- Reset + Print

Kultuurikompassi rahvusvahelisel foorumil „Kuidas kõnetada Euroopat?"

Kultuurikompassi rahvusvahelisel foorumil „Kuidas kõnetada Euroopat? © Mana Kaasik

26.11.2020

Kallid kuulajad, ma hakkasin eile Heltermaa ja Rohuküla vahel mõtlema, kuidas siis Euroopat kõnetada. Või kuidas teiega jagada, kuidas mina näiteks Euroopat kõnetan. Mina teen seda korralikku eurospiiki kasutades. Nii nagu ma ÜROga vesteldes kasutan sellist imepärast keelt nagu üroliit. Ma valdan õigeid akronüüme, nii nagu me kõik, kes me multilateraalses maailmas iga päev toimetame. See on lihtne. Aga kuidas mitte jääda oma püüdlustes kaugele nendest, kellele need akronüümid, üroliit ja eurospiik ei ole mingi lingua franca? Kuidas kõnetada siis Euroopat eelkõige meis eneses? Ja nii nagu kõikides küsimustes, mis on keerulisemad sellest, kas maakera on ümmargune või mida tähendab raskuskiirendus, on parem pöörduda kultuuri poole. Kultuuril – kunstil ja kirjandusel, teatril ja filmil – lihtsalt on võime kõnetada teistmoodi. Pöördudes kuidagi meie enda parema mina poole. Ja võttes korraga ja kiiresti ja lühidalt arvesse tervet müriaadi erinevaid aspekte, seejuures nii teadvustatud, aga mis veel parem teadvustamata aspekte. Ratsionaalse tekstina läheb tunde või isegi lõpmatult aega, sõnastamaks seda, mida luuletaja saab väljendada ühe hingetõmbega.

No kuidagi niimoodi. Kuidas mina kõnelen liberaaldemokraatlikust väärtusbaasist kui ainsast, millel saab põhineda meie liitlassuhe, olete te palju kuulnud. Juttu sellest, et Euroopa Liit võimendab väikeste riikide suveräänsust, sest meil on 1/27 häält, mitte 1/400, mis oleks meie õiglane kaal rahvaarvu järgi. Sellest, et suured riigid ei saa millegi sellisega kui Euroopa leping nõustuda kuidagi teisiti, kui lähtudes väärtusbaasist, mitte kasust. Ja sellest, et väärtustel põhinev maailmakord on ainus, mis väikeriigile iseolemist tagab. See kõik on igav. Aga Paul-Eerik Rummo on kogu selle asja niimoodi kokku võtnud. Isegi muidugi mõtlemata täpselt nendele asjadele:

ei usu et maailm mind suuremat jagab
ma räägin eestist
ei usu et eesti mind suuremat jagab
ma räägin endast
ei usu et ma ise end suuremat jagan
ma räägin maailmast

Ilus, aga palju arusaadavam kui poliitikud või diplomaadid, onju?

Viimasel ajal oleme palju kõnelenud inimõiguste olukorrast Eestis. Isegi sellest, kas kõikidel inimestel ikka on sarnased inimõigused või vähemasti sellest, kas kõikidel on õigus õnnele ja õigus seda õnne maailmale ka kuulutada. Oleme kuulnud kelle koht on Kanadas ja kelle koht Rootsis. Ja kuulnud sedagi, et ilmselgelt ei võimaldaks tegus toimetamine, mis viib miljardikäibega ettevõtte eesotsa, mitte kuidagi sünnitada ega kasvatada kuut last. Ja et muidugi on pereelu ja karjääri ühildamine loomuldasa kuidagi naiste probleem, kes peavadki valima. Et Eestis ei ole see kõigi inimeste probleem, meie ühiskonna mure ja lahendust otsiv kitsaskoht. Ei, see on naiste mure ja kitsaskoht – ja lahendus on muidugi selles, et naised – tehke oma valik, pere või kodu. Te olete vabad valima. Isegi olete kohustatud valima. Aga ärge seejuures unustage Eesti kahanevat rahvaarvu, naised, kui te asute tegema oma valikuid. Aga Eda Ahi on kirjutanud:

mõne maa ei paku talle pagu,
mõnel puudub sõjas oma jagu.
aeg on kitsi.
aeg on kokku hoida.
ükski lahja lahus meid ei toida,
lahusel ei ole õiget maitset.
võõra eest on oma vaja kaitset?
kuid see võõras vohab meie veres
vetikate kombel läänemeres.
paota põli kibe.
paota ust.
sinu enda maa on leinast must.
mõne maa ei paku talle pagu.
teine kuid-
kas saab kord põlust jagu?

See on ilusasti öeldud, palju paremini kui mina oskaks. Maailma mõistmine ja inimeseks olemise kunst on ka ju arenevad ja muutuvad ajas. Meie põhiseaduses on peidus palju rohkem vabadusi, kui Põhiseaduse Assamblee seda isegi näha oskas. Elu läheb edasi, tõlgendused muutuvad, normid arenevad, ja õnneks ikkagi sinnapoole, mis peaks võimalikult paljudele võimaldama sellist iseolemist, nagu nemad tahavad. Ilma kiusu ja diskrimineerimiseta. Jah, ja me liigume erineva kiirusega. Mida minu jaoks tänavu on ilmestanud üks kultuurisündmus. Üks juhtum Jaani kirikust. Kus ettekandele tuli Maria Fausti imeilus teos koduvägivallast, Maria Fausti imeilus teos. Aga me olime kirikus. Mitte selles kivist kolmelöövilises kojas, kuigi muidugi olime ka selles, aga me olime kirikus, kus sellegi teose sissejuhatus jumalasulaselt õpetas alistuma ja leppima, andestama ka kurja, õppima elama kurjategijaga, tedagi armastama, olles häiritud vaid teost. Et kellelgi on kõrgem õigus teha haiget, kui tema meile mõistmatu tahe seda soovib. Kas see on 21. sajandi sõnum. Võib olla selle pärast Maria viiski oma teose esituskoha just kirikusse valides selle karjuva muutumisvajaduse ülima selgusega näitamisele. Sest eksisteerib ka teine, armastuse sõnum – nii nagu seda on väljendanud kasvõi Rooma paavst või siis isa Philippe Jourdan,
Eesti Rooma-Katoliku Kiriku piiskop. Ja minu arust sellest maailma muutumisest, edasi minemisest, inimeseks olemise ajas muutuvast ja pidevast mõtestamisest kõneles
Karl Ristikivi kui ta kirjutas nii:

Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvame virnarohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.

Mõneti lihtsam on meie elu olnud keerulistel aegadel. Siis oli iseennast, Euroopat ja teisigi kõnetada lihtsam. Kui ihkasime ära Nõukogude Liidust, teha kõike teisiti, kui tehti seal, siis ei olnud meil neid kahtlusi. Kiitsime heaks oma vaba riigi põhiseaduse, mis on üksikisiku keskne, tema vabadusi austav. Euroopalik, võiks öelda. Pingutasime kõik koos ennast Euroopa Liitu ja NATOsse. Hankida endale sõbrad, turg, iseolemise garantiid, arenguperspektiiv. Kõik need tähtsad ja toredad asjad. Nüüd on meil jalad põhjas. Võib suhtuda liitlastesse üleolevalt, ja võib kasutada taas nõukoguliku propaganda töövõtteid, ja võib otsida ja leida vaenlasi ja võib neid sildistada ja häbimärgistada. Sest tegelikult on meil läinud hästi, me tajume mingisugust turvavaru. Ja osad meist on otsustanud seda turvavaru ka raisata, isiklikest veendumustest või isiklikust kasust lähtudes. Just nii, nagu on kirjutanud Leelo Tungal:

Muld, anna meile kõigile meelekindlust,
et me väikese rahva
ühtehoidmine
oleks midagi enamat
kui ainult vastupanu
jõhkruse jõule!

Justnimelt. Kuidas siis nii, kui jõhkruse jõud on meist turvalisse kaugusesse eemale tõrjutud, leiame selle uuesti iseendast? Miks? Luuletaja aitab aru saada. Taas kord Eda Ahi: 

*
oleme sündinud tasasel maal,
aga meis maa pole tasa.
ei merigi luba küsi,
vaid möirgab meis maaga kaasa.
ja kui ka on tasane maa,
siis meie vaiki ei püsi.

*

oleme sündinud tasasel maal,
kuid täna ei triigi me riiki.
loos on konarustelgi kaal –
jäägu ta nendest triiki.

meile meeldib me tasane maa
ja see pole mõistagi patt.
kuid tähtis on mitte teha
temast maad lamedat.

Tähtis on mitte teha temast maad lamedat. Vaat nii tuleb Euroopat kõnetada – eelkõige Euroopat iseendas ja siis seda meid ümbritsevat osa. Ei iial enam üksi. Seegi tähendab – kõneldes ja kõnetades. Kultuurist on abi.

 

Tänan teid!