- Reset + Print

Tartu Rahu 101. aastapäeva tähistamisel

 Tartu Rahu 101. aastapäeva tähistamisel © Raigo Pajula

02.02.2021

Kallis välisministeeriumi pere,
kallid kokkutulnud varasemad välisministrid, kaitseväelased ja kõik teised, kes tegelevad igapäevaselt sellega, et Eesti ei oleks mitte kunagi üksi.

Möödunud aastal Tartu rahu sajandat aastapäeva tähistades ei osanud keegi arvata, et maailm, milles me elame, on mõned kuud hiljem tundmatuseni muutunud. Muutunud kõikides oma tahkudes. Sealhulgas ka diplomaatia on muutunud.

Mis seal salata, väike riik on nendes oludes vahest rohkemgi maailmas ära lõigatud kui on suuremad riigid.  Aga me oleme kohanenud. Õppinud üritusi tegema ka südatalvel ja õues.

Tänavusse talve on jäänud liigutavad üritused Kadriorus, kus tähistame diplomaatiliste suhete järjest saabuvaid sajandaid aastapäevi. Need üritused on teistsugused, nad ei asenda seda, mis oli varem, aga näitavad, et kõik on siiski võimalik.

Diplomaatias muidugi on läbi lukuaugu võimalik suhteid hoida, kuid keeruline neid luua. Rääkimata keeruliste sõlmede lahti harutamisest, milleks on vaja kuluaari, seda on kahtlemata olnud keeruline teha.

Aastate jooksul, mil oleme tähistanud oma diplomaatia võidukäiku, on minevikku hinnates tsiteeritud suuremat osa Edgar Mattiseni raamatust „Tartu rahu“ ja August Hanko sulest tulnud teosest „Jaan Poska. Diplomaatia suurvaim“.

Jätame selle täna tegemata ja räägime hoopiski meie tänasest hetkest ja tulevikust. Asjaolud, mu kallid sõbrad, ei ole ju sugugi muutunud. Nii, nagu 101 aastat tagasi pandi alus iseseisvale ja suveräänsele Eestile, kulub meil endiselt tund, sekund ja minut oma iseseisvuse kaitsmisele. Me ei saa iseseisvust iseenesestmõistetavaks pidada.

Midagi ei ole teha, peame rääkima ka sellest, et meie jaoks on täna üks põletavamaid teemasid meie maine ja usalduskrediidi taastamine. Kahju, mis pea kahe aasta jooksul süstemaatiliselt meie lähimaid sõpru ja olulisemaid liitlasi solvates sai tehtud, ei saa teha tasa üleöö.

See võtab aega. Vaja on loomulikult sõnu, aga veel rohkem neid toetavaid tegusid kahepoolsetes läbikäimistes, Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Peame jälle ja jälle tõestama, et oleme partner ja liitlane, kelle jaoks väärtused on võtmetähtsusega, kes on solidaarne. Kes ei lase ennast toetada Valgevene küsimuses ÜRO pikkades koridorides selleks, et õhtu poole jätta meie lähimad partnerid ja liitlased mõnes neile olulises küsimuses toeta.

Liitlane, kes aitab hoida ühtsust ja kes peab antud lubadusi. See suurendab ju ka meie diplomaatide sõna kaalukust, kui oleme järjepidevad ja aitab meelitada ajaga kaasas käivate tööriistade- ja meetoditega Eestisse investeeringuid. Peamegi seadma omale eesmärgiks teha Eestist uuesti mitte ainult digiriik, vaid ka äge riik. Sest meist paljudele on jäänud meelde kuluaaris lausutu: „You are still digital, but you are not cool anymore“ (olete endiselt digitaalne riik, aga mitte enam ägedad). Arvan, et tahaksime jälle olla ka äge riik. Riik, mida piirkonnas ja maailmas tuuakse eeskujuks, kes on lääne kultuuriruumile omaste demokraatlike väärtuste ja õigusriigi kaitsja. Ja seame ka uusi ambitsioone – ärme ainult taasta, liigume ka edasi. Lisaks digipöördele võiksime olla ka rohepöörde tšempionite hulgas. Siin on vaja teha tõsist koostööd Põhjamaade ja Balti riikidega, et mõlemal teemal vedurina tervet Euroopat kaasa tõmmata.

Kõik see eeldab, et Eesti diplomaatia on aktiivne ja sisukas. Heaks näiteks on meie valitud liikmelisus ÜRO Julgeolekunõukogus, kus lisaks Euroopa teemadele oleme pliiatsihoidjad Afganistani ja Liibüa relvaembargo teemal, juhime Sudaani ja Iraagi sanktsioonikomiteed. Jah, paljud on küsinud, et miks me seda teeme? Sellepärast, et ka meie diplomaadid tahavad panustada rahusse, inimõigustesse – kõigesse sellese, millesse me ise maailmas usume. Täpselt nii, nagu kaitseväelased seda teevad, aga nende puhul me millegipärast ei küsi, miks olete Malis, Afganistanis või mujal.

Sellel samal põhjusel oleme me ÜRO Julgeolekunõukogus, kõige keerulisemate ja ebameeldivamate diskussioonide keskel. Meil õnnestus esmakordselt tuua küberjulgeoleku temaatika julgeolekunõukogu ametlikule lauale ja seda seal ka hoida. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid on kohaks, kus saame hoida ka oma kaugemaid sõpru ja suurendada üleüldist teadlikkust nende riikide eksistentsiaalsetest muredest ka siin Eestis. Võibolla aitab see mõista ka seda, millises, täna küll jäises, aga siiski paradiislikus paigas me maailmas elame.

Sestap toetan mõtet kandideerida uuesti ÜRO Julgeolekunõukokku aastal 2050. Aga ka meie püüdlusi saada Arktika Nõukogu vaatlejaks ja OSCE eesistujaks 2024. aastal. Edu neis kampaaniates ei peitu vaid osavalt paberile pandud nägemusest ja jutupunktidest. Viimastes peab muideks alati olema alati tüvi. Vahel aga peitub meie soovide võti keerulisemate naabrite juures. Nii et julgustan rääkima keerulisematel teemadel ka raskemate partneritega. Seegi suurendab meie diplomaatia tõsiseltvõetavust. Uskuge, meie partnerid ja liitlased (ELis ja NATOs) hindavad diplomaatilist koormajagamist.  

Tänan siinkohal kõiki suursaadikuid ja diplomaate, kõiki eriala spetsialiste siin ja teistes ministeeriumites, kes aitasid kaasa meie ÜRO Julgeolekunõukogu kampaaniale või ka OECD peasekretäri kampaaniale. Mõlemast saime kogemusi ja saime õppida.

Soovin edu ja jõudu uuele ministrile, kes teab ja tunneb Eesti välispoliitika pikaajalist raamistikku kindlasti sügavamini ja paremini kui mina. Soovin edu selle kehtestamisel ja kindlustamisel ja tahaksin, et teeksime ka riigis sees rohkem tööd selle nimel, et Eesti diplomaatia ja tema eesmärgid oleksid paremini arusaadavad ja mõistetavad. Sest nii, nagu ka väljapoole, kus me ju kogu aeg räägime, et sõpru tuleb otsida ja liitlasi leida headel aegadel, tuleks rääkida ka sissepoole – miks on järjekindel, läänelike väärtusi austav välispoliitika oluline. See peab olema pidevalt nähtav, kuuldav ja kirjutatav. Kutsun üles kõiki kolleege julgelt kirjutama ka laiemalt kui vaid Diplomaatias sellest, milline on ja peab olema Eesti välispoliitika raamistik selleks, et võiksime ennast nüüd ja igavesti turvaliselt tunda.