- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Kaitseväe 98. aastapäeva kontserdil ja vastuvõtul Estonia kontserdisaalis kolmapäeval 16. novembril 2016

16.11.2016

Kaitseväelased, palju õnne 98. sünnipäevaks!


Soliidne iga. Selles vanuses juba mõistad, mis on tõeline ja mis on näiv. Nii ka teie.

Tõeline on kaitsetahe. Eelmisel nädalal Ekspressist lugesin, et te olete valmis Eesti eest lahingusse minema ka siis, kui võtta pole muud kui kivikirves. Oht muidugi on, et kui meie relvastustase piirdukski kivikirvestega, tuleks see lahingusse minek üsna pea. Väärtus oleks kahtlemata seegi, sest niimoodigi minek oleks ikkagi tõeline ja mitte näiv.

Et aga ei peaks kunagi lahingusse minema, on parem, kui on heidutuses kasutada kivikirvest vähe modernsemat kraami. Ja meil on. Me heidutus on tõeline ja mitte näiv.

Meil on mehed ja naised, kes on valmis minema. Meil on relvad, millega minna. Seda on ikka palju rohkem, kui meil oli meie ainsa võidetud sõja – Vabadussõja – alguses. Aga me võitsime ka siis. Me jõud on täna tõeline ja mitte näiv.

Veel parem on, kui Su kõrval on lisaks kaaslastele ka liitlased. Kui Sa tead, kes seisab Sinu kõrval, siis ei ole oluline, kes on sinu vastas. Meie kõrval seistakse, me teame seda.

Kuid veelgi tähtsam on, et ka meie seisame oma liitlaste kõrval. Seal, kus meist on kasu. Seal, kus me saame pakkuda kellelegi oma tuge. Meie välismissioonidel viibijad on liitlaste hulgas hinnatud, sest meie tugi on alati tõeline ja mitte näiv.

Me loome julgeolekut, mitte ei tarbi teiste loodut. Oleme seda loonud 1995. aastast peale. Iga päev missioonil on pandud tallele meie julgeoleku hoiuraamatusse.

Me oleme kandnud tõelisi kaotusi, meie sõdurid on saanud viga ja hukkunud. Me mõtleme neile ja nende lähedastele kogu aeg. Nemad langesid, pakkudes reaalsete ohtude vastu kaitset kellelegi meist kaugel. Aga need kaotused isamaa eest on loonud meile, siin kodus, meie igapäevast ja tõelist julgeolekut. Meie tänu on igavene.

Te olete hoidnud Eestit nii, nagu ainult teie seda oskate. Mitte keegi ei oleks saanud paremini.

Tahan, et pidupäev oleks selline, mil me ei räägi, lihtsalt nii vahelduse mõttes, keeruliste lühenditega pikkade memode keeles. Räägime lihtsas selges eesti keeles - 98 aastat on meil olnud aega võita, kaotada, uuesti alustada, ennast eriti suureks unistada ja maa peale tagasi tulla.

Me oleme kahe jalaga maa peal ja meie kõrval on meie liitlaste saapad. Tiivad saime Ukraina sündmuste tuules, saapaid lubati oluliselt juurde 2016 Varssavist. Poleks saanud, kui oht me kõrval oleks näiv. Ent ka oht on tõeline.

Üle aastate, ka siis, kui meil endil pole ühegi riskianalüüsi järgi olnud suuremat põhjust lühiajalises vaates muret tunda, olete teie vähehaaval kogunud liitlaste lugupidamist. Ei Chicagost, Walesist ega Varssavist tulnud otsused ei sündinud ainult riskianalüüsist, vaid ikka pigem sellest lugupidamisest.

Muidugi on NATO kaitse jagamatu ja NATO peab kaitsma oma idaserva kasvõi selleks, et heidutus oleks usutav kaugemal Lääneski. Kuid lihtsalt manööverpinna ja elusa armee vahel on tohutu erinevus. Lihtsalt öeldes, sõltumata sellest, kas karudel või elevantidel on tuju kallistada või kakelda, okkalise koha peale nad keegi seda tegema ei lähe.

Kogu mu napi ametiaja jooksul on pea iga päev pärinud igatsorti kaugeltvaatlejad, kas me siin Eestis ikka kõvasti kardame. Isegi sellises sõnastuses, et kindlasti te ju hirmsasti värisete seal Baltikumis. Minu vastus on alati ebaviisakas.

Viisakas inimene ju küsimusele küsimusega ei vasta, aga mina vastan. Tahan ikka teada, kas nende arvates näiteks need rahvad, kes elavad seismiliselt aktiivses piirkonnas, istuvad madala laega kerges onnis ja kardavad? Või ehitavad nad lihtsalt maavärinakindlaid pilvelõhkujaid?

Nojah, tolle küsimuse vastust nad teavad. Sama siinkandis. Geopoliitiliselt seismilises piirkonnas on isegi veidi etem olla - hoiatusaeg on pikem, jõuab reageerida ja õige reaktsioon hoiab tavaliselt halvima ära. Meie luure on oluliselt täpsem kui mistahes seismoloogiline luure ja mitte ainult objektiivsetel põhjustel. Ka täiesti subjektiivsetel, meie enda loodud põhjustel.

Mida meil karta? Tegutseda tuleb ja minu arust on geopoliitiliselt halb loos ikkagi kergem kanda kui seismiline analoog. Kartku parem need, kel maa all väriseb, sest ükski värinakindel pilvelõhkuja ju värinat ära ei hoia. Aga iseseisev kaitsevõime ja liitlaste tugi peavad kindlasti.

Kui kõne all on see, kas me nii õudselt kardame või lihtsalt rahulikult ja kindlalt ehitame üles oma kaitseväge, siis mulle tulete teie silme ette. Ja ma tunneksin, et pole teinud oma osa, kui sellises olukorras jääksin viisakaks. Teie ka ju ei jääks, kui ohus peaks olema meie iseseisvus ja vabadus. Need kaugeltvaatlejad ründavad – ohutust kaugusest ja süvenemata – meie väärikust, alahindavad meie suutlikkust ja tahet. Usuvad näivust. Ei huvitu sellest, mis on tõeline.

Mis meil sellest. 98 aastat on liiga palju, et heituda nende arvamusest, kes ei tea ega hooli. Meie ja meie liitlased, meie teame. Ja teie hoolite. Iga päev, hoides Eestit.

Palju õnne veelkord!