiteks, tehke nii, et probleemid maailmast kaoks. Ja teiseks, kui nad ei kao, siis tehke vähemalt nii, et need meid ei puudutaks.

Nii see lihtsalt on. Teeme koos oma parima. Püüame oma samme lihtsalt ja selgelt põhjendada. See oskus on nii oluline ega tule meile orgaaniliselt kergelt kätte – on ju diplomaatias nõnda olulised taustad, nüansid ja detailid. Juba tänavu peame koos eestlastele lähedale tooma ühe keerulise diplomaatilise mudeli toimimise meie oma koduõuel – Euroopa Liidu eesistumise. Ärme unusta rääkida oma rahvaga, ka sel ajal kui on kiire. See on oluline.

Me räägime praegu väga palju julgeolekust. Teised riigid räägivad meie piirkonna julgeolekust. Aga tegelikult me peaksime rääkima veel rohkem rahust. Sest meie liitlased ei tule Eestisse seoses kõrgendatud vajadusega valmistuda sõjaks, vaid selleks, et rahu Euroopas oleks tagatud. Rahu tulebki kaitsta ja kinnistada iga päev. Seda ei ole mitte kunagi saanud teha sõnadega, ikka ainult varustuse ja vägedega. Julgustagu meid teadmine, et kogu NATO eluea on see niimoodi toiminud. Otsigem koostööd teiste piirkonna riikidega selleks, et oma rahulikku veendumust ja kindlustunnet edastada ülejäänud maailmale. Balti riigid ja põhjamaad peavad koos murdma selle müüdi, et Balti mere piirkond on praegu kuidagi rohkem ohustatud kui näiteks Lääne-Berliin külma sõja ajal. Valmisolekut selliseks koostööks olen näinud kõikide piirkonna riikide juhtides. Leidkem siis meetod ja tehkem seda viivitamata.

Püstitades siin täna meie ette neid ühiseid ülesandeid, on mul kindel tunne. Ma tean, et me kõik – kõik Eesti diplomaadid, kaitseväe esindajad, riigijuhid ja teenistujad – me kõik töötame kogu aeg selle eesmärgi nimel. Olgu 97 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahu meile eeskujuks ja toeks! Hoiame Eestit, sõbrad!