- Reset + Print

Tehisintellekti-teemalisel rahvusvahelisel konverentsil „North Star AI“

07.03.2019

Pean alustama kaugemalt ajaloost, et saaksite aru, milline on Eesti tänapäeval. Oli aasta 1987 ja üks seltskond Eesti koolilapsi pääses Tallinnas küberneetikainstituudis ligi tõeliselt heale arvutile. Tuleb meeles pidada, et tol ajal eksisteeris veel Nõukogude Liit. See arvuti töötas nagu üks suur protsessor, millele võimaldasid juurdepääsu eraldi ekraanid. Seal oma väikseid programmijuppe kirjutades jõudsime äratundmisele, et mõni meist suudab luua programme, mida see suur protsessor töötles kiiremini kui teiste kirjutatud programme. See pani meid juurdlema, kuidas saaks kunagi leida oma probleemidele lahendusi, mis toimiks kiiremini kui teiste inimeste lahendused, mis kasutavad sama protsessori sama ressurssi, et arvutil oleks meeldivam ja mugavam neid probleeme lahendada. Me pidasime maha suuri vaidlusi selle üle, kas arvutil on tunded ja kui kaua võiks aega võtta, kuni tal need ükskord tekivad.

See oli aastal 1987. Ühest meist sai hiljem Eesti e-hääletuse isa, teisest noorim Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik arvutiteaduste alal ja kolmas olin mina. Oli veel ka neljas inimene, aga kahjuks ma ei tea, mis temast on saanud.

Te viibite riigis, kus suurem osa poliitikutest teab, mis on automaatne, mis on autonoomne, mis on kitsas tehisintellekt ja mis on singulaarsus. Võin kinnitada, et üldiselt pole see riigipeade seas just tavaline, aga siin on.

Põhjus peitub selles, et meie Eestis mõistsime juba 20 aastat tagasi, et kui teeme seda, mida teevad teised arenenud riigid, siis ei jõua me mitte kunagi neile elatustaseme poolest järele. Meile öeldi, et kui me teeme lihtsalt seda, mida teised on ees teinud, siis saame niisama heaks, kui on nemad. Me ütlesime: „Pidage!”. Me oleksime sel juhul olnud aeglased sabassörkijad. Ja isegi kui oleksime olnud kiired sabassörkijad, poleks me ikka neid kätte saanud. Me otsustasime, et peame tegutsema teisiti.

Sellest ajast peale on Eesti olnud mässumeelne riik. Meie rahareform viidi läbi IMF-i presidendi Michel Camdessus’ soovitusi eirates. Meie maksureform, mis kehtestas ühetaolise tulumaksu, oli asi, mille kohta kõik ütlesid, et teoreetiliselt peaks seda tegema, aga praktikas on see võimatu. Ja meie digi-ID sai alguse sellest, et meile tundus, et teised seda ei tee, mistõttu peame seda tegema meie. Küll aga ei osanud me digi-ID puhul ette näha, et maailm sellega nii aeglaselt kaasa tuleb. Ei, mitte maailm. Erasektor tormas ette, kuid mingil põhjusel, mida meie ei mõista (sest Eestis ei jagata inimesi era- ja avalikuks sektoriks) jäid valitsused maha. Nüüd pingutavad nad, et järele jõuda, aga see pole enam võimalik. Kas teate, miks? Sest me liigume mööda positiivset spiraali. Mis võetakse kasutusele erasektoris, nõuavad Eesti inimesed ka avalikult sektorilt. Kui päris aus olla, siis võime selle mängu ka kaotada, sest me pole nii rikkad nagu Facebook, Amazon jt. Kuigi seni on meil hästi läinud.

Meie siin ei räägi enam digiriigist. Me räägime proaktiivsetest teenustest, sest erasektor on hakanud neid juba pakkuma. Meie inimesed nõuavad, et algoritmid saaksid kokku, langetaksid inimeste kohta otsuseid ja seejärel reageeriksid, teeksid neile midagi. Kas te suudate seda uskuda? Euroopa inimesed EL-i liikmesriigis Eestis nõuavad, et algoritmid iseseisvalt nende kohta otsuseid langetaksid.

Meil siin on sellised teenused juba olemas. Kui te olete üksi elav pensionär, siis on teil õigus saada lisatoetust. Te ei pea selleks teadma, et niisugune teenus on olemas. Ma lugesin äsja, et 35% prantslastest, kellel oleks õigus nõuda eluspüsimiseks abi, ei taotle seda, sest nad lihtsalt ei tea, et selline teenus on olemas. Ka meie pensionärid kõik ei tea, et selline üksi elava pensionäri toetus on olemas. Nad ei peagi seda teadma, see toetus lihtsalt jõuab nendeni. Meil on rahvastikuregistrisse kantud inimese elukoht ja me teame, et tegemist on pensionäriga, sest me maksame pensionäridele iga kuu välja pensioni. Seega saavad need kaks süsteemi koos hõlpsasti langetada otsuse.

Veel üks näide. Eesti inimesed ütlevad: „Mul sündis just laps ja mul on nüüd õigus saada riigilt teenuseid. Miks ma peaksin nende teenuste saamiseks kuskile sisse logima ja mingisse kasti linnukese tegema, kui riik teab, et mul sündis laps ja mul on õigus neid teenuseid saada. Ja te teate ka mu arvenumbrit, sest ma maksan makse.”

Eelräägitu põhjal kerkib üles üks väga huvitav küsimus. Me ei saa tegelikult praegu kaugemale minna. Meie olemasolev õigusruum on väga hea, et pakkuda 99% Eesti avalikku teenust interneti teel,  aga need on kõik n-ö nõudmisel pakutavad teenused. Tuleb vaid veebi sisse logida ja vastavat teenust nõuda, anda märku, et seda teenust soovitakse.

Nüüd edasi oleme liikumas alale, kus tuleb esitada järgmised küsimused: „Kui kõik inimesed on hõlmatud ja algoritm otsustab, siis kuidas saan mina otsustada, kas ma soovin seda teenust või mitte? Kas ma olen koos digi-ID saamisega automaatselt loetud teenuse soovijaks?” Mängu tuleb palju eetikaküsimusi ja need on sedalaadi küsimused, mida teie, siin selles ruumis viibijad, peate meile selgitama. See minu klassivend, kellest sai kõigi aegade kõige noorem akadeemik, lausus mulle kümme aastat tagasi midagi, millest ma tol ajal aru ei saanud, aga mida ma nüüd mõistan liigagi hästi. Ta ütles: „Vaata, Kersti, süsteem langetab meie kohta otsuseid ja see ei saa olla nii, et alati tulevad pärast insenerid, kes selgitavad, miks ja kuidas süsteem sellise otsuse langetas. Süsteemid peavad suutma ise otsuseid selgitada, need peavad olema vastutavad.”

See on arvatavasti tänapäeva maailmas üks suurimaid väljakutseid. Praegu istute te sõna otseses mõttes mustas kastis (black box-saalis) ja teil on tohutu võim. Me võime ju arvata, et teil on rohkem võimu, kui teil tegelikult on, ning suhtuda teatava eelarvamusega sellesse, mida te teete ja kuidas meid mõjutate. Päris paljud digitaalsed süsteemid on kaotanud inimeste usalduse. Ent poliitikud kiirustavad mitte seda usaldust taastama, vaid reguleerima midagi, mis asub neist väga kaugel, kusagil erasektoris.

Meie Eestis nii ei tee. Me tõesti püüame mõista, mida te suudate teha. Ja püüame integreerida seda oma õigussüsteemi nii, et Eestist saaks paik, kus oleks turvaline nende tehnoloogiatega mängida, neid katsetada ja kasutada. Ja teate, miks? Sest meie inimesed nõuavad, et me oleksime tehnoloogia arengutega kaasas, aga isegi meie ei saa teid lihtsalt niisama usaldada. Meil on vaja aru saada. Ma näen seda levinud eksiarvamust iga päev, kui räägin oma kolleegidega. Aasta tagasi püüdsime Müncheni julgeolekukonverentsil korduvalt arutleda tehisintellekti ja julgeoleku ning tehisintellekti ja tuumarelvade teemal. Ma nägin, kuidas inimesed langesid tehisintellekti üle arutledes automaatiseeritud süsteemide tasandile ja see toimus pidevalt. Maailma jaoks pole see ei hea ega turvaline. Meie üheskoos – teie siin selles ruumis ja Eesti – võime maailmale tõestada, et tehisintellekti saab kasutada ja seda saab mõista ning seda saab reguleerida viisidel, mis ei ahista arengut, vaid toetavad arengut.

Ma tean, et minu tervitusele järgnevad arutelud on äärmiselt tehnilised, aga palun pidage nende puhul silmas ühte – ilma vajaliku õigusruumita ei saa edukas olla. Digitaalsed süsteemid ja kogu internet toimisid päris pikka aega peaaegu ilma õigusruumita.

Nüüd on hakatud digimaailma, internetti, erasektorit selles süüdistama. Ja me näeme ikka veel vaeva, veenmaks oma kolleege, et see on meie süü. Probleemid internetis algavad identimisvõimaluste puudumisest. Kellel on õigus pakkuda turvalist identimisvõimalust, passi? Riikidel. Nii et milleks süüdistada Google’it, Facebooki ja Amazoni hüüdnimede kasutamise võimaldamises? Nemad ei saa ju passe väljastada, see on meie töö.

Niisuguste eksiarvamustega puutume kokku iga päev. Teie peate aitama meil siin Eestis neid probleeme lahendada. Siis saame kõik koos tegutseda.

Millised on peamised probleemid, mida poliitikud tehisintellekti ja sellega seotud arengute puhul näevad? Mul on taskus üks väike ussike, mille ma tavaliselt välja toon, kui on vaja seda dilemmat inimestele selgitada. Ma tean, et see on äärmuslik lihtsustus, aga ma olen ka kõigest poliitik. Lepime kokku, et see väike ussike on kitsas tehisintellekt, kuid siiski suhteliselt võimekas, ja ta saadetakse kellegi tuumasüsteemi. Mida ta võiks seal teha? Need, kes ta sinna saatsid, loomulikult arvavad, et teavad, mida ta seal teeb. Sest nad teavad, milline see süsteem on ja mis seal peaks leiduma. Olukorras, kus süsteem sisaldab ainult programme, mida mu väike ussike tunneb, teeks ta täpselt seda, mida tegema peab. Aga kujutlegem nüüd, et keegi on eksinud kõige lihtsama küberhügieeni reegli vastu ja loginud sisse arvutiga, mida on kasutatud uudiste lugemiseks, ja need uudised on kusagil süsteemis säilinud. Et lugu huvitavamaks muuta, kujutlegem, et see kitsas tehisintellekt loeb sellist uudist: „ÜRO valmistub julgeolekunõukogus hääletama kitsa tehisintellekti militaarsetel eesmärkidel kasutamise keelustamise üle“. Minu väike ussike on leidnud süsteemist killukese lisainfot, mida poleks tohtinud seal olla. Ta teab, et ta on tehisintellekt, ja ta teab ka, et teda kasutatakse militaarsetel eesmärkidel. Mida ta nüüd teeb? Minu ametikaaslased ei oska sellele küsimusele vastata, ka mina ei oska vastata. Võibolla oskate teie mulle öelda, et see on võimatu, aga ma kardan, et me peame mõtlema niisuguste asjade võimalikkuse peale.

Minu näide on äärmuslik. Aga ma arvan, et meil tuleb iga päev ette seda laadi olukordi, kus need, kes kasutavad mingis süsteemis kitsast tehisintellekti, kasutavad seda kontekstis, mille kohta nad arvavad, et tunnevad tehnoloogilist keskkonda ja inimkeskkonda täielikult. Aga seal leidub alati vigu, eksimusi, teistsuguseid infokilde. Kuidas sellise korralagedusega toime tulla? Teie jaoks pole see korralagedus, aga vabandage, minu jaoks on. Ma tahan väga, et sellised kitsad tehisintellektid võtaksid vastutuse inimeste igapäevatööde eest. Sest see võimaldaks meil, minul ja teistel inimestel, spetsialiseeruda millelegi, mida masinad iial teha ei suuda – olla kaastundlikud. Aga selleks vajan mina, et tehisintellekti kasutamise turvalisus oleks tõestatud.

On ka teisi aspekte. Üks, mille peale mina sageli mõtlen, on see, kuidas meie inimestena kitsa tehisintellektiga koos tegutseme. Peaaegu kaks aastat tagasi oli Eesti EL-i eesistuja ja meil olid siis Kultuurikatlas väiksed pakirobotid ringi sõitmas, šokolaad pardal. Järsku taipasin, et toimub midagi kummalist. Siia olid kokku tulnud targad inimesed – EL-i volinikud, presidendid, ministrid. Ja ometi kerkis neis Starshipi väikest pakirobotit nähes pinnale animistlik instinkt. Kui päris aus olla, siis nägid need robotid tõesti veidi koera moodi välja – sama suured, jooksevad ringi – ja inimesed tahtsid nendega koos pilti teha. Roboti peatamiseks saab talle ette astuda, robot satub segadusse ja peatub. Aga seal hakkasid inimesed teda kutsuma: „Tule siia!”.

See on täiesti normaalne reaktsioon, mida võiski oodata, kui inimesed tahavad, et nende looming vabalt nende ümber ringi jookseks. Me veel ei tea, kuidas me suudame sellega kohaneda. Praegu on see lihtne, sest Starshipi robotid jooksevad Tallinnas vabalt ringi ja oli suhteliselt lihtne teha kogu Eesti rahvale selgeks, et see pole ei inimene ega koer, kes tahab teed ületada. Seega ei pea autojuht peatuma ja teda üle tee laskma, sest robot ei lähe niimoodi üle tee. Ta tahab, et auto oleks läinud, alles siis ületab ta tee. Me pidime sellest tele- ja raadiosaadetes rääkima, aga kuna Eesti inimesed suhtuvad tehnoloogiasse üldiselt rahulikult, siis nad õppisid selle ära. Aga see on ainult üks süsteem, üks tehnoloogia. Kas me peaksime tõesti eeldama, et teles ja raadios tuleks kõigile rääkida ka näiteks koduste hooldusrobotite eripäradest? Kui ma muretsen oma vanaema jaoks koju hooldusroboti, siis milline on see kasutusjuhend, mille mina ja mu vanaema peaksime läbi lugema, et osata selle masinaga koostööd teha? Ma tean, et teie annate endast kõik, et selline masin töötaks ja näeks välja nagu elav hooldaja. Ometi te teate, et alati jääb midagi puudu, eriti esimestes beeta-versioonides, mida eestlased nagunii ainsana kasutada julgevad. Ja mitte sellepärast, et meie armastame oma vanaema rohkem kui teised, vaid sellepärast, et meie vanaemad toimetavad vabalt Facebookis. Me sundisime nad internetti minema 20 aastat tagasi, kui pakkusime neile seal tasuta pangateenuseid.

Näete, küsimusi on meil palju. Seega, kuidas teie standardiseeriksite seda, mida te teete, teades, et see jääb alati laialivalguvaks? See pole nagu tuumarelvade arendamine, mis toimus riikide ja sõjaväelise kasutuse tähelepaneliku pilgu all ja riigid alati enam-vähem teadsid, milleks need süsteemid on suutelised ja kuidas neid reguleerida. Seekord on teistmoodi. Missugust ühtlustamist oleks vaja, et inimesed ei peaks iga uue tehnoloogialainega uuesti õppima hakkama, vaid saaksid selgeks põhitõed, et olla võimelised tegutsema koos kitsa tehisintellektiga? Me vajame seda, muidu ei suuda me inimesi selle turvalisuses veenda. Ütlen taas: tegutsegem ühiselt, me oleme koos teiega. Meie siin Eestis oleme tegelikult kindlalt veendunud, et meie inimestele tuleb tagada juurdepääs parimale tehnoloogiale.

Eesti e-riigi algusaegadel ei loonud me ise uut tehnoloogiat. Kogu tehniline pool oli erasektoris läbiproovitud ja läbikatsetatud ning ka suhteliselt odav. Nii et me oleme sellega harjunud.

Jah, nüüd hakkame juba ise uut tehnoloogiat arendama, sest meil on nii palju ükssarvikuid ja iduettevõtteid. Meil on olemas ka iduettevõtja viisa. Niisiis võite kõik tulla meie imelisse õigusruumi-liivakasti kätt proovima.

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja leiate selle siit.