- Reset + Print

Müncheni julgeolekukonverentsil Jalta Euroopa Strateegiafoorumi Ukraina lõunasöögil

15.02.2020

Head kuulajad!

Mul on rõõm teid kõiki siin taas näha. Kui suursaadik Ischinger väljendas oma heameelt suure Ukraina delegatsiooni üle, siis minul on hea meel näha selles ruumis suurt Ukraina sõprade delegatsiooni. Sõpradega, kes meid sellel lõunasöögil ümbritsevad, on võimalik ainult võita. Nii et ma tänan kõiki tuttavaid nägusid rahvusvahelisel areenil selle eest, et te tulite. Ma tean, et peame kõvasti vaeva nägema ja jätkama pingutamist, kuni Ukrainasse saabub rahu.

Kolme aasta jooksul, mil olen olnud president, olen igal nädalal saanud memo Ukraina kohta. Iga kord algab see konflikti käigus haavata saanud või hukkunud inimeste arvuga. Kuidas seda nimetada? Mida me ka ei arvaks relvarahust, milles on või ei ole kokku lepitud, need arvud muudkui kasvavad. Need arvud kasvavad ka ajal, kui meie siin lõunat sööme. Ukraina ei ole külmutatud konfliktis – tegemist on unustatud konfliktiga, sest paljud inimesed tahaksid seda unustada. Aga ma võin teile kinnitada, et see ei ole külmutatud konflikt. See on väga kuum ja aktiivne konflikt.

Käies 2018. aastal konfliktijoonel, tuli minu visiidikava muuta, sest küla, mida ma esialgu vaatama pidin minema, jäi just eelmisel õhtul tõsise suurtükitule alla. Nii et vähemalt kord kolme aasta jooksul on mul olnud praktilisem kogemus kui iganädalane arvude nägemine. Aga ma jätkan seda iganädalast lugemist, vajaduse korral ka valjusti ette lugemist.

Teisalt olen optimistlik selle suhtes, mis praegu Ukrainas toimub. Me kohtusime aasta tagasi, et arutada Ukraina ees seisvaid valikuid ja siis me tegelikult ei teadnud, millise valiku Ukraina rahvas teeb. Status quo, radikaalne muutus, muutus selles suunas, mida nad juba tundsid – võimalik. Ja Ukraina rahvas tegigi julge valiku – president Zelenskõi sai teises voorus 73 protsenti häältest. See on tohutu mandaat. See on mandaat, mis võimaldab poliitilisel juhil tõelisi muutusi läbi viia. Kuna mu armas sõber Volodõmõr (Zelenskõi) ise veel siin ei viibi, võin teile kinnitada – kuigi suurem osa teist arvatavasti juba teab seda –, et kui ta jätkab muutuste suunas liikumist ja reformide tegemist, siis see number väheneb. Toetusprotsent ei jää püsima. Tema ees seisev ülesanne on liiga raske ja me kõik teame seda. Samas teame ka seda, et ta on valmis seda riski võtma, sest just selle pärast ta ju valiti. Ta pole üks neid poliitilisi juhte, kes rahulduvad lihtsalt ametikohaga. Ta ärkab igal hommikul ja mõtleb, mida teha. Kuidas saaks ta seda toetust ära kasutada? Ja ma näen, et ta teeb kõvasti tööd.

Ometi ei saa me öelda, et Ukraina rahvas usaldab oma õigussüsteemi rohkem. Usaldus on väga tagasihoidlik, ühekohaline arv. Aga me näeme, et ta teeb selle muutmise nimel kõvasti tööd. Olemas on korruptsioonivastase võitluse seadus, maaseadus on läbinud edukalt esimese lugemise. Mulle isiklikult meeldib väga see, et Ukraina rahvast on paremini kaasatud oma riigi asjade üle otsustamisse. Üks selline näide on regioonide detsentraliseerimine. Samuti tahan ma ära mainida kavandatava maareformi, sest selles riigis, mis lahkus Nõukogude Liidust samal ajal kui mu omagi riik, ootab maareform juba ammu tegemist. Kui maad pole võimalik varana omada, siis pole ka võimalik võtta laenu. Kui ei saa võtta laenu, siis pole võimalik arendada majandust. Nii et selle reformi läbiviimine on äärmiselt tähtis.

Kui ma esimest korda president Zelenskõiga kohtusin, siis küsisin temalt ühe reformi kohta, mis möödunud aastal ära tehti. Kas Eesti, kes on nende reformidega tõsiselt tegelnud, peaks jätkama oma kogemuste jagamist, või visatakse koos pesuveega välja ka laps? Ta ütles selgelt välja, et riigi digitaliseerimine sujub hästi ja see protsess jätkub. Ja tõesti jätkubki. Me räägime raskustes olevast riigist. Saksamaa näeb praegu kõvasti vaeva digivaldkonnas selle saavutamisega, millega Ukraina hakkama sai. Ukrainal on Trembita. See on platvorm, mis paari aasta pärast on kõigi Ukraina avalike teenuste digitaalne alus. Mõelge sellele – Ukraina on sõjas olev riik. Riik, mis ei paikne inimeste sissetulekute tabelis eriti kõrgel kohal. Aga see on riik, mis on valmis pakkuma digitaalseid teenuseid kümnetele miljonitele inimestele. Minu jaoks kõlab see kui paljulubav tulevik Ukraina majandusele.

Nagu ma juba mainisin Jalta Euroopa Strateegiafoorumil Kiievis (2019. aasta septembris), siis ei näe ma Euroopas ühtegi teist piirkonda, mis suudaks välisinvesteeringute nimel konkureerida paremini kui Ukraina. Aga ühel tingimusel – peab olema õigusriik. Ja teisel tingimusel – peab olema õigusriik. Ja kolmandal tingimusel – peab olema õigusriik. Kui Ukraina suudab selle saavutada, siis olen ma üpris kindel, et sellesse riiki jõuab palju välisinvesteeringuid. Sest Euroopas on raha, mis otsib kohta investeerimiseks ja kasumi teenimiseks. Ukraina on olemas, valmis kasvama, võimalusterohke, puudu on ainult see üks asi – õigusriik. Ja teate, Ukraina jõukad inimesed, ka teie vara on siis palju rohkem väärt, kui Ukrainast saab õigusriik. Kui vara paikneb sellises riigis, siis on see vara palju likviidsem ja selle väärtus kasvab. Ma olen kindel, et absoluutselt kõigi Ukraina inimeste – ettevõtjate, tavaliste inimeste, avaliku sektori – huvides on ehitada Ukraina uuesti üles, ning ma usun, et te toetate ja aitate selles oma presidenti.

Ukraina majandus kasvas möödunud aastal 3,4 protsenti, selleks aastaks ennustatakse 4‑protsendilist kasvu. See on erakordne, kui tohib seda veidi siin viibivatele ettevõtjatele reklaamida. Aga on veel midagi, mida pole võimalik üleliia rõhutada. See on Ukraina inimeste ja ettevõtete käsutuses olev suurepärane tööriist. Selleks on assotsiatsioonileping ning põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping (AA/DCFTA) Euroopa Liiduga. Ainult eurooplased suudavad välja öelda „põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping”, aga tegelikult muudab just see Ukraina majanduslikult tõeliseks Euroopa osaks. Kui üks riik saavutab juurdepääsu Euroopa turule, siis on see riik võsast välja tulnud, seda võin ma kinnitada. Ka Eestit aidati niimoodi ja olen kindel, et nii läheb Ukrainaga.

Palju tööd on veel teha, aga plaanid on head. Kuidas on lood nende elluviimisega? Ma tean, et maailmas pole presidenti, kes oleks selles osas kärsitum kui president Zelenskõi. Ta teeb kõvasti tööd reformide elluviimise nimel. Ja kui ta ei suuda neid ära teha, siis me ei tea, mis edasi saab. Aga ma loodan tema peale, nii et Ukraina siseriiklike arengute suhtes olen ma optimist. Ent ma pean pöörduma tagasi teema juurde, mis teeb mulle palju rohkem muret. See on välisilm.

Venemaa jätkab selgelt Donbassi piirkonnas mässuliste toetamist. Hukkunuid on seal sel aastal juba kakskümmend. Ja mida teeb Venemaa? Tegelikult paistab Venemaa olevat huvitatud Ukraina-küsimuses enda nurgast välja aitamisest. Mind teeb murelikuks Euroopa innukus aidata Venemaad viisil, mis võib toimuda Ukraina arvelt.

Sellest võrrandist olen ma korduvalt rääkinud. Käib mäng, kus Venemaa liigutab end kaks protsenti ja kuna me nii väga tahame suhteid normaliseerida, siis ütleme, et see oli tegelikult kakskümmend protsenti. Midagi siiski tehakse. Ja see ei ole väike asi. Vahetatakse vange ja õnnitletakse neid vabanemise puhul, aga see on tilluke samm. Sõda jätkub. Krimm on endiselt okupeeritud. Kolm laeva anti tagasi ja see oli hea. See oli hea ja positiivne asi. Aga see oli Venemaa poolt Kertši väinas tekitatud probleem. Miks oleme nii rõõmsad ja nii innukalt valmis tunnistama, et see oli tähtis samm? Ei, see oli väike samm. See oli just nimelt üks neist nn kahe protsendi sammudest, mida ainult meie oma innukuses oleme mõnikord valmis pidama kahekümne protsendi sammuks. See polnud suur samm.

Mis siis oleks suur samm? President Zelenskõi astus omapoolse suure sammu. Selleks oli Ukraina regioonide detsentraliseerimise lubadus. Mitte ainult Donbassi, vaid kõigi Ukraina regioonide. See oli hiiglaslik samm. Samm, mida ei ole poliitiliselt lihtne teha. Ja ometi tegi ta seda. Mida peaksime nõudma teiselt poolelt, et see oleks sama suur samm? Minu arusaamist mööda ei midagi vähemat kui täielikku tagasitõmbumist Donbassist ja vaatlusmissiooni. Kus? Ukraina ja Venemaa piiril. Ma kordan: piiril, mitte konfliktijoonel. Alles siis on võimalik viia läbi demokraatlikud valimised (Donbassis).

Ma ei arva, et peaksime kuidagi püüdma leida kompromissi seal, kus president Zelenskõi on detsentraliseerimise otsusega teinud enamat, kui ta juba tegi. Ma arvan, et peame kindlalt Ukrainat toetama. Põhjus selleks on väga lihtne – pärast Gruusia sündmusi ei olnud meie toetus kindel. Siis tulid Krimmi sündmused ja laviin jõudis Ukrainasse. Meie kindlat toetust ei vaja ainult Ukraina. Meie kindlat toetust vajab Euroopa. Sõdadeta Euroopa. Sest kui lubame üleastumist neist punastest joonest, kui naaseme tavapärase suhtluse juurde, siis jääb küsimus: mis järgmiseks? Võrrand on selline: pärast Gruusiat – võib-olla kuus kuud, pärast Ukrainat – võib-olla kuus aastat, pärast järgmist konflikti – nii kaua kui välja kannatame. Lääneriigid, õigusriigi pooldajad ja liberaaldemokraadid on tulevikus jälle innukad. Ja me kordame ka edaspidi oma innukuse tõttu seda mustrit. Seega peame olema strateegiliselt kannatlikud. Ma olen seda öelnud nii palju kordi ja ma ei väsi seda kordamast. See on parim viis Ukrainat ka tulevikus aidata.