- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eleringi aastaseminaril 27. jaanuaril 2017

Vabariigi President Eleringi aastaseminaril 27. jaanuaril 2017 © Ain Köster

27.01.2017

Täna sai muna jälle ära praetud ja kui lülitist tule põlema panin, läks valgeks. Sellepärast tahan oma siinviibimisega teile kõigile kõigepealt öelda - suur aitäh. Mõistan küll, et see, kui tuli põleb ja teistes sektorites tee on sõidetav, ja nii edasi, siis on selle taga kellegi töö ja see on teie kõigi suur töö.

Teie töö on keeruline veel lisaks sellele, et harva öeldakse aitäh; selle poolest, et olete riigile kuuluv ettevõte ja nii nagu igal pool mujal maailmas, nii on ka Eestis komme, et kui eraettevõttes on lubatud ja isegi soovitav võtta riske, eksida ja mõnikord ka minna pankrotti, siis tegelikult ega see kedagi väga ju muretsema ei pane, kui eraettevõtja peab tegema suuri mahakandmisi, kaotab oma kapitali ja asutab siis kunagi uue ettevõtte, proovib uuesti mõnes teises valdkonnas. Aga millegipärast riigile kuuluvatele ettevõtetele selliseid võimalusi ei pakuta. Iga mahakandmine on kohutavalt valus, kui mõni süsteem, seade, jääb lõpuni kasutamata ja ümbritsev maailm on nii palju muutunud, et tuleb teha teistsuguseid otsuseid. Tahangi julgustada teid alati sellest probleemist selles mõttes üle olema, et kui maailm meie ümber muutub ja need teod, mida te peate tegema, viivad teises suunas kui on tundunud, siis ei maksa jääda ootama, et kasutame enne ära vana ja alles siis võtame kasutusele uue.

Tihtipeale nõuab see kodanikujulgust, et ka öelda välja, et see niimoodi on. Mul on üks hea näide minevikust ja teisest sektorist, kus elu läks edasi, aga ei leidunud tahet tunnistada, et on edasi läinud ja mindi ikka vana rada. See on naljakas näide, mis kellelegi liiga ei teinud, haiget ei teinud ja keegi ei surnud ka sellepärast. Aga kui Eesti Telefon omal ajal erastati, siis erastamislepingus oli kirjas, et kõigile inimestele tuleb tagada fikseeritud telefoniühendus kodus. See oli natukene enne sajandivahetust, päris paljud meist olid juba mitu aastat mobiilidega rääkinud, kui ettevõte julges paluda, et äkki ei peaks seda tegema. Sellepärast, et ei ole mõtet. Aga sellel hetkel jäi otsustajatel julgusest puudu, et öelda, et "jah ei peagi ja kasutame uusi tehnoloogiaid ja andke parem inimestele mobiiltelefonid". Ei antud. Ehitati sellised süsteemid, et posti otsas oli mobiiltelefon ja sealt tuli traat tuppa ja seal otsas oli fikseeritud telefon. See on süütu näide. Teil nii süütuid näiteid tõenäoliselt ei eksisteeri.

Aga me teame, et tegelikult võib nii olla, et kolmekümne aasta pärast toodavad väga paljud süsteemid, alates kodumajapidamistest lõpetades suuremate ettevõtetega, kindlasti põllumajandusettevõtted, väga suure osa neile vajalikust energiast ise. Ja kui nüüd süsteemiregulaator millegagi mööda paneb, olles näiteks liiga rutakas ja oodates, et need asjad arenevad palju kiiremini, ei võimalda enam teha investeeringuid selleks, et oleks olemas ka kindlustussüsteem ehk tagataks varustuskindlus. Siis võib ennast leida vabalt olukorrast, kus varustuskindlus ei ole tagatud ja on täiesti võimalik, et ühiskond sellega lepib ja selle arvesse võtab ja ikkagi sellise otsuse teeb. Et see ongi see, mida nad tahavad.

Me näeme täna Saksamaal, et regulaator on üle pingutanud taastuva energia tuulest toomisega ja rikkunud ära terve maailmaturu; põhjustanud pikaks ajaks päikesepaneelide kõrge hinna, sest nii hästi ja nii soodsalt on toetatud alternatiivenergiat. Aga see on käinud tarbijate ja väiksemate tarbijate arvelt, kes maksavad kinni kõik need kulutused. Näeme, et täna on sealses keskkonnas tekkinud terved linnad, väiksemad linnad, kes on valmis loobuma varustuskindlusest odavama hinna nimel. Nad on valmis minema veel täna ebakindlatele isetootmise ja energia säilitamise süsteemidele selleks, et pääseda riiklikust süsteemist, pääseda võrgust üldse välja. See on hea ja hoiatav näide sellest, kuidas kogu aeg tuleb hoida tasakaalu kõikide energia tootmise ja jaotamise aspektide vahel.

Te peate seda kogu aeg ütlema otsustajatele, see tähendab, poliitikutele, sellepärast, et te ei ole enam Eestis kõik ühes ettevõttes koos. Olete eraldatud, et turg saaks toimida, mis on ka väga vajalik. Ja ma arvan, et see on olnud õige, aga see tähendabki neid pingeid erinevate turuosade vahel, et neid on lahendada keeruline ja jääbki olema keeruline.

Ka täna teame, et on koht, kus Eleringi ja Eesti Energia huvid on vastuolus ja need vaidlused vähendavad kindlasti veelgi üldist, poliitikute ja inimeste arusaama sellest, mis on energeetikas hea ja mis on energeetikas õige. Selles mõttes on teie toimekeskkond äärmiselt keeruline. Ma arvan, et siinjuures on kõige tähtsam see, mida ka Taavi Veskimägi ütles, et teil on oma arenguplaan. Te viite suhteliselt kiiresti ellu selle, mille olete ette võtnud ja aktsepteerite ka seda, et olete mingis mõttes ka kindlustusettevõte, kindlustuspoliis. Te tagate seda, et ka juhul, kui maailma tabab tõsine energeetiline vapustus mõne uue leiutise tõttu, mis muudab senise süsteemi oluliselt hajusamaks ja mitte terviklikuks, siis suudate ikkagi, ka üleminekuperioodil, isegi kulusid kandes, tagada meie varustuskindlust.

See juhtum ei saa lihtne olema. See saab olema väga keeruline poliitiline ja majanduslik protsess. Kuna see tuleb – 20 aasta pärast, 30 aasta pärast, 50 aasta pärast, seda tegelikult täna me ei tea. Aga elu näitab, et tavaliselt tuleb varem, kui me oleme arvanud.

Sellest tulenevalt võiks optimistlikumad meie hulgast, näiteks need, kes kirjutavad Müürilehes energeetika arengust, öelda, et mis siin ikka, las nad olla ja edasi müüa, et me ei pea nii väga tegelema nende suurte ülekandevõrkude teemadega. Aga pessimistlikumad meie hulgast, teiste hulgas mina, ütlevad, et endiselt on meil üks väga suur probleem, millega oleksime pidanud tegelema 20 aastat tagasi, aga me ei tegelenud, ja see on probleem sellest, kellega koos me oma elektrivõrku püsti hoiame.

Võimalik, et 30 aasta pärast tänasele tagasi vaadates tundub väga rumal, et olime mures selle pärast, et kas meil on ühine energiasüsteem Venemaa või Põhjamaade või Kesk-Euroopaga. Aga täiesti võimalik, et ei ole ka. Ma ei tea, miks need otsused 1990ndate aastate alguses, keskel ja ka lõpu poole, ning tegelikult peaaegu kuni praeguseni, on olnud nii aeglased. Võib-olla lootsime siis, et see muutub ebaoluliseks kiiremini kui arvasime. Aga me oleme endiselt Venemaa ühtses energiasüsteemis ja meie sagedust hoiab naaberriik, mis ei ole alati väga sõbralik. Ja eelkõige ei ole ta meiega ühtses turukeskkonnas. Nii, et meil oleks äärmiselt mõistlik ikkagi asetuda mõnda teise energiasüsteemi. Ja me teame, et variante on põhimõtteliselt kaks: kas liikuda Põhja või liikuda Kesk-Euroopasse. Aga Kesk-Euroopaga on see häda, et seal ei pruugi olla huvitatud partnereid, ja seal on veel üks üsna oluline häda – Kesk-Euroopa elektrivõrk ei ole üldse  nii stabiilne kui on Venemaa elektrivõrk. Tehniliselt peaksime liituma stabiilsest süsteemist vähem stabiilsesse süsteemi. See ei ole vist see, mida me teha tahaksime.

Ja kui me vaatame energiaturgu, siis asuda turu keskel on alati parem kui asuda turu servades, ja ka see osutab meile, et mõistlikum oleks ikkagi vaadata Põhjamaade suunal.

Võib-olla ei ole kõik Põhjamaades ühevõrra huvitatudki sellest, millest oleme meie, aga siin saab kindlasti mängu tulla poliitika ja poliitikud, kes saavad sellest vestelda oma kolleegidega. Aga lõppkokkuvõttes, miks ei peaks Põhjala energiaturg olema huvitatud Baltikumi turu endaga liitmisest, me ei olegi nii ebaolulise suurusega üksus nende jaoks.

Me teame, et päris kaua liikunud mõte Lõuna suunas liitumisest on kivistunud ka EL-is. Tuleb üksjagu üllatusena, kui hakata rääkima, et võiksime siiski vaadata pigem Põhja. Levinud tavateadmine selles sektoris toimetavatele ametnikele on, et Lõuna kaudu on hea odav, saab kiiremini ja nii on palju parem. See on tõesti, nii palju kui olen näinud viimastel nädalatel ja kuudel, et kui sa ütled inimestele, et see nii ei ole, siis nad vaatavad sind esialgu ikka sellise pilguga, et mis sa ütlesid – päike tõuseb Läänest, või kuidas see oli sinu arvates?

Me peame selle asjaga hästi kiiresti õiges suunas edasi liikuma. See ei tule lihtne protsess, ning teie ja teie partnerid, nii Põhjamaades kui ka Balti riikides, on siin vääramatult vajalikud. Lõunapoolsed partnerid peavad eelkõige olema nõus sellega, et desünkroniseerumine Venemaa energiavõrgust on must, see on vajalik ning seda tuleb igal juhul ja kiiresti teha. Siis te saate kõik koos valmistada Balti energiasüsteemi ette selleks, et desünkroniseerimine oleks üldse võimalik. Et me oleksime kõlblikud teiste turgudega liitumiseks.

Kui see on tehtud, siis tegelikult ei olegi ju tingimata vaja otsust, kas Põhi või Lõuna. Aga siiski pigem Põhi. Ja siin on küll äärmiselt oluline roll teie ettevõttel, et muuta see liitumine ka äriliselt huvitavaks meist Põhja jäävatele partneritele.

Ma ei tea, kuidas saab seda kõige paremal moel teha, ja ma ei tea ka seda, kuidas satuvad siin taaskord risti-põiki teie, energiatootjate ja taastuvenergia tootjate, suusad. Aga olen täiesti kindel, et nad satuvad, ja mitte üks kord, vaid igal aastal vähemalt kümme korda.

Ja ma võin lubada, et omalt poolt tulen teile hea meelega alati appi toetama seda põhilist sõnumit, et meil on vaja, et me ei oleks seotud idapoolse elektrisüsteemiga, et me oleksime seotud põhjapoolse elektrisüsteemiga. Sellepärast, et siis on meil kogu selles uues mängus hoopis rohkem kontrolli. Muidugi juhul, kui meil üldse on kõiges selles olukorras kontrolli. Ma olen hea meelega nõus teiega jagama seda vastutust, et kui vahepeal energeetiline maailm täiesti muutub ja me käime edaspidi oma elektriautoga kuskilt kellegi parajasti pöörlevast tuulikust pesumasinale voolu toomas ja oleme sellega väga rahul, et hästi odavalt saaks. Siis jagan hea meelega teiega seda vastutust, et oleme teinud suurel hulgal investeeringuid, mida ei olnud 40 aasta pärast justkui kellelegi vaja, kuigi nad on valmis saanud alles tänasest hetkest, pluss kümme, ja nad ei ole kindlasti amortiseerunud.

Lihtne on kõige uuendusmeelsega kaasa minna, aga kuskil on alati turvatunde tagamine, see kindlustunde osa, mida ei saa ignoreerida. Ja kehv lugu ongi ju selle tulevikku vaatamisega. Mõnikord pead põhjendama, et rajatav infrastruktuur tuleb käibele läbi selle, et teda täna ju ei ole, ja keegi just väga puudust ei tunne. See on Rail Baltica näide, kus küsitakse, et näidake Soome sadamates praegu need kaubakastid, mis jäävad vedamata senikaua, kuni me Rail Balticu valmis ehitame. Me ei saa näidata. Ja täpselt samamoodi töötab see ka teistes valdkondades. Katsuge täna tõestada, et elektrivõrku on 30 aasta pärast vaja. Ei saa. Aga midagi ei ole teha, need investeeringud tuleb teha. Tuleb võtta risk, võib-olla eksida ja siis vastutada meil kõigil. Ma olen nõus koos Taavi Veskimäega seda vastutust kandma. Aitäh teile.