- Reset + Print

XV Rahvusvahelisel Merenduskonverentsil

27.09.2019

Head laevaomanikud, akadeemikud, merenduse asjatundjad, kõik meresõbrad!

Aastasadu, isegi aastatuhandeid, on mereäärne geograafiline asend ja meresõiduoskus olnud riikidele ja rahvastele oluline arengueelis. Erinevatel ajajärkudel on seda tõestanud kreeklased, foiniiklased, viikingid, portugaallased, aga ka Madalmaade ja inglise meresõitjad. Küllap võib siia lisada ka Eesti ja meie meresõidu ajaloo, mis ulatub samuti päris kaugete aegade taha.

„Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke,“ kirjutab Lennart Meri oma Hõbevalges. „Kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem,“ lisab ta.

See loodusjõud kujutas endast algselt takistust inimeste liikumisteel, tähistades justkui ühe maailma lõppu. Kuid nii pea, kui uudishimu ja mingi  seletamatu tung said hirmust võitu oli meri veel suurema maailma alguseks ning loomulikuks ühendusteeks.

Sellist võimalust nägi juba Antiikaja suurim maadeuurija Pytheas, kes 2300 aastat tagasi võttis ette tolle aja kohta julge merereisi Põhja-Euroopasse ja leidis siit meie vetest oma Ultima Thule. Suured maadeavastused saidki teoks tänu julgetele meresõitjatele, kelle hulka võib arvata ka eestlasi. Eestis on dirhameid leitud ju ikka veeteede äärest, mitte sisemaalt.

Meri on olnud ka pääsetee vabadusse ning oskus merest toitu hankida on tulnud kasuks siis, kui maa on olnud laastatud ja rüüstatud. Mererahvana on meilgi kujunenud oma merekultuur ja mereharidus ning mere tähtsusest ja traditsioonidest räägib täna ka sellesama Merekonverentsi 15 aasta pikkune ajalugu.

Me teame, et meri pole lihtsalt üks tohutu veteväli. Tänaste ettekannete mitmekesisuski annab tunnistust merevaadete paljususest. Veel umbes pool sajandit tagasi tundus, et meri on ammendamatu ressursi allikas ja nii võib see igavesti jääda. Täna me enam nii ei arva. Nüüd oleme hakanud mõistma, kuhu me oma oma muretu tegevuse ja hoolimatusega oleme jõudnud... mõistame, et meri polegi pelgalt ühendustee või toiduallikas, vaid hoopis midagi palju kallimat, enamat ja meile inimkonnana tervikuna veel palju olulisemat.

Sellest enamast ehk veel ühest merevaatest ma täna mõne sõnaga räägiksingi. See on vaade merele kui elukeskonnale, kui unikaalsele ja terviklikule planeedi elu hoidvale ökosüsteemile. Läbi selle oleme me kõik siin Maal merega seotud, ka need kel otsene kokkupuude veeväljaga puudub.

Maailmameri katab planeedi pinnast ligikaudu 71%, kuid moodustab seejuures planeedi biosfäärist ehk elukeskkonnast enam kui 90%. Siit sai elu kord alguse ja meri on tänaseni elu toetava süsteemi vundament. Seda alates toidust, mida me sööme, kuni hapnikuni, mida me hingame.

Gloaabaalses kliimasüsteemis on ookean kesksel kohal ja nüüd kui kliimamuutused üha kiirenevas tempos toimuvad, saame me sellest üha paremini aru. Ja saame aru ka sellest, kuivõrd piiratud on olnud meie oskus ja võime ennustada seda, mis merega juhtuma hakkab.

Ta on omamoodi kliima regulaator ja samas meie suurim liitlane soojeneva kliimaga toime tulemiseks. Maailmameri neelab 1/3 inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissioonist ja enam kui 90% nende gaaside põhjustatud üleliigsest soojusest.

Kuid sellel abil on oma hind ja see puhver ei ole lõputu, sest üleliigne energia ei kao ookeanist, vaid akumuleeritakse seal. Merevee temperatuur tõuseb koos kliima soojenemisega ja tulenevalt soojuspaisumisest maailmamere tase tõuseb. Tänaseks on soojuspaisumise osakaal meretaseme tõusus ligikaudu 40% ja ülejäänu tuleb liustike ning mandrijääkilpide sulamisest. Meretaseme tõus on üha kiirenenud ja on nüüd viimase 2000 aasta kiireim (3,2 mm/aastas). Ookeanis akumuleerunud soojushulk on tohutu ja kliima soojenemine jätkub selle energia tõttu veel ka pikalt pärast seda, kui inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emiteerimine on lõpetatud. Või peaksin siiski ütlema, et lõppenud, sest kui me niimoodi edasi elame, siis me ei peagi seda lõpetama – küllap see lõppeb ise.

Ookeani süsihappegaasi sidumisel on oma negatiivne ja ehk veelgi tõsisem tagajärg. CO2 lahustub vees ja moodustab süsihappe, mille tagajärjel maailmameri hapestub enneolematu kiirusega. Teadustulemused on välja pakkunud, et sellist hapestumise kiirust ei ole olnud Maa ajaloos viimase 300 miljoni aasta jooksul.

Kaudne inimmõju on aga kõigest üks tahk probleemist. Me oleme oma liitlast halvasti kohelnud ka otseselt; tema ressursse hoolimatult kasutades ja merekeskkonda saastades.

Olen ise kõndinud mitmel korral Aafrika ja lõunamerede rannikul ja seda plastikut on juba oma silmaga näha. Igal aastal jõuab maailmamerre umbes 8 miljonit tonni plastjäätmeid. Suurem osa sellest ei pärine sugugi laevadelt, vaid maismaalt. Selle lagunemine meres võtab aega sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Kuigi see pilt, mida me silmadega näeme on kohutav, on see kõigest jäämäe tipp. Palju suuremad ohud on seotud praktiliselt nähtamatu komponendi ehk mikroplastiga. Seda on tänaseks leitud juba ookeanisügavusest ja kõige puutumatutest arktilistest meredest.

Muutused maailmameres põhjustavad paljude organismide ja elupaikade hävimist ja mõjutavad toiduahelat planktonist alates. Merest kui otsesest toiduallikast sõltub maailmas umbes miljard inimest. ÜRO aruande kohaselt on 2/3 mereökosüsteemidest juba kliimamuutustest ja plastist tingituna muutunud. Ohtu on sattunud ka ookeani kui kliima regulaatori oluline roll. Jätkuv soojenemine ja maailmamere seisundi halvenemine võib ookeani taluvusvõime ületada ja süsiniku sidujast saab selle emiteerija.

Samas on teadlased tunnistanud, kui vähe me meres toimuvast tegelikult teame. See on paljuski alles avastamata maailm. Meres võib olla arvatavalt ligikaudu miljon liiki, mis on veel teadusele tundmatud, aga me ei pruugigi neid tunda saama, sest nad surevad lihtsalt enne välja. ÜRO välja kuulutanud ookeaniteaduse kümnendi, mis kestab 2030. aastani. Olen veendunud, et pikaajalise mereteaduse tradistiooni kandjana on siin hinnatud ka Eesti teaduse ja teadlaste panus.

Alles viimasel ajal oleme hakanud maailmas mõistma ookeani olulist rolli kliimaprobleemide lahendamisel või võimendamisel ning toonud merega seotud probleemid kliimaläbirääkimiste lauale.

Ehkki Eesti on oma süsinikujäljega maailma nukrama pildi esindaja, aga kui asi puudutab võitlust plastiga, siis oleme me isegi teerajajad, sest aasta kevadel oli Eesti juhtida ÜRO neljas Keskkonnaassamblee. Mereriigina võtsime ette hetkel kõige teravama maailmamere globaalse keskkonnaprobleemi –plastireostuse. Kui senini oli pigem räägitud tagajärgedega tegelemisest, siis Eesti eestvedamisel tehti assambleel esimene tõsisem katse saavutada läimurre probleemi allika ehk plasti tootmise ja käitlemise osas. Me ei ole suutnud isegi plastitootmise mahte pidurdada ja 40% sellest 448 miljonist tonnist iga-aastaselt toodetavast plastist on kasutuses ainult ühe korra.

Eesti ambitsioon oli saavutada õiguslikult siduv ja tähtajaline kokkulepe ühekordsete plasttoodete kasutusest eemaldamiseks. Paraku tuli leppida mõnevõrra lahjema tulemusega, kuid see oli ikkagi globaalselt esimene kokkulepe, et me hakkame plasti vähendamisega tegelema.

Teine ÜRO algatus, kus Eesti samuti aktiivselt osaleb otsib võimalust täiendada ÜRO mereõiguse konventsiooni. Need täiendused puudutavad riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävaid avamere alasid, kus tänu tehnoloogia arengule on viimastel kümnenditel majandustegevus oluliselt intensiivistunud. See on kaasa toonud bioloogiliste ressursside ammendumise, elupaikade hävimise ja ökoloogilise seisundi olulise halvenemise.  Rakenduskokkulepe, mis võimaldaks avamerealade bioloogilist mitmekesisust kaitsta ja seal toimuvat reguleerida on nüüd hädavajalik. See avamere akvatooorium mida leping käsitleb katab 61% maailmamerest. Olukorras, kus ainult 1% maailmamerest on kaitse all, on teadlased seadnud eesmärgiks aastaks 2030 kaitse alla võtta vähemalt 30% meie ookeanidest. Läbirääkimised peaksid lõpusirgele jõudma 2020 ja see annab lootust, et oleme taas sammuvõrra lähemal ookeanide tervise taastamisel.

Peagi tähistab maailm Antarktise mandri avastamise 200. aastapäeva. See oluline verstapost maailma geograafilises ajaloos oli samuti ühe julge meresõidu tagajärg, mis meile kuidagi lähedasem tundub kui paljud teised kauged ekspeditsioonid.

Kui siinsamas Pythease kirjeldatud Thules üles kasvanud baltisaksa meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen Antarktise poole teele asus, oli maailmameri ja planeedi kliima sootuks erinev tänasest.

See on ka üks oluline põhjus, miks nüüd 200 aastat hiljem Eesti jälle Bellingshauseni teekonna taas ette võttis. Meil on rääkida lugu tänasest merest ja seda lugu ei saa rääkimata jätta. Me teame, et sedasorti merereisid ühendavad rahvaid ja leida inimesi, kes oskavad meile loodusest ja ökosüsteemidest huvitavalt jutustada. Ma usun, et sellest retkest saab oluline ookeani ja kliimateadust populariseeriv üritus. Ja põhisõnum, mida me tahame Bellingshauseni retkega ju edasi öelda on see, et me kõik vastutame ühtemoodi Maa ja tema ookeani hea käekäigu eest.

Soovin teile viljakaid arutelusid ja pean ütlema, et niipalju, kui sellel aastal räägiti ÜRO Peaassambleel kliimast ja keskkonnast, ei ole seal kindlasti kunagi varem räägitud. Tõsi, peasekretär oli pettunud, et kliima tegevuste kongressil meie sõna ei saanudki, sest meil ei olnud midagi konkreetselt lubada. Said sõna need, kellel oli lubada, aga peasekretäri ootused olid neilegi lubadustele olnud palju suuremad.

Eesti ja Euroopa noored peavad kliimaküsimusi väga olulisteks. Seegi on aja märk, et noored võtavad ise vastutust ja on rumal öelda, et nad peaksid olema koolis ja mitte tegelema dramaatiliste ettevõtmistega. Kui päris aus olla, siis kui nad seda ei teeks, siis ma ei ole tegelikult kindel, et meie – täiskasvanute – tähelepanu oleks täna niivõrd sellel, et leida need rohelised alternatiivid.