- Reset + Print

Kõrgemate riigikaitsekursuste I riigikaitsekonverentsil

Kõrgemate riigikaitsekursuste konverentsil.
Higher National Defense Courses Conference.
© Mattias Tammet/presidendi kantselei

02.10.2019

Kallid kursuslased!

Tahan kohe ära öelda, et minu arust võime olla uhked selle üle, kui hästi on Eesti korraldanud oma riigikaitse ja julgeoleku. Oma suuruse ja võimekuse näitlikustamiseks on meil aegajalt kombeks öelda, et riigikaitses kulutavad Ameerika Ühendriigid kuue tunniga selle, mille meie kulutame ühe aastaga. Ent seda, mida saame ise teha, eriti riigikaitse sõjalise ning julgeolekupoliitika traditsioonilise välis- ja kaitsepoliitika vallas, oleme me teinud väga hästi. Meil on ühiskonnana julgeolekusse ja riigikaitsesse üsna eluterve ja asjalik suhtumine, mis ongi võimaldanud meil teha häid, praktilisi ja võimetekohaseid otsuseid.

Mõned näited. Saime pärast iseseisvuse taastamist üsna ruttu aru, et esmase iseseisva kaitsevõime kõrval on julgeoleku ja püsimajäämise parimaks tagatiseks liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, samuti tihedad kahepoolsed suhted samu väärtusi jagavate strateegiliste liitlastega. See oli kindral Einseln, kes tegi meile selgeks, et üks riik ei ole tänapäeval lahinguväljal sõdur, vaid koostöö on see, mis viib meid turvalisse tulevikku. Koos teiste Balti riikidega olime veidi rohkem huvitavad, et meiega koostööd teha ja missioonidele kaasata. Läks ju vaid mõni aasta iseseisvuse taastamisest, kui hakkasime juba rahvusvahelisel põllul kaasa lööma ja kündma rahuvalvamise vagu. Läksime sinna, kuhu meid toona taheti ja esialgu võeti, et hiljem pääseda ka sinna, kuhu meid veel ei olnud tahetud ega kutsutud.

Julgeoleku tagamiseks ei ole tänapäeval endiselt midagi kindlamat Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5, selle poolt pakutavast heidutusest ja kollektiivkaitsest. Need on ka alliansi poolt ühiselt tagatavad sõjalised võimed, mida suure ja ettearvamatu idanaabri kõrval asuv Eesti-sugune väikeriik ei suudaks kunagi ise välja arendada. Saime sellest ruttu aru ja suutsime leida ühiskondliku konsensuse eesmärgi saavutamiseks.

Ka pärast NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse saavutamist ei lasknud me ennast lõdvaks, vaid oleme ka nende organisatsioonide liikmena olnud alati vastutustundlikud ja pealehakkajad liitlased. Aktiivne, ilma piiranguteta osalemine keerulistel ja rasketel välismissioonidel oli ja on selle ilmekaks näiteks.

Me ei jätnud unarusse ka NATO alusleppe vähemtuntumat kolmandat artiklit, mis kõneleb iseseisvast kaitsevõimest. Kui oled kaitsekulude tasemeks saavutanud 2% sisemajanduse kogutoodangust, ja saavutanud selle veel enne Krimmi sündmusi, siis oled oluliselt kõvem tegija kui see, kes on selle saavutanud pärast Krimmi.

Või see, kes on selle saavutanud pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide president on järjekindlalt NATO liitlaste peale selles küsimuses häält tõstnud. Eesti on selline riik.

Arvan isiklikult, et täiesti sõltumata sellest, kes on Ameerika Ühendriikide president – ja ma tean, et ka teised on palunud viisakalt seda 2% taset täita – on ikkagi Ameerika Ühendriikide strateegilised riskid täna pigem seotud Kagu-Aasia ja Hiinaga. Ning seetõttu oleks Euroopa varem või hiljem – parem varem kui hiljem – pidanud niikuinii hakkama iseendaga rohkem hakkama saama. Seetõttu oleks liikumine suurema, iseseisvama, Euroopa-keskse kaitsevõimekuse poole tulnud nii või teisiti. See, et ta praegu tuleb nii, nagu ta tuleb, teatud vastandumisega, pole tore ega meeldiv, aga protsess iseenesest lähtub hoopis sügavamast ajaloolisest ja majanduspoliitilisest loogikast, mitte sellest, kes on parasjagu Ameerika Ühendriikide president.

Kaitseväe arendamisel ja mehitamisel oleme suutnud vältida nii seda, et ehitaksime pabertiigreid või vastupidi – pisikest kurja putukat. Ehk me pole langenud äärmustesse ega ka ebamõistlike lahendusteni. Nii mõnigi meie naaber on oma kaitsevõime arendamisel ekselnud ühes ja teises suunas, kord ajateenistuse kaotanud ja siis selle jälle taastanud. Meie ei läinud seda rada, et luua täiskutseline, aga seetõttu nišiarmee. Meie ajateenistus ise on kaasaegne ja suunatud esmajoones väljaõppele. Väljaõppe tase, nagu ilmneb iga-aastastel rahvusvahelistel õppustel, ei jää kuidagi alla liitlasriikide profisõduritele.


Ja samamoodi ei püüa me isegi mitte paberil vastata kõikidele operatiivvajadustele, sest me ei suudaks neid reaalsete ressurssidega katta. Jah, peame täna tunnistama, et Eesti on tugev maal, nõrk merel ja pole õhus oluliselt nähtav. Suudame pakkuda ainult host nation support'i õhus toimetajatele, aga selle aus väljaütlemine ja selge kirjeldamine on minu arust omaette väärtusena oluline. Sest sellega ütleme oma liitlastele täpselt, millised meie võimelüngad on. Ja meie puhul pole seejärel küsimus selles, et peaksime selle lünga ise ära täitma – kõik saavad aru, et meie majanduse väiksuse juures ei suuda me kunagi ise kõiki lünki täita. See on lihtsalt ajalooliselt nii, et NATO idapiiril asuvad majandused on juhtumisi ka ühed Euroopa kõige pisemad.

On kahtlemata õige, et oleme säilitanud ja arendanud ajateenistuse ja kaitseliidu kaudu mehitatavat reservarmeed. See tähendab reaalselt mehitatud, reaalselt relvastatud, reaalselt varustatud ja reaalsete varudega tagatud üksused, mida on võimalik kiiresti mobiliseerida ja lahingusse saata vaid loetud tundidega. Sest rohkemaks ei pruugi meil tänases julgeolekukeskkonnas aega olla. Üsna veenev on meie liitlastele argument, et Vene Föderatsioonil on täna meie piiride taga alaliselt sama suur väekontingent, kui 2009. aastal oli vaid lühiajaliselt õppuse Zapad 2009 ajal. See näitab, kui lühikene võib täna olla meie võimalik reageerimisaeg.

Kuidas me selle saavutanud oleme? Minu arvates on oluline sellel küsimusel korraks peatuda. Teame, et ühiskondlik konsensus ei kujune iseenesest. Näiteks pole meil olnud ühiskondlikku konsensust, et sotsiaalne riik on tingimata väga oluline. Liigume sinna aeglasemalt, palju aeglasemalt, kui jõudsime selle ühiskondliku konsensuseni, et enda kaitsmine on väga oluline. Tegelikult pole see alati nii olnud. 1990. aastatel oli küll ja veel hääli, mis ütlesid, et Eestile ei ole kaitseväge, kaitsekulusid ega NATO-t vaja, piisab piirivalvest ning neutraliteedist. Kui 20 aastat tagasi hakati tegema avaliku arvamuse uuringuid, siis oli toetus enamikele meie julgeoleku põhilistele valikutele toona suhteliselt madal, vaid umbes 40–50% kandis. Täna on need numbrid stabiilselt 70% ja 80% vahel. Ajateenistuse vajalikkuse üle käis äge ühiskondlik ja ametkondlik debatt veel alles 15 aastat tagasi. Võime muidugi öelda, et selle töö on meie eest ära teinud idanaaber, aga väidan, et ei ole, sest ka suhtumises meie idanaabrisse leidub erinevaid lähenemisi.


Arvan, et põhjus peitub selles, et Eesti riigikaitse on kogu aeg olnud tihedalt kogu ühiskonnaga seotud. Ajateenistus ise tõstab inimeste valmisolekut ennast kaitsta, kui nad näevad, et meeste ja naiste oskusi ning võimeid pidevalt arendatakse. Meil on laiapõhjaline Kaitseliit – samamoodi äärmiselt oluline rahvusliku enesekindluse tagamisel – ja meil on aktiivne reservohvitseride liikumine. Ning kahtlemata on oluline roll olnud ka Kõrgematel Riigikaitsekursustel, kust 20 aastaga on läbi käinud enam kui 2000 inimest. Seda võib võrrelda näiteks praeguse kliimadebatiga, kus minu arvates on suur hulk inimesi, kes ringutavad käsi ülesande lõpmatu suuruse ees ja teevad seda põhjuse, et nad ei tea, millised on võimalused.

Riigikaitses ei ole seevastu niimoodi olnud, et oleme vaadanud õudusega oma suurt idanaabrit ja mõelnud, et enda kaitsmine tema eest on  ületamatu ülesanne. Saame ennast kaitsta ja oleme seda laial pinnal oma inimestele kommunikeerinud läbi ajateenistuse, reservohvitseride, läbi Kõrgemate Riigikaitsekursuste ja Kaitseliidu. Sellepärast olemegi nii enesekindlad ja see on tegelikult üks olulisemaid elemente meie kaitstuses – oleme pagana enesekindlad.

Jah, Kõrgemad Riigikaitsekursused olid alguses koopia soomlaste samalaadsest ettevõtmisest, aga tahan siiski neid tänada, kes on Eestis selle süsteemi välja arendanud ja sellega töötanud – Madis Mikkot, Margus Kolgat, aga ka tänaseks meie hulgast juba lahkunud Rein Helmet ja Toivo Lipstoki. Aitäh kõikidele, kes on seda teinud!

 

Aga see, et võime seniste arengutega olla üsna rahul olla, ei tähenda, et meil ei oleks üldse riigikaitse ja julgeolekuga seotud muresid. Lisaks sellele, et ameeriklaste strateegiline huvi kaldub Aasiasse ning et idanaaber on agressiivne. Tegelikult on veel terve rida suundumusi maailmas ja poliitilisi arenguid meie liitlaste juures, mida me ei saa ise mõjutada ja kontrollida, kuid kus saame ise siiski nii-öelda roolis olles asju paremuse poole juhtida.

Viimasel ajal on kerkinud mõned tõsised ja üsna põhjendatud küsimused. Näiteks: me kinnitame, et meil on 30 aastat olnud stabiilne välis- ja julgeolekupoliitika, mille kurss pole muutunud ega muutu. Kinnitame, et oma tegudes pole me seda kurssi muutnud ja nii see ka on, kui vaadata olukorda praegu, 2019. aasta oktoobri alguses. Ent ajalehtede pealkirju ei tehta tihtipeale mitte valitsuste otsuste ja Riigikogu komisjonide arutelude alusel, vaid pealkirjad sünnivad retoorikast, pealkirju tehakse sõnadest. Ja siinkohal kerkib küsimus, kas meil on selles vallas nii palju eksimisruumi kui vanadel, suurtel ja jõukatel Lääne-Euroopa riikidel? On oluline erinevus nii strateegilises kui majanduslikus sügavuses näiteks Suurbritannia ja Eesti vahel. Suurbritannia võib endale riigina lubada üsna suuri muudatusi senises kursis, mis küll raputavad ning tõenäoliselt ka vaesestavad mingil määral, aga põhiolemuselt jääb riik alles. Küsimus on, kas Eesti ikka saab endale midagigi sarnast lubada? Kui mõtleme Vabadussõja või 1939. aasta õppetundidele, siis liitlaste olemasolu – või nende puudumine – on meile alati elu ja surma küsimus.

Meil jätkub mõttekohti küll ja veel, sest eksime, kui arvame, et Läänest on kadunud hääled, mis ütlesid, et Eestit poleks kunagi pidanud NATO-sse vastu võtma. Neid hääli on kahjuks veel palju ning need kostavad ka minu kõrvu. Ma kuulen ikka aeg-ajalt, et äkki venelasi siiski ärritas Balti riikide NATO-sse võtmine ning äkki pole need baltlased tänaseni veel maha rahunenud jne. Meie vastu kasutatakse ära iga asi ja põhjus, mille ise oleme andnud. Ka siis, kui on parajasti artikkel 4 või artikkel 5 olukord. Näiteks: kui asume järjekindlalt seisukohale, et meie senised liitlased ja partnerid on teinud palju asju valesti ning oleme täna Euroopa jaoks olulistes küsimustes pidevas konfrontatsioonis, siis kas me mitte ei murenda vaikselt seda ühist hingamist ja mõtlemist? Ning üritame samal ajal veel rääkida Tartu rahu piiridest, ehk teisisõnu Teise maailmasõja-järgsetest piiridest, siis see pole täna Euroopas üldsegi mitte comme il faut. Keegi ei räägi enam Sudeedimaast ega Karjalast, sest kõik saavad aru, et nende teemade puutumine on ülemäära tundlik. Meie äkitselt räägime. Kas saame sellises olukorras olla kindlad, et Brüsselis ei kasutata meie sellist tegevust meie vastu ära? Mina pole kindel, et see nii ei ole. Peame Eesti‑suguse riigina pidevalt mõõtma oma strateegilist ja majanduslikku sügavust, et saada aru, mida selline käitumine võib meile kaasa tuua.

Euroopa on täna üha rohkem sunnitud ennast ise kaitsma ning Euroopa mõtleb ja toimib läbi Euroopa Liidu ja nii on Euroopa Liidu roll ka kaitsetegevuses kasvav. Meile oleks selgem, kui kogu kaitsealane tegevus rakenduks ja toimiks läbi NATO. Täna on Euroopa Liidus tendentsid, et ühest küljest tahaks liit olla kaitsevallas tegija ning teisalt on Euroopa Liidul omadusi, mida NATO-l pole. Seejuures on need kaks tendentsi võimalik kokku panna ka nii, et see meile sobiks. Kolm aastat tagasi oli Eesti retoorika selline, et mida vähem Euroopa Liit kaitsevallas teeb, seda parem, sest muidu tekib segadus Euroopa Liidu ja NATO vahel. Kui asi puudutab konkreetselt võimearendusi, on see positsioon endiselt õige.

Küll aga on Euroopa Liit vahepeal näidanud, et ta on võimeline reaalselt Euroopa kaitsevõimesse panustama. Mõtleme kasvõi Eesti enda poolt algatatud sõjalise mobiilsuse protsessi, siis 6 miljardit eurot selleks, et sõjatehnika saaks Euroopas ringi pole üldse ebaoluline. Jah, Euroopa Liidu praegune, Lissaboni alusleppe 41. artikkel sätestab, et liidu ühist eelarvet ei tohi kasutada sõjaliste võimete loomiseks, kuid lõppude lõpuks on ka Euroopa stabiilsusmehhanism sündinud sellest, et Euroopa Liidu aluslepe justkui keelab selle väljaspool lepinguruumi.

Seetõttu on põhimõtteliselt võimalik ette kujutada, et kui sõjalise mobiilsuse projekt läheb hästi, siis võiks Euroopa Liidu leivanumber – ressursside ümberjagamine – olla ka edaspidi üheks võimaluseks, kuidas liit saab Euroopa kaitsevõime arendamisse panustada. Meie liitlased teiselpool Atlandit kardavad seda tihtipeale, kuna nende ettekujutuses on nii, et kui Euroopa Liit kuskile rahaliselt panustab, siis peavad raha kasutajad tingimata kasutama Prantsuse, Saksa või Itaalia sõjatehnikat. Tegelikult on Euroopa Liidul selline tore protsess nagu ümbrikute moodustamine teatud eesmärkide täitmiseks. Sel hetkel, kui raha läheb ümbrikku, kaotab ta tegelikult rahvuse. See polegi kellegi raha, see on Euroopa Liidu raha. Sellisel moel võiks Euroopa Liit minu arvates ka kaitsevallas tulevikus tegutseda. Meie huvi on tagada, et selles ühise tegemise õhinas visatakse sinna korvi ka mõned pallid, mis meile sobivad. Ja meile kahtlemata sobib see, kui Euroopa Liidus peaks ka kaitsevallas tekkima ressursside ümberjagamise mehhanism. See võiks sobida ka neile, kes kurdavad, et nad ei saa kulutada üle 1% SKT-st, sest naabrid on sõbralikud ja pole vajadust armeed arendada. Iseenesest oleks see EL-i poolt majanduslikult äärmiselt efektiivne ja ratsionaalne käik. Kui seda mõtet laual hoida, siis võib selle arukus hakata paljudele kätte paistma.


Meil on siseriiklikult veel üks valdkond, millest peaksime tõsiselt rääkima, millega me rahul olla ei saa ja kus näen kõigil suurt rolli. See on valdkond, millest olen oma 23. juuni kõnedes alati rääkinud. Ja millest  ma ei pea tegelikult iga suvi uut kõnet kirjutama – võib muuta ainult retoorilisi trillerdusi, aga mõte jääb ikka sama. Nimelt – laiapindses riigikaitses on meil veel kõvasti minna. Olgu selleks tervishoiusüsteemi kriisivalmidus ja meditsiinivarud või sisejulgeolekuvaldkonna valmisolek suuremateks kriisideks, evakuatsioonivõimekus, toiduvarud või ühiskonna hakkamasaamine ulatusliku elektrikatkestuse korral, mis kestab kauem kui paar päeva.

Iseenesest on laias riigikaitses toimunud kümne aastaga palju positiivseid arenguid. Meil on kehtestatud ja juurdumas ülesannete jäävuse põhimõte ehk arusaam, et iga riigiasutus peab ka kriisi ja sõja korral oma rahuaegseid funktsioone ja teenuseid jätkama, mitte kõiges Kaitseväe ja Kaitseliidu poole vaatama. Riigikantselei on asunud juhtima laiapindse riigikaitse korraldamist ja koordineerimist, valmis on tehtud arengukavad, asutuste operatiivplaanid, kirja pandud kontseptsioonid.

Mida rohkem paberitööd oleme teinud, seda selgemaks on saanud, et kõik see tasuta kätte ei tule ja tegemist pole enam asjadega, mida saaks ressursse panustamata ära teha. Ressurssidega on niimoodi, et iga kord selgub järgmise aasta riigieelarve valmimisel, et sel aastal ikkagi raha selleks ei jagu. Mis on ühest küljest arusaadav, sest vaba raha pole kunagi piisavalt. Teisalt on see kummaline olukorras, kus panustame pidevalt 5% riigieelarvest sellise Kaitseväe arenguks, mis peab olema valmis sõtta minema mitte tulevikus, vaid vajadusel täna õhtul. Kas on loogiline eeldada, et kui Kaitsevägi peab valmis olema täna, siis ülejäänud riigi ja ühiskonna jaoks jõuab seesama kriis kohale millalgi kauges tulevikus, mõnel tulevasel riigieelarve strateegia perioodil? Kui midagi peaks juhtuma, siis täna on seis selline, et Kaitsevägi võitleb ja ülejäänud alles valmistuvad kriisiks, mis peaks meid tabama aastate pärast. Siin on vastuolu, mida oleks loogiline lahendada.

Pole midagi teha – ühiskonna kui terviku vastupanuvõime sõltub alati sellest, kus need pudelikaelad on. Võimalik, et täna pole pudelikaelaks üldse Kaitseväe arendamine, vaid hoopis laiapindne kaitsevõime. Mis ei tähenda, et peaksime oma Kaitseväele tehtavates kuludes järeleandmisi tegema, kindlasti mitte. Aga peaksime vaatama, mida saab teha laiapindsega. On kõlanud hääli, et tuleks ka sellesse valdkonda panna mingi kindel protsent nagu see on kaitseväe puhul olnud.

Mulle see kindel protsent tegelikult ei meeldi. Laiapindset riigikaitset peaks teostama programmipõhiselt, ja see „programm“ meil juba on, ehk teame, mida oleks vaja arendada. Kui võime arendaja suudab ette anda vajaliku eelarve – näiteks maksab meditsiinivarude tagamine vat nii palju – siis tuleks see raha pigem varem kui hiljem ikkagi eraldada. Me ei räägi siin sadadest miljonitest, vaid pigem kümnetest miljonitest eurodest. Mida pole palju selleks, et suurema kriisi korral ei variseks ühiskond kokku ja lõpetaks toimimise. Sest selline kokkuvarisemine võib ka sõjalise tegevuse mõttekuse kaheldavaks muuta.

Selleks vajab laiapindne riigikaitse laia arusaama, toetust ja konsensust, mida olete suutnud ühiskonnas tekitada julgeoleku klassikaliste valdkondade jaoks. Kutsun üles ka kõrgematel riigikaitsekursustel osalejaid ja lõpetajaid selle vajaduse kallal purema, et kogu ühiskond oleks valmis ennast kaitsma. Niimoodi tõuseb meie enesekindlus ühiskonnana veelgi ning enesekindlat rahvast on palju keerulisem rünnata kui rahvast, kes pidevalt justkui ootaks, et kindlasti meiega midagi juhtub. Enesekindlus sünnib ainult tegemisest, harjutamisest ja reaalsest sisulisest valmisolekust. Iga kriis vajab oma kangelasi, aga alati on hea, kui kriisis on palju neid inimesi, kes tulevad tööle eestlaslikult rahulikult, eriliste emotsioonideta ja teevad seda, mille peale nad on varem palju mõelnud, mida nad on varem palju harjutanud ja teevad seda sõltumata sellest, kas väljas paistab päike või sajab rahet, kas on kerge hetk või kriis. Me ei tohi rahulduda sellega, mis meil juba on, et „minu tükk“ justkui toimib hästi.

Julgeolekus on meil kogu aeg pikk tee minna ja ega senise konsensuse hoidmine pole sugugi lihtne ja iseeneslik. On selge, et peame hoidma oma senist välis- ja julgeolekupoliitikat kindlal joonel, sest see on toonud meile edu. Hea näide on NATO lahingugrupp Tapal, ehk teisisõnu Suurbritannia ja Prantsusmaa väed meie territooriumil. Selleks, et nad siin püsiksid, tuleb kogu aeg teha ise vajalikke samme. Oleme läinud prantslastega otse kahepoolsele missioonile Barkhane, mis kindlasti lisab meile olulisi julgeolekuelemente.

Seejuures on eFP puhul hea näha, et asi, mida alguses tajuti PR-üritusena – sest suures pildis selle sõjaline võimekus polnud suur ning põhiliseks sõnumiks oli eelkõige 19 NATO riigi siia piirkonda sidumine – on nüüd tekitanud olukorra, kus liitlased on väga praktiliselt pidanud hakkama mõtlema selle peale, kuidas Balti riike kriisi korral kaitsta. Näiteks nägime sel kevadel, et britid, olles nüüd siin olulise kontingendiga, on hakanud siin Euroopa kirdenurga kaitsmisest hoopis teistmoodi mõtlema. Tänavusele Kevadtormile eelnes brittide staabiõppus, kus mängiti reaalselt läbi stsenaarium, kus sõda veel ei käinud, kuid britid paiskasid juba piirkonda lisavägesid eFP tugevdamiseks ja heidutuseks. Kogu NATO mõtlemine on tänu eFP-le kõvasti arenenud. Varem oli Baltimaade kaitse artikkel 5 tingimustes teoreetiline, keegi ei teadnud, kuidas see hakkab täpselt kulgema. Täna teame, et see oleks kulgenud nii, et 10 Prantsuse tanki upub sohu ära enne, kui keegi üldse millestki aru saab. Lihtsalt keegi ei teadnud, kuidas siin Euroopa nurgas toimetada jne.

Kokkuvõttes on elus ikka nii – hakka minema õiges suunas, siis selguvad töö käigus ka paljud praktilised detailid. Soovin seda kõike teile ka edaspidiseks!