- Reset + Print

Kaitseväe Akadeemia põhi- ja keskastmekursuse lõpuaktusel

19.06.2020

Kallid lõpetajad, Eesti ohvitserid!

Riigikaitse kõrgeima juhina siin teie ees seistes tunnen ikka ja alati rõõmu, tänutunnet ja ka aukartust. Jah, aukartust teie ees.

Teie elukutse suurim vastutus on meie riik ja tema kestmine. Üheselt.

Selgelt. Mitte sugugi ainult sõja korral. Ka rahu ajal sõltume meie, poliitikud ja diplomaadid, igapäevaselt teist ja teie valmisolekust. Ühtegi riiki, kes iseenda kaitsmiseks valmistumist tõsiselt ei võta, ei võeta tegelikult tõsiselt ka muudel rahvusvahelise koostöö rinnetel.

Kaitsetu riigiga suhtlemisele ei saa ju rajada pikaajalisi koostööstrateegiaid. Geopoliitiliste piiririikide ajutisuse mõttega mängimist kohtab igasugu mõttekodades ka 30 aastat peale meie taasiseseisvumist.

Ainus viis, kuidas mina nendes olukordades suudan säilitada rahu – mis on muide diplomaatias ülitähtis, säilitada alati rahu ja jääda sõbralikuks – on mõeldes meie Kaitseväele.

Siis võtan ma oma mälust need jutupunktid, mis suudavad 3-4 lausega selgeks teha: Eesti on tõsine riik, kes erinevalt paljudest rahulikuma minevikuga kohtadest peab silmas oma igapäevast valmisolekut reageerida kiirelt ähvardavale sõjalisele ohule. 2%. 21 tuhat reservväelast. LÕKid. Kaitseliit.

Meie kaitseplaanid, mis järjest muutuvad vastavalt sellele, et vaatame oma kaitsevajadust üha vähem lokaalselt, Eesti-keskselt, üha enam regionaalselt, koostöös Balti riikide ja teiste Läänemere riikidega.

Just see piirkonna riikide koostöö on selle kümnendi Kaitseväe arengu põhiküsimus. Pea 30 aastat tagasi, kui kindral Einseln õpetas meie noortele ohvitseridele kaitseväe diplomaatia aluseid, oli selle õpetuse põhisisu sama, mis täna – sõdu kaotatakse üksi ja võidetakse koos liitlastega.

Vabadussõja, selle ainsa, mille oleme pidanud, me võitsime liitlastega. Kuid tolle ajastu liitlassuhted olid ajutise iseloomuga, moodustusid rohkem konflikti käigus ja ei tuginenud kauakestvale ülesehitustööle.

Sellise maailmakorralduse õppetund saabus meile II maailmasõjaga ja pool sajandit toitsime võõrast väge.

Kindral Einseln utsitas meid jõukohastele välismissioonidele – jõukohastele nii sõjalises kui diplomaatilises mõttes, sest kindlasti oli tollal kohti ja organisatsioone, kus meid veel ei oodatud kaasa lööma.

Alguses olid meile kättesaadavad ÜRO missioonid Balkanil ja Liibanonis. Vähehaaval kasvas nii usaldus meie riigi jätkusuutlikkuse kui meie Kaitseväe oskuste ja võimaluste suhtes, liikusime järjest keerukamatele ülesannetele ka rahvusvahelises koostöös.

Siis oli meie usk ja lootus lihtne – meie aitame teid, ehk siis teie aitate meid, kui peaks vaja olema.

Tagantjärele võime öelda – see lihtsalt „meie teid ja teie meid“ mudel ei tööta. Gruusia on praegu NATO suurimaid panustajaid Afganistanis, ta on alati olnud valmis kaasuma aktiivselt NATO tegevusse, kindlasti ka ELi missioonidesse. Ometi ei hoidnud see nende territoriaalset terviklikkust. Jah, Gruusia ei olnud ka NATO liige. Ega meiegi sel ajal, kui pidime lootma sellele „meie aitame teid, teie meid“ doktriinile – veel ei olnud. Kindral Einseln näiteks isegi ei uskunud, et meil õnnestub geopoliitilist mängu nii mängida, et meid NATOsse võetaks. See on väga suur lotovõit, et me seal oleme.

Kohe NATOga liitumise järel hakkasime tööle, et NATO kaitse meie piirkonnas ei oleks vaid unistus helesinisest vihmavarjust. Eelkõige võtsime selge vastutuse Artikkel 3 mõistes: suuta kaitsta omaenda territooriumit vähemalt nii, nagu see on mõeldav 2% toel SKTst. Meie ei vajanud president Trumpi torkimist aastast 2016, juba aastal 2012 saime normatiiviga hakkama.

Aga saatuse tahtel on NATO kirderiigid pisikesed majandused, kes kõigi võimalike võimete arendamiseni ei ulatuks ka 5% panustades. Järelikult – me toetume liitlastele. Aga ühise sõjalise kaitse doktriin, ka Artikkel 5 valguses, saab edukalt ja võimalikult kiiresti, see tähendab ka võimalikult väikeste kaotustega, toimida siis ja ainult siis, kui vastav kaitsestruktuur on üles ehitatud, läbi harjutanud ja toimib.

Alles viimastel aastatel näeme, et struktuur hakkab meie piirkonnas kuju võtma, on muutunud nii tugevaks kui eFP või NATO Põhjadiviis Adažis. Alles nüüd realiseerub meie kodus see, mis on teada külma sõja ajast peale – valmisolek ühiselt kaitset korraldada põhineb rahuajal välja arendatud üksteisemõistmisel, vägede koostööoskusel, juhtimisstruktuuridel, isegi kokku lepitud ja harjutatud ühisel tegutsemistaktikal. Me peame teadma, kes teeb mida, kus ja kellele sel hetkel, kui on tarvis. See on ainus viis, kuidas NATO heidutus saab usutavalt toimida ajal, kui sõda ei pruugi olla enam midagi suurt, mis rullub üle maade ja rahvaste ja milleks valmisoleku saavutamine võtab nii kaua ja on nii aimatav, et ka teisel poolel on alati aega valmistuda.

Tänane heidutus peab põhinema ülikiirel reaktsioonivõimel. Vähemalt kaitseväelased ja kaitsediplomaadid saavad sellest täna väga hästi aru, et just kiirus ja tuginemine varasematele harjutustele on see, mis kas hoiab ära konflikti või konflikti puhul minimeerib kaotused nii territooriumis kui inimeludes.

Tänapäevane demokraatliku riigi sõjaline mõtlemine on ülimalt säästlik just inimelude suhtes – nii nagu on demokraatlikud väärtused üldse üksikisiku huvisid tunnustavad, mitte riigi huvides inimesi allutavad – ja ma arvan, et see ei muutu ka sellest, et üks viirus on praegu USAs viinud rohkem inimelusid, kui on langenud Ameerika sõdureid kõikides pärast teist maailmasõda peetud konfliktides.

Teie elukutse igapäevane vastutus – see ongi vastutus teiste inimeste elude eest. Teid on õpetatud sõdima elusid säästes. See on teinud meie välismissioonid edukaks ja meie sõduri usaldusväärseks partneriks, sest kõik meie liitlased teavad – eestlaste väljaõpe võimaldab neil võtta lahinguväljal vastutust, sest nad oskavad ennast hoida, nad saavad usaldada oma ülemaid ülesande kujundamise juures, nad teavad, et ei võta kunagi suuremat riski, kui ülesande täitmiseks on hädapärast tarvis võtta. Hea ja julge sõdur on see, kes teab, et ta ülemale pole tähtsamat oma sõduri elust.

Selline väljaõpe, selline Kaitseväe toimimise filosoofia annab meile tugeva moraalse üleoleku igal lahinguväljal.

Ohvitser on alati ka Õpetaja. Tal on ülim roll kaitsetahte hoidmises ja kujundamises siis, kui ta tegutseb kutsealuste väljaõppel – uued ohvitserid sünnivad tihti just vahetute ülemate eeskujust nakatumise kaudu.

Aga mitte ainult – õppustel käies näen, et kõige paremini saavad hakkama need reservistid, kellel on teenistuse ajal välja kujunenud meeskonnatunnetus, mis haarab tervet rühma. Seegi on vahetute ülemate tekitada – tahtmine seista oma kaaslase kõrval, vastutada enda ja teise eest. Meie ohvitserid oskavad seda järjest paremini.

Kuidas hoida ja kujundada kaitseväelase iseseisva mõtlemise tahet sõjaväelises struktuuris, kus paratamatult esineb range käsuahel, on võrrand, mida te oma igapäevases töös kogu aeg lahendate.

Vaba kodanik ja vaba tahe on need, mis toovad võidu – sellepärast on Eesti Kaitsevägi selle võrrandi kallal palju vaeva näinud ja leidnud üha paremaid lahendeid, teist saavad kindlasti ka selle töö jätkajad. Kindral Herem ütleb selle kohta vahel kole kaitsevägi. Selle mõiste sisu on üllas, kuigi kõla pole parim. Toetan Kaitseväe juhatajat igati tema püüdlustes kasutada ära iga sõduri ja iga ohvitseri oskused ja teadmised, sest kui me selle poole ei püüaks, milleks siis üldse neid teadmisi siin kooliski aastaid koguda? Iga ohvitser on otsustaja, kindral Herem ei tee päevas kindlasti rohkem otsuseid kui igaüks teist hakkab tegema, ja nii see peabki olema.

Vajadust selle järele, mida teie nimetate ülesandekeskseks ja muu maailm delegeeritud juhtimiseks, näitas selgelt ka kroonviirusega seotud kriis. Tänapäevase sõjalise või tsiviilkriisi kõiki aspekte pole võimalik juhtida vaid ühe inimese või ühe komisjoni poolt. See võis olla võimalik 200 aastat tagasi, mil ka väejuht nägi ja juhtis kogu oma armeed ühelainsal lahinguväljal. Täna aga vajame strateegiliste sihtide seadmist üleval ning initsiatiivi ja vastutuse andmist allapoole. See ei kehti vaid riigiasutuste tegevuse, vaid ka üksikisikute suhtes – ärme püüa reguleerida detailsete keeldudega kõiki oma igapäevaelu aspekte, vaid annaks pigem inimestele üldise suunise „olla terve“ ja laseme igaühel endal läbi mõelda, kuidas seda ühes või teises olukorras kõige paremini teha. 

Aga teie missioon on laiem. Seni ei ole suutnud veel ükski Kaitseväe juhataja ega riigikaitse kõrgem juht kogu ühiskonnale korralikult selgeks teha üht väga olulist asja, mis seondub võimaliku kriisiga, ka sõjalise kriisiga – kriisi ajal kannab vastutust kogu ühiskond. Kerge arusaam justkui on hakanud kujunema, et sõja korral Kaitsevägi leiba ei küpseta ja ülejäänud ühiskond peab suutma ikkagi toimida, olgu kriis mistahes iseloomuga. Seda asjaolu kutsume laiapindseks riigikaitseks.

On ka teie missioon aidata kogu ühiskonnal seda mõista – igaühel on igas kriisis omad ülesanded. Täna, siit majast ellu astudes, on teil lihtsam seda tööd teha kui eelkäijatel – pisike RNA viirus on osutunud oluliseks liitlaseks, et veenda kogu ühiskonda tõstma oma kriisivalmidust.

Loodetavasti oskab ka valija edaspidi poliitikult tellida mitte ainult 2% riigikaitseks, vaid ka seda mõndakümmet miljonit aastas kriisivarudeks, meditsiiniliseks valmisolekuks nii juhul, kui tuleb tegeleda viirustega, aga ka võimalike keemiaõnnetuste – või siis keemiarünnaku – ohvritega. Et meil oleks haiglate süsteem, mis oleks läbi harjutanud ka selle, kuidas tagada abi andmine vigastatud sõduritele, kelle vigastuste olemus võib küll erineda suurte õnnetuste käigus muidu saadavatest, aga põhimõtteliselt on ikkagi lahendused toimivad nii tsiviil- kui militaarkatastroofide puhul. Et meie elektrienergia varustuskindlus oleks oluline ka Konkurentsiametile, kui ta kehtestab energiasüsteemis lubatud piirhindu. Et toidu- ja ravimivaru omamine oleks loomulik nii riigi kui üksikisiku tasandil.

Valmiduskultuur ja ettevaatamisvõime, tahe valmistuda ka selleks, mis iialgi ei pruugi tulla, seda oma oskust ja mõtteviisi saate te kogu ülejäänud ühiskonnaga jagada. Tõsi, teatud mõttes on tormideks valmistumiseks keerulisem tahet leida, sest seis on ju võrdlemisi lootusetu, kui võrrelda sõjalise konfliktiga – ükskõik kui valmis meie ei ole, ta tuleb ikka, heidutusvõimet sellest ju ei sünni. 

Aga mida paremini oleme valmistunud, läbi harjutanud ja teeme igasuguses kriisis oma tööd, seda väiksemad on meie kaotused – see kehtib nii tormi, epideemia kui sõja puhul ühtemoodi. Tahan siinkohal tunnustada Kaitseväge, Kaitseliitu, aga ka Päästeametit ja siseministeeriumi asutusi, kes kroonviiruse puhangu ajal aitasid Terviseametil ja sotsiaalministeeriumil ning kohalikel omavalitsustel hakkama saada. Aga vahetus kriisis reageerides nägi see paratamatult välja rohkem kala kui õnge ulatamisena. Õngega tuleb tegeleda! Valmistumine ja valmisolek võimaldavad iga häda puhul hädaolukorda juhtival ametil oma kalad ise püüda, sest õng ja selle kasutamiseks vajalikud oskused ja ressursid on kapist võtta.

Kui teilt tulevikus tullakse nõu ja abi küsima ka ühiskonna üldise valmisoleku tarbeks, siis olge valmis – olge valmis olema Õpetaja, mis on ju iga ohvitseri igapäevase töö sisu nagunii.

See ongi mu viimane mõte ja soovitus teile teele kaasa – Kaitseväe ohvitser on ühiskonnaelus oluline kaasarääkija ka väljaspool väeosa territooriumit. Jah, poliitikaga ohvitser ei tegele, aga see ei tähenda, et tal pole võimalik kaasa aidata meie ühiskonna paremaks toimimiseks just neis valdkondades, kus teil on parimad oskused. Nii saame me kogu ühiskonnana olla sama enesekindlad, kui teie oma tööelus saate – sest te teate, et oskate, olete harjutanud ja suudate. Ning et samasugused on need, kes seisavad teie kõrval.

Head lõpetajad, tänasel päikselisel ja ilusal päeval on meie kohus meenutada ka seda vaprat kaitseliitlast, Virgot Rägastikku, kes andis oma elu rahuajal, selleks et kaitsta Eestit, meie inimesi, õigust ja korda.

Reamees Rägastik väärib seda, et peame teda meeles kui sõdurit, kes hukkus oma kohust täites. Nii nagu peame meeles kõiki neid, kes on läinud varem, Eesti eest seistes.

Mingis mõttes seisab iga järgmine aastakäik Eesti sõjamehi nende õlul, kes on ees läinud ja tihti ka langenud või viga saanud. Iga teie tööpäev on täis tegevusi selle nimel, et ükski neist, ka 1000 aasta pärast tänasele tagasi vaadates, ei oleks langenud asjata. Sest Eesti riik kestab.

Elagu Eesti Kaitsevägi, hoiame üksteist ja Eestit!