- Reset + PDFPrindi

President Kersti Kaljulaidi kõne kohtumisel üliõpilaste, akadeemiliste töötajate ja vabakonna esindajatega 28. oktoobril 2016 Tartu Ülikooli Narva Kolledžis

President Kersti Kaljulaidi kõne kohtumisel üliõpilaste, akadeemiliste töötajate ja vabakonna esindajatega 28. oktoobril 2016 Tartu Ülikooli Narva Kolledžis © Vabariigi Presidendi Kantselei

28.10.2016

Austatud kohalviibijad, Narva kolledži rahvas ja teised narvakad!


Mul on hea meel olla jälle üle mõne aasta Narvas. Käisin siin tihedamalt ajal, kui töötasin Eesti Energia aktsiaseltsis, aga vähemalt korra olen vestelnud siin kohaliku elu aktivistidega ka siis, kui olin seotud Tartu Ülikooliga. Jutt käis toona küll pigem suhestumisest Euroopa Liitu ja tema toetustesse.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja Eesti on saanud palju paremaks. Täna valmistume me juba selleks, et seista rahalises mõttes jälle omil jalul – Eesti tõenäoliselt saab edaspidi Euroopa Liidu ühtekuuluvusvahenditest oluliselt vähem ressursse, sest me saame juba ise hakkama. Samas, siin Tartu Ülikooli territooriumil, on hea meel tōdeda, et Euroopa Liidu teadusrahastu on avatud kõigile tarkpeadele ja puuduvad piirangud, palju üks või teine riik võib sellest endale saada.

Aga meie peamine ressurss ei ole mitte kunagi tulnud kusagilt mujalt. Meie peamine ressurss on tegusad inimesed. Haritud ja tegusad. Me oleme 25 aastaga jõudnud väga vaesest siirderiigist keskmise sissetulekuga, OECD liikmesriigiks.

Kuidas me seda teinud oleme? Nii küsiti minult palju minu esimestel visiitidel Lätti ja Leetu. Sellepärast olen pidanud sellest palju mõtlema ja püüdma Eesti edulugu sõnastada. Lääne-Euroopas on seda samuti palju küsitud, aga seal on vastu lihtne ja trafretne: raha polnud, tuli teha efektiivsemalt ja juhtus olema ajastu, kus vastavad digitaalsed tööriistad hästi kiiresti arenesid.

Teistes Balti riikides see seletus ei tööta. Ei saagi töötada, sest meie stardipositsioon oli sama. Järelikult on meie teedes olnud mingid erisused. Meie teede erisused ei tule aga mingist ettemääratud, saatuse valikust. Meie teede erisuste taga on meie ühiskondade, meie inimeste ja kogukondade mõtteviis. Üks pole parem kui teine, aga iga ühiskond on oma käesoleva kümnendi loonud ikkagi iseenda paarikümne aasta taguste otsustega. Valijad oma valikutega, kodanikud oma muude valikutega, õpetlased omadega.

Meie valitud tee oli alguses õhuke riik. See võimaldas meil kohe luua selle, mille eest meid maailmas ikka veel kiidetakse – majandamise ruumi, kuhu tuli palju sellist rahakat rahvast, kes tahtis meile kasina palga eest tööd pakkuda. Siis oli see hea. Ikka ju saime jõukamaks.

Kui me olime saanud jõukamaks, hakkaks muutuma meie arusaam riigist. Pärast elementaarsete vajaduste rahuldamist hakkab inimene ikka otsima enamat. Mitte just elu mõtet, aga midagi, mis teeb päeva rõõmsamaks.

Täna on Eesti kõike muud kui õhuke riik. Täna on igaüks ise riik, meie kõik olemegi riik. Iga kord, kui kuskil tulevad inimesed kokku ja teevad korda mõne majaümbruse, on nad panustanud midagi enamat kui maksutulu – nad on panustanud iseennast oma küla, oma linna ja niimoodi ka oma riigi arengusse. Iga suur asi on alanud ühest sammust.

Eestlased on näiteks maastikuhoolduse-hull rahvas ja ühiskondliku rikkuse kasvades on külad, kus leidub murutraktoreid, muutunud Lääne-Euroopa rattaturistile ülimalt atraktiivseks, imeliseks paigaks. Neile on see kujuteldamatu ja müstiline – tuled paksust laanest, jõuad õhtuks kuhugile külla, värske suvise heinamaa lõhn ja lilled, isegi kui veidi väsinud majade vahel. Selline on meie riik. Neil kellelgi ei ole sellist.

Ameerika sotsiaalteadlane Robert Putnam sai aastakümnete eest teadusmaailmas tuntuks oma uuringuga, mille viis läbi Itaalias. Teda huvitas, mis teeb mõned kohalikud omavalitsused teistest edukamateks ja suutlikumateks. Putnam testis mitmeid hüpoteese. Kas algpõhjus peitub majanduses? Kas edukamad on piirkonnad, kus on rohkem tööstust ja jõukaid ettevõtteid? Või mängib rolli kohaliku võimu stabiilsus, vastandina piirkondadele, kus võim sageli vaheldus? Ent ükski neist hüpoteesidest ei andnud selget vastust – mõnes piirkonnas oli nende asjadega nii, teises naa.

Vastuse teda huvitanud küsimusele sai Putnam siis, kui asetas oma võrranditesse kodanikuaktiivsuse. Siis joonistus selgelt välja, et edukamad on need omavalitsused, kus inimesed üksteist usaldavad ja teevad koostööd, on teistest aktiivsemalt koondunud kõikvõimalikesse seltsidesse – olgu need kasvõi nii lihtsad ja argised asjad nagu käsitööringid või taidlusseltsid –, jälgivad meediat ja arutavad üksteisega kohalike asjade üle. Just nendes piirkondades olid inimesed ka kohaliku eluga kõige enam rahul. Mis ei tohiks olla meile ka üllatav – need inimesed on loonud endale just sellise kodukoha, nagu nad soovivad.

Eesti – see on vabade ja väärikate inimeste riik. Kus keegi ei pea ennast teistest tähtsamaks, aga ka mitte tähtsusetumaks inimeseks, kellest midagi ei sõltu. Kus märgatakse asju, mis ei ole veel nii, nagu peaks, aga ei piirduta paljalt jõuetu nurinaga, vaid leitakse endas tahet koos teistega tegutsema hakata ja kehastatakse ise muutust, mida soovitakse näha. Kus ollakse võrdselt nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. Kus aidatakse nõrgemaid, sest teatakse, et niimoodi aidatakse ka iseennast ja meid kõiki.

Niimoodi ongi juhtunud, et meil ei ole enam õhuke riik, vaid väga võimas riik – vabatahtlike ja kodanikeühenduste riik. Pange tähele, et nii nagu ärisektor eksisteerib väga erinevates vormides, nii teeb seda ka vabakond. Nii FIE kui ka Eesti Energia, ehkki neil ei pruugi palju sarnast olla, on mõlemad ärisektor. Sama mitmekesine on vabakond. Ahto Lobjakas ütleb, et Kaitseliidu pidamine vabakonna osaks on rumalus. See näitab, et ta lihtsalt ei tunne inimeste kaasalöömise rõõmul ja meie ühise elu paremaks muutmise vastutusel põhinevat vabakonda tema igas ilmingus ära.

Miks ma seda siin üldse mainin? Sellepärast, et mul on juba paar aastat arusaam, mida väljendasin aasta tagasi TEDx Toompeal, aga ka eile hommikul sotsiaalakaitse kursustel. Meie riigi järgmine samm globaalse innovatsiooniliidrina ei ole seotud digivaldkonnaga. See on hoopis samm, mis toob kokku vabakonna ja avaliku sektori. Jah, see nõuab just nimelt üle piiride mõtlemist ja selle ära tundmist, et vaatamata klassikaliste definitsioonide erisustele saame just neid piire ületades sellise riigi nagu tahame.

Minu nägemuses, peale Riigireformi, saavad kohalikud seltsingud senisest palju suurema rolli avalike teenuste osutamisel. Muidugi, seda toimub ju ka praegu – mõne aasta taguse uuringu põhjal teeb vähemalt mõne avaliku teenuse osutamisel vabaühendustega koostööd 2/3 meie linnadest-valdadest, nende territooriumil elab kolmveerand Eesti inimestest. Seni küll toimib see koostöö rohkem niiöelda pehmetes valdkondades – kultuur, sport, vaba aeg. Tundlikumates sotsiaalvaldkonna küsimustes on kasvuruumi hea ja usaldava koostöö tekkimiseks palju enam.

Keegi, kes on kinni mõnes kitsas definitsioonis, võib ju öelda, et sellises koostöösuhtes pole tegu enam vabakonnaga. Keegi, kes on kinni teises definitsioonis, võib öelda, et siis ei ole see teenus enam avalik teenus. Aga mis oleks, kui tuletaks meelde peamise – need definitsioonid on meil selleks, et lihtsustada maailma, teda analüüsida ja kirjeldada? Iga definitsioon on miskitpidi lihtsustus, akadeemiline probleemipüstitus on alati ka lihtsustus. Me loome omale ülesande, kus teatud elus esinevad asjaolud jäetakse lihtsalt arvestamata. Ja siis ongi väga oluline, et me seda eksperimendi ja elu erinevust meeles peaksime, kui oma tulemusi analüüsime.

Füüsikaülesande lõpus on ka tihti elementaarne lihtsustus – hõõrdejõud jätta arvestamata. Me teeme selle ülesande ära, ette kujutamata, et saaksime selle lahenduse järgi minna tänavale ja reaalses maailmas niimoodi toimida.

Sama kehtib sotsiaalvaldkonnas. Kodanikud võivad oma riigiga alati kokku leppida, et nad teevad koostööd ja teevad seda seal kohas, sel perioodil ja sel viisil, mis on mõlema arvates kasulik. Vabakonna kaasamine avaliku teenuse osutamisse on just selle pärast hea, et see toimib vajadusel kiiresti ja lühiajaliselt, sobitub täpselt teenuse saaja vajadustega ning pakub teenuse osutajale inimeseks olemise tunnet. Ei ole patt riigil – siinjuures ka kohalikul omavalitsusel ja isegi eelkõige kohalikul omavalitsusel –, seda võimalust näha, rakendada ja kasutada meie riigi hüvanguks.

Patt on, kui hakata akadeemilises käsitluses näpuga järge ajama ja küsida, kas selline riik on ikka riik, ja selline vabaühendus, kel on riigiga enamat kui ühiskondlik kokkulepe, on enam tõeliselt vaba ühendus.

Vabakond on lihtsalt tundlikum märkaja, kiirem reageerija ja tihtipeale suurem asjatundja. Nii saame kohaliku avaliku teenuse paremaks. Vabakond on keskkooliõpilane, kes viib väiksema kooliõe või -venna õhtupoole kinno, et sel iga päev kodus passides nukker ja igav poleks. Avalik teenus on, kui kohalikul sotsiaaltöötajal on tahtmist ja juriidiliselt õigust sellist tegevust märgata, tunnustada ja see kinopilet lastele osta. Jah, vabakond on see koolinoor ja on ka metsas möllav kaitseliitlane. Meie kõik, kes me sel moel panustame, oleme vabakond, ja samal ajal oleme me riik.

Ma olen täitsa kindel, et vabakond ja riik on mõlemad selliseks arenguks valmis. Ja küllap loovad ka definitsiooni-ortodoksid kunagi uued paradigmad. Mis meil sellest. Peaasi, et asjad tehtud saavad.

Ka Narvas näen rõõmuga, et asjad saavad tehtud. On need näiteks liikumisharrastuse eestvedajad, kes õhutavad inimesi mõnuga tervisesporti tegema. Või grupp, kelle südameasjaks on liiklus linnas. Või Narva Bright Actions, kes oma väikeste, aga visade ettevõtmistega muudab linnapilti värvilisemaks ja hubasemaks, rajades raamatumajakesi ja infotahvleid. Mitmed päevakeskused ja sotsiaalvaldkonna ühingud pakuvad kohalikule rahvale nii vajalikke teenuseid.

Kodanikuühiskonna – see on siis ühiskonna, kus inimesed aktiivselt ja arukalt osalevad ühiste asjade arutamises, otsuste tegemises ja nende elluviimises – suureks võluks on, et seda ei saa luua kuidagi väljaspoolt, käskude ja reeglitega. Selline ühiskond kujuneb ja saab tugevamaks, kui leidub inimesi, kes enam kauem ei talu mõtet, et nad pole ikka veel pihta hakanud.

Küll aga saame me kõik luua tingimusi, kus sellise kodanikualgatuse avaldumiseks on soodsam pinnas. Seda nii oma eeskujuga kui ka lugupidava suhtumisega – ka nendesse algatustesse, mida me ei mõista või kus meile tundub, et eelistaksime ise teistsuguseid lahendusi. Just lugupidavast arutelust, oma mõtete esitamisest ja valmidusest kuulata teisi, sünnib õppimine ja areng.

Kodanikualgatus saab võtta väga erinevaid vorme. Loodan, et keegi enam ei arva, et esimeseks sammuks peab olema organisatsiooni asutamine ja projekti- või tegevustoetuse taotluste kirjutama hakkamine. Inimesed organiseeruvad väga erinevatel viisidel, olgu selleks või sarnasest eesmärgist huvitatute grupp Facebookis. Eesti vast tuntumaid kodanikualgatusi Teeme Ära tegutses aastaid kõiki meie linnu ja valdu katva võrgustikuna, tuginedes esmajoones kohalike eestvedajate energiale ja pealehakkamisele, enne kui hiljuti loodi selleks eraldi sihtasutus – ja sedagi mitte meile nii tuttavate talgupäevade, vaid juba ülemaailmse World Clean Up koristuspäeva organiseerimiseks 2018. aastal. Samamoodi, sadade vabaühenduste, äriettevõtete, meediaorganisatsioonide ja avaliku sektori asutuste ning aktiivsete üksikisikute omaalgatuslikus ja tegutsemise käigus kujunenud koostöös on toimunud augustikuine Paide arvamusfestival, üks meie vaba mõtte foorumitest, mis oma juuri ajanud ka Narvas.

Vabatahtlik töö on sageli esimeseks sammuks, millest asjad alguse saavad, aga on ka igati tervitatav, kui sellest kujunebki eestvedajate ja aktivistide põhi- ja palgatöö. Eriti mis puudutab avalike teenuste osutamist, aga ka oma piirkonna või valdkonna huvikaitset, on meie kõigi huvides, et need ei sõltuks paljalt sellest, kas eestvedajad leiavad oma muude tegemiste kõrvalt nende jaoks aega.

Olen märganud tarbetut vastandumist, siltide kleepimist "õigeks" ja "valeks" kodanikualgatuseks. Näiteks kui vastandatakse väiksemaid või suuremaid vabaühendusi, erinevatel elualadel tegutsevaid, vabatahtlikul ja palgatööl põhinevaid, puhtalt liikmemaksudest ja annetustest või ka avaliku sektori poolsest toetusest ja omateenitud tulust rahastatud ettevõtmisi. Selline vastandamine ei aita kedagi. Kodanikualgatusel on üks kriteerium – ta sünnib inimeste vabast tahtest ja soovist muuta elu paremaks. Ja veel: ta ei tohi teha tahtlikult haiget.

Väike hajaasustusega riik on alati olnud kodanikeriik. Mingil hetkel tundus meile, et kui saame piisavalt jõukaks, siis vastab riik igale meie vajadusele ja igal pool. See ei saa viia muu kui raiskamiseni või nagu IMF-i keeles öeldakse, jätkusuutmatule võlakoormuse kasvule. See loob teenused, mida kellelgi täpselt vaja ei ole, ja osutab neid ka neile, kellel just sellist teenust täpselt vaja pole.

1990ndatel nägin Põhja-Soomes ja Põhja-Rootsis, milleni viib selline teenusteteki ühtlane ja selekteerimata üle kogu rahva pea tõmbamine.

Saamid käisid riigi poolt makstud kursustel õppimas, kuidas metsaeluga toime tulla, sest sotsiaalfond oli otsustanud toetada elamist Põhjas ja pimedas. Need inimesed vajanuksid tegelikult hoopis midagi, mis aitaks neil pimedal ajal viinast hoiduda. Seda nad ei saanud, sest sellist limiiti ega fondi polnud. Rootsi polaarjoone taga maksis riik inimesele kümme kuud aastast toetust, kui ta kaks kuud tööl käis. Kogu erasektor oli kohanenud – töökohti jätkus alati kuuendikule rahvast ja palka peaaegu ei makstud, ainult niipalju, et saaks seda kümne kuu raha mõistlikus määras. Need lood on võib-olla ebatäpsed mõnes detailis, sest neid rääkisid lihtsad inimesed. Projektijuhid oleks seletanud teisiti.

Muide, sealsamas ja samal ajal nägin ma ka vabakonna ning era- ja avaliku sektori ühiselt disainitud teenust. Igas külas oli kindlasti üks taksojuht, kes vedas hommikuti lapsi kooli, õhtuti kõrtsist inimesi koju ja nii ühe kui teise teenuse eest maksis omavalitsus. Seda sai osutada ainult sellepärast, et asuti kõrgel polaarjoone taga, aga ta toimis.

Milline oli siis vabakonna roll selle teenuse osutamisel? Märgata, kui mõni vanem või muul põhjusel väsinum inimene ei jaksanud koju minna ega ka tajuda, et tal on linna taksoteenust vaja. Enda ülehindamine seal kliimas võrdub surmaga. Iga märkaja päästis kellegi elu, ja igaüks tegi seda vabatahtlikult. Mitte definitsiooni järgi, et vabatahtlik töö, aga tegi ikkagi.

Niisiis – toimiv riik ja toimiv omavalitsus – see oleme meie. Valitsus on ettevalmistamas kohalike omavalitsuste tulubaasi muudatusi, mis tähendab ka vaesemate poole rohkem kaldu süsteemi. Jääb veel üle mõelda, kuidas anda kohapealsetele töötajatele see voli osta need kinopiletid ja tagada tõhus järelevalve kuritarvituste vältimiseks. Me jõuame sinna.